ТОП просматриваемых книг сайта:
Mina, Katariina. Laila Hirvisaari
Читать онлайн.Название Mina, Katariina
Год выпуска 2015
isbn 9789985332825
Автор произведения Laila Hirvisaari
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kui mindi söögilauda, siis toimus see täpses järjekorras. Esimesena saadeti leskprintsess Louisa Hedvig aukohale. Ta oli minu ema teine ristiema. Ta tohutu nina kohal pilkusid torkivad väikesed silmad. Peale näo olid tal paljad veel ainult käed. Kortsus kaelast rippusid peaaegu vööni kolmekordsed pikad pärlid. Ta ei kuulnud midagi, ei näinud kedagi, tuiutas vaid enda ette ja sõi ka siis veel, kui teised olid lõpetanud. Krahvinna Agnes Charlotte, ilusa näoga, kuid lühinägelik, ümmargune nagu pall, istus leskprintsessi vastas. Krahv Ernst Heinrich istus päris kindlasti aunt Agnes Wihelmine kõrval, sest see paar ei jätnud teineteist ainsakski hetkeks. Sosistasin oma vennale, et küllap nad lähevad koos ka potitoolile… Õnneks Mama ei kuulnud seda, muidu oleks ta mu toast välja ajanud.
Muidugi seisid need sugulased mu isast kõrgemal. Seda võis näha naiste ekslevatest pilkudest, kui isa läheduses liikus. Üks printsessidest sõrmitses oma briljantkeed, kui isa teda kõnetas. Isa ei meelitatud, härrad ei kaasanud teda vestlusse, isa ei olnud ema suguvõsa silmis midagi väärt. Mu närvis ja pinges ema Johanna oli endale külge riputanud kõik suguvõsa ehted, mis ta oli saanud oma Holsteini vanaemadelt ja tädidelt. Nendega nägi ta tol õhtul välja nagu paabulind.
Vanapaaridest kuulus üks Habsburgide, teine Hohenlohe-Bartensteinide hulka. Kolmas vürstipaar, Eleonore ja Leopold, kes ei olnud kuigi eakad, kuid seda suursugusemad, kuulus Sachsen-Coburg und Gotha suguvõssa. Nendesse suguvõsadesse oli naitud Holsteini printsesse. Mitmed neist kuulusid mu vanaema Baden-Durlachide suguvõssa.
Mäletan, et ilus laudlina oli tume sini-punane, paksust gobeläänkangast, vanaema pärandus. Ja ka serviis oli täiuslik. Veinivalajad, lauateenrid, nõudekoristajad ja teised teenijad liikusid suures söögisaalis vaikselt, nii oli Mama käskinud. Suguvõsade tütred, noored krahvitarid ja vürstitarid, kõik need Henrietted, Maried, Doloresed ja Theresed käitusid kombekalt. Osal neist olid peigmehed, osal mitte. Aga Karlid, Rainerid, Maximilianid ja Konstantinid ei hiilanud seltskonnainimestena. Me kõik laua alumises otsas kuulasime täiskasvanute juttu.
Söömiseks kulus mitu tundi ja mul pole aimugi, mida me sõime. Arvatavasti mu isa kütitud linde. Siis läksime tagasi suurde salongi.
PÄRAST SÖÖKI JÄTSIN NOORED SINNAPAIKA. Käitusin halvasti, teadsin seda. Aga mõned neist hakkasid mängima mingit mängu, paar „Henriettet” läks istuma oma emade lähedusse, et ei juhtuks midagi halba. Ise istusin teistest võimalikult kaugele, lootuses, et siis mind ei nähta. Sinul, Leon, kästi salongi veinipudeleid juurde tuua. Sa valvasid mind, sest teadsid, et ma trimpasin meelsasti, olin hull kollase Saksi veini järele. Muutusin ülemeelikuks ja sosistasin sulle, et mul on tunne, nagu istuksin laevas. Sa võtsid veiniklaasi minu eest ära.
Istusin akende lähedal, põrandal, mu kleidisabades hullasid kaks väikest valget koera. Olin andnud neile antiikse Rooma keisrite nimed, mille eest sain tõrelda. Üks oli Caligula ja teine Vespasianus. Mu süles oli väike Elisabeth, mu armas pisike õde. Ta pruune lokkis juukseid oli mõnikord raske harjata, seepärast neid puuderdati. Tal oli pehme lapsenägu, nöbinina ja sinised silmad nagu minulgi. Teda riietati nagu väikest täiskasvanut, kleidi krinoliin oli justkui nuku oma. Ümaraid käsivarsi varjasid pitsvarrukad.
Ma armastasin seda last, kallistasin teda alati, kui sain. Ta tegi mu kleidisabasse oma nukkudele pesad või ronis mulle sülle. Ta otsis ikka minult kaitset, ajas käed laiali ja hüüdis: „Finken, Finken…!” Ta ei osanud öelda Figchen nagu teised. Aeg-ajalt ta kontrollis, kas ma ikka olin seal, kas olin lähedal!
Kui vaatasin oma suguvõsa inimesi, Holsteine, panin tähele, et mu ema vend Georg Ludwig silmitseb mind. Jätsin kindlasti naiseliku mulje, kui ma seal istusin, väike Elisabeth süles. Kõik sugulased olid minu meelest igavad, mu onu Georg Ludwig oli ainuke erand. Kuigi olin ta õetütar, lõi ta mulle takistamatult külge. See oli tavaline. Vend võis isegi õele külge lüüa, verepilastusest me ei hoolinud.
