LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vihkama esimestest minutitest peale. See pole vale, see on tõsi.

      Minu ema vennast Adolf Friedrichist sai aja jooksul Rootsi kuningas ja ta abiellus Preisi printsessi Lovisa Ulrikaga. Niisiis oli Rootsi Gustav III minu onupoeg. Gustavi ja minu vanavanemad olid Lüübeki peapiiskop Christian August ja Baden-Durlachi printsess Albertine Friederike. Oma vanaema Albertinet ma suurt ei mäleta, nägin teda vaid mõned korrad. Alati ta sõi, mälus midagi, võibolla leivatükki. Aga oma onu Adolf Friedrichit ma mäletan, ta suri paarkümmend aastat tagasi, kui mina olin üle neljakümne. Kohtasin teda mõned korrad enne oma Venemaale tulekut. Ta ju sõdiski minuga, kui oli kuningas. Tema surm oli kole. Mõrv teatris! Mina tean paremini kui keegi teine, milliseid intriige valitsejate vastu pidevalt sepitsetakse.

      Ma sündisin oma perekonna esimese lapsena. Minu vanemad lootsid poega saada ja minu sündimine oli pettumus. Ema pistis mu titena külmalt amme sülle ja mulle on räägitud, et teinekord heitis ta mulle terve nädala jooksul vaid korra pilgu. Hiljem täitsid ema aset mitmed koduõpetajad. Õiget ema ei olnud mul muidu kui siis, kui oli vaja mind korrale kutsuda.

      1737. aastal olin kaheksa-aastane. See farss on seotud minu vannitamisega. Ma armastasin juba lapsena vannis käia, eriti õhtuti. Ema oli palganud tüdruku, kelle ülesandeks oli igal hommikul minu vanniskäiku valvata. Keset tuba oli plekist vann, see oli suur ja sügav, kõrgete äärtega. Selle sisse pandi alati valge lina. Kui mind tõsteti sinna seisma, olin seal kaelast saadik ja omal jõul ei oleks ma sealt välja saanud. Uus teenijatüdruk, kelle nime ma ei mäleta, kallas ükskord vanni nii tulist vett, et alguses ahmisin õhku, siis pistsin karjuma. Karjusin nii kõvasti, nii haledalt ja suures hädas, et Mama tormas kohale. Ta pistis käe vette ja hakkas omakorda karjuma, näost punane:

      „Te põletate lapse ära! Vesi keeb! Tõstke laps välja!”

      Kohale jooksid kaks kammerteenrit. Mama haaras vannilina ja nii tõstsid kaks meest mind ihualasti põrandale. Olin üleni punane, mu kõhule ilmusid vesirakud ning ka mu jalad ja terve rind olid ville täis. Too teenijatüdruk tahtis mind tulise veega ära tappa! Ema tabas vihahoog ja ta kihutas tüdruku otsekohe minema. Tüdruk plärtsus ja nuttis ja palus andeks, aga Mama ütles, et ei taha teda silma otsaski näha. Mind pandi voodisse ja kuivatati ära. Keegi teenijatest tõi kiiresti pudelitäie õli, millega määriti mu kõhunahka ja sääri. Käsivartel ville ei olnud, sest olin käsi üleval pea kohal hoidnud. Valu oli kirjeldamatu ja nutsin selle käes terve päeva.

      Aga sellega asi ei lõppenud, farss jätkus. Meile tuli teine teenijatüdruk, lahja, kuiva olemise ja ahta näoga äärmuslane, kes kallas mulle vanni jääkülma vett ja jääd ka veel sekka. Ta seletas, et noori tüdrukuid tuleb hommikuti karastada ja panna neile vannivette jääd, see teeb nahale head ja annab terveks päevaks värske tunde. Pistsin taas kisama ja karjusin nii kõvasti, haledalt ja lootusetult, et Mama jooksis jälle kohale. Jälle tõsteti mind vannilinasse keeratuna voodisse, seekord värisesin ma külmast. Jalad olid jääkülmad, hambad plagisesid ja hakkasin aevastama. Nutsin kogu päeva ja Mama laskis ka selle teenija lahti. Kui olin terve nädala end igal hommikul pladistades pesnud kas liiga külmas või liiga kuumas vees, jõudsin otsusele.

      Tahtsin ise endale vannivett segada, mitte tuliseks, mitte külmaks, vaid mulle parajaks! Ja see pidi toimuma õhtuti. Siis leiutasin, kuidas oma soov läbi suruda. Hakkasin seda väljapressimisviisi mujalgi kasutama.

      Valisin hetke hoolega. Läksin oma vanemate väikesesse söögisaali, kus nad parasjagu einetasid, ja palusin luba rääkida. Ema ja isa vaatasid mind üllatunult. Mama ütles jahedalt, et neid ei tohi segada ning ma pean oma probleemidega pöörduma koduõpetajanna Babeti poole. Tegin, nagu ei kuulekski, vaid läksin seisin nende ette vaibale. See oli kallis ja peen vaip, tohutu suur. Mul oli seljas lai helesinine vanniseelik tumesinise vööga. Selle all ei olnud pükse. Lapsed neid ei kandnud ja ma ei tea, kas naisedki neid sel ajal kasutasid. Ütlesin oma vanematele, et tahan alati õhtuti vannis käia, tahan ise oma vannivee parajaks segada ja ei vaja teenijatüdrukut muuks kui selleks, et ta tõstaks mind kõrgesse vanni ja pärast sealt välja. Luba ei antud. Siis tegutsesin. Tõstsin oma seelikusaba põlvini, ajasin jalad harki, seisin nii seal oma vanemate pilkude all ja pissisin püsti seistes vaibale nagu poiss. Vaatasin vanematele otsa ja ütlesin, et kui ma ei saa endale ise õhtuti segada parajat vannivett, pissin terve päeva ükskõik millistele vaipadele, nii et terve loss haiseb pissi järele! Ja et parem oleks anda korraldus otsekohe.

