ТОП просматриваемых книг сайта:
Mina, Katariina. Laila Hirvisaari
Читать онлайн.Название Mina, Katariina
Год выпуска 2015
isbn 9789985332825
Автор произведения Laila Hirvisaari
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Leon, ma mäletan neid aegu. Käsime koos Stettini lossis koolis. Üpris kõrgel tasemel kool, õpetajadki Euroopa eri paikadest. Sa olid alguses tallipoiss, aga hea ratsutajana sai sinust minu, kümneaastase printsessi õpetaja. Sa olid juba siis päris pikk, toreda välimusega ja arukas. Mulle meeldis sinu käekiri, see oli äärmiselt kaunis. Sa lugesid palju, rohkem kui mina. Kirjutasid iga päeva sündmused paberile ja tunnistasid seda ka. Ma naersin sinu üle, sest ainult tüdrukud ja naised peavad päevikut, aga sina ei naernud, ütlesid ikka, et sinu saatus on olla minu lähedal. Mu isal ei olnud midagi selle vastu, et me alati koos olime ja et sa olid erilisel viisil minuga seotud…”
„Vabandage, madame, te mäletate valesti. Mina hoidsin esialgu teist, printsessist, eemale. Teie proua ema ei sallinud mind, sest olin lihtne tallipoiss. Vürst ise palus mul teie järele vaadata, sest ta teadis, et teil oli kalduvus meeletusi teha. Ükskord kukkus teile peale tohutu suur kapp, sest te püüdsite ronida selle kõige ülemisele riiulile. Mis mõte sellel oli?! Üks silmapilk, ja te oleksite olnud surnud, kui kapi uksed ei oleks jäänud põrandale püsti. Teie proua ema tabas kohutav raevuhoog ja ta karjus näost punetades, kui mõtlematu te olite.”
„Muidugi olin ma mõtlematu. Õhtuti ootasid sa mind ratsuga lossipargis. Isa keelas anda mulle ratsutamiseks noort täkku. Ja Lutscher oli loll ja laisk hobune, teda ei saanud isegi traavima. Mõnikord muigasid sa pilkavalt, kui hobuse kohale tõid. See ajas mind vihale. Ratsutasin selle lolli hobusega ümber tiigi kaksiratsi, mis oli ennekuulmatu. Naistel oli alati naistesadul, minul mitte kunagi. Kuigi tagusin hobuse külgi ja rääkisin talle ükskõik mida, tampis ta edasi, laudjas õõtsumas.
„Sa oled idioot!” karjusin talle. Ta ei pööranud peadki. Kui ma tunniajase ratsutamise järel tallide juurde tagasi jõudsin, haisesin nagu vana kronu. Sa võtsid mu hobuse seljast vastu, ma liuglesin kergena su käte vahele. Ühel päeval sa ei pannudki mind enam maha, vaid hoidsid mind hetke oma süleluses. Mina siputasin jalgu ja kukkusin murule. Sa aitasid mind püsti, mu seelikusabad olid üles tõusnud, sa puudutasid mu paljast reit ja ma lahvatasin tulipunaseks. Minus toimus midagi täiesti arusaamatut! Ma otsekui põlesin üleni, oleksin tahtnud ennast igalt poolt sügada. Järsku olid mind haaranud tunded, mida ma varem ei olnud tundnud. Tahtsin teada, mis see on, aga kas ma oleksin siis pidanud minema oma koduõpetajanna Babeti juurde ja küsima vallaliselt vanatüdrukult oma ärevuse põhjust!? Või ema juurde, kes oleks kindlasti raevuhoo saanud! Või oleksin ma pidanud küsima sinult, Leon, miks sa silitasid mu paljast reit, kui see kogemata nähtavale jäi?”
„Sellepärast, madame, et hoolimata oma noorusest olite juba varaküps naine. Mina olin varaküps mees, kuigi alles poisike. See oli ainus kord, kui meie suhtes lõi välja midagi erootilist. Mis seal salata, madame.”
„Ah et mina salgan! Jätsin sind hämmeldunult sinnapaika, võtsin ennast kokku ja kõndisin kõvasti ratsapiitsa vibutades mäest üles lossi. Läksin otsejoones oma kümblustuppa ja käskisin teenijal sinna pesuvett tuua. Küürisin ennast raevukalt, ja mida rohkem ma ennast teatud kohtadest nühkisin, seda enam ärritusin. Mitu ööd pärast seda käis selle meenutamine, kuidas tallipoiss Leon August mu paljast reit silitas, minust tulise sähvatusena läbi. Mitmel ööl ratsutasin ennast kaksiratsi oma padjal surmväsinuks. Kogu elu mäletan neid hetki, kui ma ei suutnud oma keha valitseda. Ja ma olin alles kolmteist! Aga see kirg – see läks peagi üle.”
