LITMIR.BIZ

      „Madame, öelge ometi, kas te juba tookord Stettinis, noore tüdrukuna, aimasite oma saatust ette?”

      „Mis küsimus see on! Olen oma paberite hulgast leidnud lause, mille kirjutasin arvata kolmeteistkümneaastaselt. See lause vapustab mind ikka veel: „Kui valitsemine muutuks vabariiklikuks, kaotaks ta kogu oma jõu ja riigist saaks kerge saak ükskõik kellele, kes viitsib käe välja sirutada.” Ilmselt mõtlesin ma kolmeteistkümneaastaselt isevalitsusele. Arusaamatu nii noore tüdruku puhul!”

      1744. AASTA UUSAASTAÖÖ MUUTIS KOGU MU ELU. Kõik on kirjas, aga ma tahaksin veel kord kontrollida, kas õigesti. Ma pean kõik selle oma peas õigesse järjekorda sättima, kuigi mäletan sündmusi täpselt.

      Oli kombeks, et mu ema Holsteini haru sugulased käisid alati Stettinis uusaasta vastuvõtul. See oli ema suguvõsa traditsiooniline kokkusaamine.

      „Pole tõsi, see uusaasta vastuvõtt peeti just Zerbsti lossis. Mina olin ka seal.”

      „Ah või nii see oli… Kas sellel on mingit tähtsust, mis lossis see vastuvõtt toimus?”

      „Suur tähtsus, madame, sest kui me kogu väikese õukonnaga kolisime Stettinist Zerbsti lossi, ei näinud te pärast seda enam iial oma inetut ja sünget kodulossi. Sõit kestis kaua, hobused väsisid, sest teedel oli palju lund. Aga Zerbsti lossis oli soe, kõik kaminad õhkusid kuumust.”

      „Mäletan, et varahommikul Zerbstis, kui teised magasid, ratsutasin noore täku seljas lossi kõrvale põllule. Sinu tallipoisist abiline oli mingi juhmard, kes alati hilines.”

      „Kutsusime teda Hermann Tohmaniks. Poiss oli jonnakas ja põhjusega meie peale solvunud. Laiskvorst selline! Iga päev tuli ta talli teispoolsusest üles ajada, muidu oleks terve päeva maganud. Vaatasin aknast, kuidas ta tollel hommikul aeglaselt teile järele läks, sest teil oli keelatud üksi ratsutada. Olin teil vastas, kui tagasi tulite. Teil oli peas karusnahkne müts, sama valge nagu loorõhuke lumi, mis teie näol sulas. Lumesadu tihenes ja ma saatsin teid lossi.”

      MU EMA JOHANNA TULI MEILE VÄLISTREPIL VASTU. Ta vaatas mulle kurjalt otsa. Mäletan, et mõtlesin, et jälle ei ütle ta mulle ainsatki sõbralikku sõna, isegi mitte tere hommikust aasta viimasel päeval, vaid hakkab kohe karjuma. Kutsusin temas alati esile mingi arusaamatu reaktsiooni. Kui ma suvel aasta enne seda päästsin ühe väikese jõkke kukkunud tüdruku uppumast, karjus Mama mulle, miks mu riided on läbimärjad, kui seisin kaldal, laps süles. Olin nii jahmunud, et ei suutnud vastata. Kas ma oleksin pidanud laskma lapsel ära uppuda!? Nõnda vaatas ta mind ka siis – vihane, et olin läinud nii vara ratsutama. Ta ütles pilkavalt, et mademoiselle’il oleks nüüd õige vanni minna, et ta ei haiseks hobuste järele, sest sugulased on kohe saabumas. Ütlesin Mama’le, et piduliku söömaajani on veel mitu tundi. Jälle sai ta mulle nähvata, et olen ninakas, ja käskis mul piduliku kleidi juurde kaela panna Holsteini tädi Alice’i kingitud pärlikee. Siis lahvatas minuski justkui mingi kurat. Vaatasin emale otsa ja mäletan, et ütlesin vaikse häälega läbi hammaste, et kui ta peaks mind õhtul alandama, lahkun otsekohe ja lukustan ennast oma magamistuppa ega hooli põrmugi nendest väikestest kanadest, kes on koos oma Holsteini vanematega siia tulnud. Ema avas suu, et karjuma pista, aga pani selle mingil põhjusel kohe jälle kinni.

      Suures salongis ei koonerdatud küünaldega, kolmes kaminas ei koonerdatud puudega, aga kuigi oli valge ja soe, oli sama tüütu ja igav nagu varemgi. Mitte ükski kolmekümnest sugulasest ei naernud ega teinud nalja. See tuli sellest, et Berliinis oli paar nädalat varem saadetud igavesele hauarahule ligi kaheksakümneaastane prints August Henrik, üks Holstein-Gottorfi suguvõsa tugisammastest. Sellepärast oli vestlus sellel uusaasta koosviibimisel surmtõsine ja naiste rõivad üleni mustad. Krinoliinkleidid laiusid nende ümber nagu suur must öine ookean. Mäletan seda pitoreskset vaatepilti: kõigil sünged näod, mille kahvatust kaminatule ja küünalde valgus veelgi rõhutas. Kõigil ühesugune aadliku värisev rääkimisviis, vestlusteemad puudutasid peamiselt ilma, prints Augusti matuseid või ka mõnda Berliini ebaõnnestunud ooperietendust. Nende ennasttäis suursugusus vaatas mööda salongi kulunud vaipadest, mida nad teesklesid mitte märkavat. Nad kõõritasid vanu rohelisi eesriideid, mis oleks juba aastakümnete eest tulnud välja vahetada. Nad vaatasid kaastundlikult mu ema, õnnetut Johannat, kes pidi sellistes oludes elama. Keegi lehvitas nina all taskurätikut, otsekui tõrjuks hallituse haisu.

      Nendel teistest kõrgemal seisvatel naistel oli surmavalt igav. Kus olid rõõm, armastus, romantika?! Neist õhkus kokkusobitatud nurjunud abielusid, nad olid tüdinud, seisma jäänud, armastuse puudumisest pakil, isegi nende mõtted olid mustad. Need naised istusid sohvadel ja suurtes tugitoolides ümber kamina nagu tukkuv kanakari. Oma suurte aadlininade, kitsaste huulte ja mustade mõtetega tapsid nad rõõmu.

      Härrade mundritel sätendas kuld ja hõõgus purpur. Meesteski oli loomupärast jäikust, aga pärast mitut klaasi julges keegi jutustada üsna riivatu loo, milles räägiti kergemeelsetest naistest, õõtsuvatest puusadest ja kikkis rindadest. Meeste nägudest oli näha, kuidas neis süttis unistav ilme ja silmad välgatasid. Naised arvasid, et härrade kõneaineks on ministrid ja valitsus, raha ja kaevandused. Aga meestel oli vabadus. Ja vabadus annab alati elu.

      Ka noorem seltskond oli jagunenud kaheks, tüdrukud istusid salongi ühes otsas, noormehed seisid kõige suurema kamina ümber. Noored naised istusid kombekalt ja tihedalt ühes sohvarühmas, kus minul tuli olla omamoodi perenaiseks. Neil ei olnud vähematki kõneandi, neil ei olnud, millest rääkida. Niisiis olid nad vait.

      Mis noortesse meestesse puutub, siis ma ei kannatanud neid. Nad olid keigarid, noored kuked, kes eputasid noorte ohvitseridena või lihtsalt

Скачать книгу