      Ema ja isa tõusid püsti. Minu jalge vahel vaibal oli loik. See imendus kiiresti peene vaiba sisse. Ema läks esiotsa näost punaseks, ta silmad tõmbusid kriipsudeks. Isal oli niisugune nägu, nagu ei usuks ta oma silmi. Me pidasime sõnatut võitlust. Ma lipsasin minema. Karistuseks pandi mind ilma söömata oma tuppa luku taha. Pissisin päeva jooksul kolm korda oma vaibale, mis muutus kõlbmatuks. Hakkasin harjuma sooja pissi haisuga. Ema kisa tegi mu kõrvadele haiget, aga mina võitsin. Ema andis alla. Ütlesin julmalt: „Tuletan teile meelde, et kui te mind ei usu, pissin rokokootooli jalgade peale või kasvõi kollasele siidist sohvale. Küll ma juba tean, mida teha!”

      Sellest peale kamandasin teenijad tooma mulle igal õhtul piisavalt kuuma ja külma vett ja segasin ise vannivee parajaks. Võisin terve tunni loksuda mõnusas soojas vees ja mu ümber ei saginud tobedad teenijatüdrukud. Minu pissimistemp mõjus, sain oma tahtmist teisteski asjades.

      MA EI OLNUD TAVALINE LAPS. Sain sellest varakult aru. Minu vend Wilhelm Christian sündis aasta pärast mind. Mama suunas kõik oma ematunded temale, nii et kui need kaks olid lastetoas ja mina sinna läksin, muutus Mama jääkülmaks. Ta pahandas minuga ja jagas mulle ka kõige väiksemate asjade pärast valusaid kõrvakiile.

      Vaatamata ema vihale kasvas minust kange ja tugeva tahtejõuga noor naine. Hakkasin teadlikult vältima hädisust, klatši, laimu ja allutamist. Leidsin uue sõna: vääritus. Minu meelest oli väärikaid inimesi nagu näiteks Rootsi saadik Gyllenborg, samal ajal kui mu ema oli vajunud väärituse rappa. Arendasin ennast teadlikult juba noorena, ainult nii pidasin vastu. Olin oma sisimas kurbuse laps, väljapoole rõõmu laps. Aga kurbus ja üksindus tõmbasid mind sageli pimedusse, kust oli raske ennast lahti rebida.

      Oma vennast Wilhelmist ei ole mul palju rääkida. Minu mäletamist mööda oli ta algusest peale vigane. Hellitatud poiss kasutas ära haletsust, mida Mama iga päev tema suhtes üles näitas. Puudus igasugune õe-venna suhe, ma ei tohtinud minna Wilhelmi tuppa ega teda hoida. Oleksin tahtnud hellitada kurba väikest poissi, nii nagu ma hiljem hellitasin endast viis aastata nooremat Friedrich Augustit ja pärast väikest Elisabethi. Püüdsin alati ema mitte ärritada, aga sellest hoolimata ta ärritus. Sellel pidi olema mingi põhjus.

      Millist halba asja minu sündimine meenutas? Nii armastav ja äärmiselt õiglane, nagu mu isa kõigi oma laste vastu oli, oli midagi, mis oli seotud minu sündimisega. Braunschweigi õukonnas klatšis ükskord keegi õuedaamidest, unustades minu juuresoleku, et mu isal olevat olnud armuke, enne kui ta emaga abiellus. Minu vanematel oli märkimisväärne vanusevahe, ja küllap oli loomulik, et isal oli mingisugune „endine elu” enne mu ema. Kas Mama tõesti oli isa pärast armukade…

      Ma ei tea, kas mu ema Johanna Elisabeth oli õnnelik või õnnetu naine, sest hiljem Venemaal ei avanenud ta mulle karvavõrdki. Oli ta kibestunud? Igatahes elas ta oma rikka ja uhke Hamburgis elava ema varjus, olles ise maaprouana kolkaliku Stettini lossi emand ning igava Christian Augusti abikaasa. Ta abiellus viieteistkümneaastaselt – kas ta jõudis enne abiellumist armuda kellessegi teisesse? Minu isa ta ei armastanud. Aga kas ta armus hiljem? Õnnetu Mama, võibolla õnnetum kui mina. Ja kui ta siis Venemaal nägi minu positsiooni suurvürstinnana, kadestas ta mind, oma ainukest elus olevat tütart. Ta meenutas alati, et tal tuli pärast minu sündimist rohkem kui kolmeks kuuks voodisse jääda. Kui ta vihastas, siis rääkis ta sellest tihti, justkui oleks see olnud minu, vastsündinu süü, et oleksin oma ema esimese hingetõmbega peaaegu tapnud.

      MINU VEND WILHELM SURI 13-AASTASENA TÄHNILISSE SOETÕPPE. Haigusel oli hirmuäratav kuulsus, seda peeti kergesti nakkavaks. Meid teise venna Friedrich Augustiga saadeti nakkusohu pärast meie armastatud

Скачать книгу