Kui ma teda nüüd vaatan, siis imestan, kuidas ma olen kogu elu suutnud talle suguliselt vastu seista. Sellepärast, et ta on abielus Aleksandraga. Ainult sellepärast. Ma olen alati saanud neid mehi, keda olen tahtnud. Kes julgeks keisrinnale vastu panna? Nüüd ei ole ma mõnda aega vaadanud selle pilguga ühtki meest peale oma Zubovi. Aga ta on ju minu soosik. Mees saab sulle tuttavaks, kui sa temaga magad. Mina magan nii mitme mehega, nagu tahan, ja nii kaua, kui see mulle meeldib, ja nii kaua, kui ma naudin seda, ning see ei ole kellegi asi.
„Pärast minu Berliini reisi hakkasid levima huvitavad kuulujutud. Et mulle kunagi midagi ei räägitud, olin leidnud omad nõksud, kuidas teada saada.”
„Kas te mõtlete seda, madame, et mina hakkasin teie heaks spioneerima? See tähendas, et tuli teeselda ükskõiksust ümbritseva suhtes, aga pidi kõik meeled avali hoidma. Selles aitas mind Aleksandra. Temagi elas koos emaga Stettini lossi maadel. Räägiti, et Aleksandra isa oli läinud Prantsusmaale. Aleksandra oli teist kolm aastat vanem, ta sündis 1726. aasta jaanuaris.”
„Madame von Patkull elas koos oma tütrega meie lossist paarkümmend kilomeetrit lõunasse, väikese järve kaldal. Mõnikord me ratsutasime sinna. Pitssuvila ümber kasvasid vanad pärnad ja vahtrad ja õunapuud. Käisin seal ka koos isaga. Sel ajal, kui isa kohtus sees madame’iga, mängisin mina õues Aleksandraga. Madame von Patkull oli endine õuedaam, ta oli kaunis naine. Tundus olevat väga haritud inimene. Elatas ennast ja oma tütart prantsuse keele tundide andmisega Stettini lossi maadel meile kõigile.”
„Aga Fanny, madame?”
„Miks sa tema kohta küsid?”
„Teadsin, et kui ma temast rääkima hakkan, näen teie silmis kurbust.”
„Jumal küll… Fannyga seostub mul mälestus mu elu kõige rängemast veast…”
„Teie Majesteet, te ei tohi rohkem selle juurde tagasi tulla!”
„Miks mitte? Kas sinu meelest on parem, kui selliseid lohutamatult kurbi asju ei puudutata? Kas pole parem, kui nendega tegeldakse sedamööda, kuidas nad ette tulevad?”
ÜHEL PÄEVAL TULI LOSSI NOOR ORVUKS JÄÄNUD NAINE. Ta ema oli surnud ja mu isa võttis ta oma teenistusse. Ta hoidis lossis minu väikest õde Elisabethi. Fanny rääkis saksa ja vene keelt, ta isa oli venelane. Fanny oli kena noor naine, minust seitse aastat vanem, väga puhta nahaga, väike ja ümar. Nägu oli tal kui haldjal, seda raamisid paksud punased juuksed. Ka nina oli väike ja suu väga armas. Iseloomult oli ta rõõmsameelne ja jutukas. Ühes silmas oli keset pupilli väike tume ringikujuline laik. See ei saanud märkamatuks jääda, see oli iluviga. Kõik panid seda tähele, tegelikult oli see väga pikantne, aga kui seda poleks olnud, oleks ilmselt rohkem tähelepanu pööratud Fanny ümarale olemisele, naiselikule kehale ja kaunitele rindadele.
„Tsaarinna, kas te olete kunagi mõelnud, kuidas mõjus teie tugev tahe Fanny saatusele?”
„Sina tead, Leon! Miks sa sunnid mind seda kõvasti välja ütlema!? Ma tegin Fannyle ülekohut. Väga suurt ülekohut… Räägime sellest hiljem. See teeb mu südamele haiget!”
„Teie südamel ei ole häda midagi, te saate sellest üle, kui ütlete lõpuks ometi kõva häälega välja selle, mida olete aastakümneid oma hingepõhjas kandnud. Teil hakkab kergem, kui olete selle välja öelnud. Asi on teid viiskümmend aastat vaevanud.”
„Mõnikord on mul Fanny järele väljakannatamatu igatsus.”
„Meie Aleksandraga käime Fanny haual Tsarskojes. Ka teie käisite ja lähete jälle, kui jalule tõusete. Fanny eest võime tänada teie isa.”
„Fanny isa oli venelasest pärisori. Tema ema suri tähnilisse soetõppe, kui Fanny oli kaheaastane. Jumal oli lapsele armuline, kui võttis talt ema ära nii vara, et laps ei osanud tema järele igatseda. Isa Stepanov hoidis oma väikest tütart väga.”
„Madame, enne kui me ära Venemaale sõitsime, rääkis teie isa loo oma kaugest sugulasest vürst