Mina, Katariina - Laila Hirvisaari

Скачать книгу

ja Fanny. Kuidas ma suudan sellest kellelegi rääkida? Kuidas suudan neid oma elu süngemaid mõtteid ühelegi paberile panna? Ei, ma ei suuda. Mitte iialgi. Need enesesüüdistused eksisteerivad ainult minu mõtetes ja jäävad nendesse elu kursiividesse, mis on varjul mu sisemuses. Ma ei olnud tavaline tüdruk, vaid printsess, kes toodi külmalt ohvriksplaanile, mis ei näinud ette muud kui sünnitada lapsi vistrikulisele kogelevale poisile, kes oli riikide vang.

      TÕLD HAKKAS VEEREMA BERLIINI POOLE. Vastu uutmoodi saatusele, millelegi nii rängale, et kui oleksin seda tol hetkel teadnud, oleksin jäänud Zerbsti. Tõllas istudes olin ärritatud ja vihane. Mu isa, kes saatis meid Berliini, oli väga vaikne, vaevalt rääkis midagi. Mama pea tundus olevat liiga mõtteid täis. Ema oleks olnud kena naine, aga ta näol oli alati tõrjuv ja ülbe ilme. Ta liialdas pidevalt riietusega, kasukate, kübarate ja ehetega. Kui ma teda vaatasin, märkasin, et ta kaelal olid kortsud, ehkki ta oli noor. Ta nina ei olnud ilus, minu nina on palju ilusam, kuigi pisut pikk.

      Leon, sa rääkisid mulle hiljem, et olid seltskonnas ainuke, kes südame põhjas nautis mõtet Venemaale minemisest. Alustasime sinu juhendamisel vene keele õppimist juba teel Berliini. Sa olid nii hea käitumisega ja nii meeldiv, et kõik pidasid sinust lugu. Kammerteenrina ei pugenud sa kellegi ees ega olnud libe, sinus oli seesmist väärikust.

      BERLIINIS OLIME PREISI KUNINGA FRIEDRICHI KÜLALISED. See oli rabav õukond. Tohutu palee täis saale, salonge, aardeid, vaipu, maale, buduaare. Meid kõiki majutati soojadesse suurtesse ruumidesse. Mulle anti magamistuba ema magamistoa kõrval. Fanny ja Aleksandra magasid väikeses vaheruumis minu magamistoa taga. Ema õuedaamid said oma seisusele vastavad toad. Kui läksin neile tere ütlema, nägin, kuidas preili de Kay rüüpas jooki otse pudelist. Ajasin silmad pärani ja ta punastas.

      Kuningas Friedrichilt tuli palve, et mind otsekohe tema juurde viidaks. Mama keeldus. Kuningas palus järgmisel päeval uuesti, Mama ütles, et ma olen haige. Ma ei olnud haige, mind ei saadud õukonnas esitleda, sest mul ei olnud õukonnatualetti. Kolmandal päeval rääkis ema sellest kuningale ja too saatis mulle ühe oma õuedaami kleidi. Kuningas Friedrich ei näidanud välja, et on teadlik rahasummast, mis oli mõeldud just minu rõivastamiseks. Ema riided olid küll uued ja moodsad.

      Järgmisel õhtul kohtusin kuningaga, laenatud riided seljas. Kuningas Friedrich kutsus mind õhtusöögile ja paigutas enda kõrvale pealauda. Mu ema ja isa pidid istuma kõrvallauas. Mina, neljateistkümneaastane Anhalt-Zerbsti printsess Sophie Auguste Friederike, vestlesin Berliini lossis kuningaga kõigist maailma asjadest. Kuigi mu põsed õhetasid ja süda tagus, suutsin välja öelda ridamisi sõnu ja isegi lauseid, paaril korral me koguni naersime lõbusalt. Ta oli viisakas, meeldiv ja minust huvitatud. Nägin kaugemal oma ema haput nägu. Mama ei suutnud kuidagi välja kannatada, et mina, tema meelest tühisus, tohtisin istuda kuninga kõrval! Aga isa tundus olevat rahul.

      LÕPLIK DRAMAATILINE HÜVASTIJÄTT ISAGA TOIMUS SCHWEDTIS ODERI ÄÄRES. See oli sama valus ja pisaraterohke nagu lahkumine väikesest Elisabethist. Oli kohutavalt raske isast lahkuda. Ta seisis tõlla kõrval liigutavalt üksildasena. Nägin, kuidas Aleksandra ja Fanny vaatasid isa poole, silmis murelik pilk. Leon, sina märkasid seda ja läksid nende juurde. Lõpuks oli isa sunnitud minuga hüvasti jätma. Langesin talle kaela ja ta hoidis mind kinni, nagu kaotaks mu igaveseks. Ta habises: „Jää oma usule truuks… Ma igatsen sind, mu laps, pea seda iga hetk meeles… Anna oma emale andeks, ära unusta, et mina olen temast nii palju vanem, ta peab nüüd lõpuks Vene õukonnas ka elu nautima… Nägemiseni, Sophie, mu aare!” Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja tema ka mitte. Kui tuli Mama, kes nõudis lahkumissuudlust, ulatades isale jahedalt oma põse, ei suudelnud isa tema põske, vaid kätt. Mama pöördus solvunult ümber ja ronis tõlda. Hiljem sain teada, et selle hüvastijätuga lõppes nende abielu. Kui ema Venemaalt tagasi tuli, olid nad teineteisele täiesti võõrad.