„Madame, te ei vali sõnu! Aga minu arvamus vürst Georg Ludwigist ei ole teab kui hea, ta oli samasugune jõhker, ihar naistemees nagu kõik teisedki vallalised aadlimehed tol ajal.”
„Kas sa polnud talle minu pärast pisut armukade, Leon?”
„Selline jutt ei sobi tsaarinnale üldse.”
„No olid küll! Suure galerii eesriided tõmmati keskööl kõrvale. Teenrid põletasid õues ja pargis aasta vahetuse auks tõrvikuid. Nad laulsid ja tantsisid ümber tõrvikute. Tõmbasin oma tooli akna alla ja me vaatasime Elisabethiga imetledes tiigi poole. Laps plaksutas käsi, tuled lõõmasid. Siis tõi keegi mees salongi posti. Tundmatu sõnumitooja palus luba anda Tema Kõrgusele Anhalt-Zerbsti printsessile üle kiri. Saal vakatas. Tundmatu mees kummardas sügavalt, ta oli käskjalg, kes ütles, et tuleb Berliinist.”
SÜÜVISIN TAAS OMA MÕTETESSE. Olin eelmisel nädalal lugenud Molière’i „Ebahaiget” ja olin üha selle kütkeis. Kui Mama luges kirja, mängis väike Elisabeth ikka veel mu kleidisabas. Libistasin pilguga üle helesinise mööbli ja seinal rippuvate raskete maalide, mis kõik kujutasid maamaastikke. Mõtlesin, kui tülpinud noor naine ma olin. Mul ei olnud tulevikku!
Sellesse hetkesse lõikas sisse saatus! Kui Mama oli kirja lugemise lõpetanud, suunas ta oma pilgu minule. Tõusin toolilt ja läksin koos väikese Elisabethiga tema juurde. Kiri oli ajanud ema täielikku eufooriasse. Kõigepealt ta punastas, siis kahvatas. Mama sosistas isale, et kiri on õuemarssal Brümmerilt! Mõtlesin imestunult, kes oli õuemarssal Brümmer. Kas kiri puudutas mind? Vanemad palusid meie külalistelt vabandust ja tõmbusid kahekesi kõrvaltuppa. Seal vestlesid nad kaua. Uudishimulikud sugulased nahistasid tasakesi omavahel, mu ema ja isa olid neid unustanud. Kaks vürstipaari lahkus solvunult, saatsin nad ülemõuemeistri juurde. Ainult uudishimulikud jäid paigale.
Siis toodi uus kiri. Ema ja isa naasid suurde salongi. Ema oli nüüd veel enam erutatud. Ta sosistas, et kiri oli Preisi kuningalt Friedrichilt endalt. Ma ei mõistnud, mis on lahti. Miks esimene kiri ajas ema niisugusesse segadusse ja miks teine kiri teda veelgi rohkem erutas. Aimasin ebamääraselt, et kirjad on seotud minu isikuga. Jälle olid vanemad väikeses buduaaris kahekesi. Siis tõusid meie lõplikult solvunud külalised kamina äärest ja marssisid koos tütardega esikusse. Nad ootasid natuke aega, aga kui keegi ei teinud ühtki liigutust, et nende lahkumist takistada, läksid nad ära. Minu teada ei palunud Mama neilt kunagi andeks.
Jätsin Elisabethi Fanny hooleks ja läksin oma tuppa, nautides juba ette mõtet, et saan Molière’i lõpuni lugeda. Aga siis otsisin ma hoopis sinu üles ja me tegime hulljulge tüki, sina ja mina.
„Mina tegin, tsaarinna, mitte teie. Õieti hakkasin sellest hetkest peale teie heaks spioneerima, tsaarinna. Ma varastasin ühe nendest kirjadest teie proua ema salongi kirjutuslaual olevast toosist. Kopeerisin selle kiiresti, panin tagasi ja pööningutrepil aknaluugi all lugesime, mis seal seisis. See koopia on siin minu ees. Kiri on õuemarssal Brümmerilt, suurvürst Pjotri õpetajalt.”
Tema Kõrgusele Anhalt-Zerbsti printsessile Johanna Elisabethile
Tema Keiserliku Majesteedi tsaarinna Jelizaveta vastava käsu kohaselt pean Teile teatama, madame, et Tema Keiserlik Kõrgus soovib, et tuleksite koos oma vanema tütre printsess Sophiega võimalikult kiiresti ja aega kaotamata sellesse riiki ja linna, kus viibib keiserlik õukond. Teie Kõrgus teab asjast piisavalt, nii et Ta mõistab, miks Tema Majesteet soovib nii kiiresti näha Teda siin nagu ka printsessi, Tema tütart, kellest räägitakse väga kauneid asju…
Teades Teie suuremeelsust ja hingeõilsust, suudlen Teie Kõrguse kätt…
„Leon, kuidas keegi võib öelda minu ema kohta, et ta teab Mama suuremeelsust ja hingeõilsust! Vale! Vale! Kõige rumalam meelitus, mida olen kuulnud! See ei saanud olla seotud MINU EMAGA! Temas ei olnud suuremeelsust ja hingeõilsust karvavõrdki. Kirja