      Mu süda valutas. Kõhklesin, kas ütelda kuningas Friedrichi sekretärile, kes kuninga esindajana ootas meie lahkumist tõlla kõrval seistes, mida ma arvan sellest, kuidas mu isa koheldi. Seisin selle upsaka mehe ees, teades, et kõik, mida ma ütlen, jõuab kuninga kõrvu. Sõnad tulid nagu iseenesest, kui nägin oma isa alandust. ”Monsieur, mulle ei meeldi üldse, kuidas mu isa koheldakse. Olen neljateistkümneaastane ja vajaksin sellel reisil oma isa. Tal keelati ära oma tütart Venemaale saata! Kas te vähemalt aimate, mida ma tunnen, et pean oma isa maha jätma?!”

      Ma tegin seda! Ja panin mehe punastama. Mis siis, kui ka kuningas Friedrich kuuleb mu etteheidet ja sõnad võivad sattuda keisrinna Jelizaveta kõrvu… Olin nende silmis laps, aga armastasin oma isa ja neil siin oli hea teada, et ma polnud mingi nukk, kellel puudub aju. Ütlesin, mis mul öelda oli, nii, et Mama ei kuulnud, muidu oleks ta taas hakanud raevutsema ja minuga monsieur’ kuuldes tõrelema. Astusin tõlda ega vaadanud enam mehe poole. Aga isa vaatasin nii kaua, kuni nägin tema liigutavat kuju lossi nurgal seismas. Ja tõrjusin ema käega, kui ta püüdis mind lohutada.

      MÖÖDUSIME MEMELIST. Emale ja mulle olid reisi ajaks määratud valenimed. Ema oli krahvinna Reinbeck ja mina mademoiselle Reinbeck. Pikka aega ei olnud ühtki postijaama, kus oleks saanud väsinud hobuseid vahetada. Võõrastemajad muutusid üha jubedamaks, samuti teed. Kuramaal peatasime hobused, sest nägime taevas tohutut sabaga tähte, mida kõik vaatasid hirmusegaste tunnetega. See tundus maale liiga lähedal, oli kohutav ja hiigelsuur. Selle järel tuli eriline pikk vedik, mis tundus ulatuvat maani. Seisime kaua hobuste kõrval, kuni täht läks oma teed…

      Mina, kes ma olen kirglik vannivõtja, ei suuda praegu isegi kujutleda, kui räpased me olime. Haisesime vanade kasukate, hobuste, jõhvide, kunagi ammu õmmeldud lambanahksete tekkide järele. Me polnud ennast Berliinist lahkumisest peale pesta saanud, mitte keegi meist, meil ei olnud kaasas isegi potitoole ega muid tsiviliseeritud elu juurde kuuluvaid asju. Ema soeng oli segamini, juuksed olid pealael sõlmes, aga neid langes kuklale ja põskedele. Minu pruunid juuksed olid lahti, aga ühe rasvase kämbuna kokku kleepunud.

      Neid oli võimatu harjata, sest nad jäid harja külge kinni. Ootasin kangesti, millal pääsen vanni.

      Mitau3 lähedal üllatas meid pimedus. Jätkasime teekonda ja püüdsime leida ööbimiskohta. Mitme tunni pärast jõudsime teeristi, kus kasvas suur puu ja selle kõrval seisis vilets maja. Saime maja enda käsutusse. Ei olnud niisuguses varem viibinud. Emale ja mulle anti tagakambris räpane kaheinimesevoodi, milles oli üks lai tekk.

      Mäletan, et mind vapustas nägemine, millistes tingimustes inimesed elasid. Kammerneitsid pidid magama eeskambri pikkadel pinkidel, mis kubisesid söödikutest. Aleksandra ja Fanny tõid kõigile tõllast jooksujalu tekke peale. Fanny nina tilkus, ta muudkui nuuskas. Mina koukisin oma kastist taskurätikuid, millest osa sai endale külmetanud Varenka. Aga sina Leon, kus sina olid?

      „Mina pugesin sauna, madame. Seal oli rahulik ja soe, ei lutikaid ega suuremaid elukaid. Magasin laval õnnelikuna nagu väike põrsas.”

      MITAUS OLI MEIL VASTAS VENE GARNISONI OHVITSER. Ta tutvustas ennast polkovnik Vojeikovina ja teatas, et saadab meie seltskonda Riiga. Olime kõik kuus tõllatäit nagu mustlaslaager, pesemata, räpased, näljased, väsinud ja kibestunud. Räpasus oli kõige vastikum, söögist me ei hoolinud. Kui lähenesime Riiale ja tõllad peatusid, kuulsime laske. Need olid aupaugud. Meil olid vastas kaks toredat vürsti, keda nähes Mama hakkas häälekalt kurtma, häbenedes meie väljanägemist. Ülemõuemarssal ja endine Londoni suursaadik vürst Semjon Kirillovitš Narõškin ja asekuberner vürst Dolgoruki ootasid meid, käe peal sooblinahksed kasukad. Meid juhatati uhkesse rekke ja võin kasvõi vanduda, et Mama haises, aga ma ei öelnud talle seda, sest küllap haisesin minagi.

      Ei mäleta, et oleksin kunagi varem vanniskäiku nii nautinud nagu Riia lossis. Pesin mitu korda pead ja kuivatasin juukseid kaminatule ääres. Palusime, et meile otsitaks reisikastidest enam-vähem korralikud riided, ja saime abiks lossiteenrid. Fanny ja Aleksandra kuivatasid samuti oma juukseid, me naersime ja itsitasime, sest olime lõpuks ometi puhtad. Riietusin oma teise paremasse kleiti, tumerohelisse sametkleiti,

Скачать книгу

<p>3</p>

Praegune Jelgava