LITMIR.BIZ

      MINU ISA KOKKU PANDUD REISISELTSKONDA JUHTIS KUIV JA IGAV HÄRRA DE LATTDORFF. Aga et ta oli kuiv ja igav, oli ta meie jaoks ohutu. Ema õuedaamil proua de Kayl oli kaasas neli ema poolt heakskiidetud kammerneitsit. Õnneks oli üks neist, Aleksandra, minu sõber. Ja Fanny, kellesse olin juba kiindunud ja kes tahtis minuga kaasa tulla. Ja muidugi sina, Leon… Aga siis läks võitluseks, mida ma praegu häbenen. Mul oli kahju, et pidin lapsepõlvekodu maha jätma, aga kõige rohkem oli mul kahju lahkuda oma õest Elisabethist. Sellepärast mõtlesin välja plaani, kuidas teda enda juurde saada.

      „Kui palju te kriitikat kannatate?”

      „Kas ma pole seda siis viiskümmend aastat kannatanud?”

      „Ma pean teie mälu parandama. Fanny ei tahtnud teiega Venemaale tulla, aga te nõudsite, et ta tuleks. Fanny oli ainuke, kes soovis teie väikesele õele parimat. Te ütlesite, et teie tahtsite lapsele parimat, aga kui oleksite seda tõesti tahtnud, siis ei oleks te Fannyt ja väikest Elisabethi teineteisest lahutanud. Madame, te olite sama isekas kui teie proua ema. Te tõepoolest nõudsite, et Fanny tuleks kaasa.”

      Süüdistab… süüdistab… SÜÜDISTAB! Miks mind süüdistatakse?! Mul oli plaanis saada oma väike õde Venemaale. Me rääkisime sellest, me rääkisime ju ka temaga. Aga me ei jõudnud. Ikka piinab ta mind selle looga, ikka võtab ta selle jälle jutuks, nii nagu ta seda kümneid kordi jutuks on võtnud! Ja ma olen täiesti nõutu, täiesti tummaks löödud, katsun ennast kaitsta, aga ta ei anna mulle armu. See süüdistus närib mu hinge. Kui ma saaksin siit sellest voodist tõusta, ma käiksin mööda tuba ja võiksin oma tundeid liikumisega vaigistada. Võiksin enda kaitseks karjuda. Aga ma ei pääse siit kuhugi, ma ei saa ennast kuuldavaks teha, et võiksin ennast kaitsta! Ta ei anna mulle armu! Halvustab tegude eest, mida ma ei ole teinud.

      „Aga Elisabethile oli leitud uus nanny, Vera Baranova, kellesse laps kohe kiindus. Ma nägin oma silmaga, kuidas ta Verasse kiindus.”

      „Ta kiindus Vera Baranovasse tänu Fannyle, kes oli nii tark ja Elisabethi pärast nii õnnetu, et palus Verat, oma ainukest sõpra, enda asemele. Kellesse kiindub paariaastane laps kui mitte sellesse, kes võtab teda sülle ja hoiab! Nii kiindus teie poeg Aleksei omal ajal Aleksandrasse ja minusse…”

      „Leon, ma olen nüüd väsinud. Jätka sina seda lugu… jätka.”

      „Ilma teieta ma ei jätka, madame. Te väsite kohe, kui me puudutame teemasid, mis teile ei meeldi! Lisaks minule, Aleksandrale ja Fannyle tulid teie proua ema kammerneitsid Varenka Issajevna ja Vera von Fredricks ning muu teenijaskond, samuti kokk ja mõned abilised. Ühtekokku läks meid sellele väsitavale teekonnale 14 inimest, kuus tõlda, nende kutsarid, hobused, viimases vankris pakid ja kirstud. Madame, vahest te mäletate – ja teate – ka seda, et vürst tuli lahkumisele eelnenud õhtul minu tuppa, et rääkida mulle asjadest, mis puudutasid teid. Ta palus minult andeks, et paneb mu õlgadele midagi sellist, mis oleks pidanud olema tema, isa ülesanne, aga ta ütles, et Vene keisrinna ees on ta võimetu. Ta palus, et ma teatud mõttes teid valvaksin, kurja eest kaitseksin. Madame… ma palun äsjase eest andeks! Aga te ju nõudsite, kui alustasime, et teie elust tuleb otsida tõde.”

      „Mu isa mainis hiljem oma kirjas, et oli sinuga rääkinud. Sa võtsid isa sõnad kogu eluks südamesse. Sellest sündis sõprus, ilma milleta me kahekesi praegu siin ei vaidleks. Sõprus sellest hoolimata, et oleme alati kiselnud, riielnud, süüdistusi jaganud ja teineteisele tõtt otse näkku öelnud.”

      „Tõtt otse näkku?”

      „Jah, sa oled vahel kippunud unustama, et ma olen keisrinna!”

      „Fanny jättis teie tahtel väikese Elisabethi Vera hoida. Kui teid, madame, lohutab teadmine, mida teame ainult Aleksandra ja mina, siis laps hakkas Verat emaks kutsuma.”

      „Ma ei teadnud, Leon… Alles nüüd… Isegi mitte siis, viie aasta eest, kui Fanny siit ilmast lahkus.”

      „Fanny rääkis, et laps uskus Vera olevat tema ema.”

      Jäta mind rahule, Leon! Las ma nutan, Leon! Ma pean saama nutta, sest niisugused asjad rõhuvad naise südant, nad puudutavad emasüdant. Kui kole ma olin, et sundisin Fannyt minuga Venemaale tulema, hoidma ainult MIND, mitte last! Nüüd olen kuuskümmend kuus, vana naine… Oh, kuidas ma teda igatsen, kui tohutult ma teda igatsen! Oh, kuidas ma teda praegu vajaksin! Olen nii suur enesearmastaja ja käsutaja, et mulle teeb haiget, et Fanny julges mind maha jätta ja ära surra! Meie sõprus oli täiuslik. Mäletan, kuidas meie vana teenija Arthur ütles, kui olin laps, et kui leiad neljalehelise ristikheina, leiad õnne. Meie neljalehelisest ristikheinast on üks leht ära rebitud. Oh, kuidas mälestused teevad haiget.

      „Madame, kas olete ikka kindlasti terve? Kas teil on valud? Tahate, et jätame pooleli?”

      „Ei, see asi tuleb nüüd selgeks rääkida, Leon! Praegu kohe – mitte enam homme. Nüüd. Viimast korda.”

      ME LAHKUSIME ZERBSTIST ÜHEKSA PÄEVA PÄRAST KIRJA SAA-MIST. Nii kiire oli neil minu, õnnetu lapse Venemaale saatmisega. Tundsin vaistlikult, et ei jätnud seljataha mitte ainult oma lapsepõlve, vaid ka oma kodu, oma maa, oma usu ja elutahte. Mind sunniti kiskuma oma elust välja midagi sellist, mille kaotamisest ma iial ei toibu. Leon, ma pean sellest siiski sulle rääkima ja möönma, et sul on õigus. „Finken! Finken!” Elisabeth nuttis mu süles, kui sõidukid õuel ootasid. Laps pigistas mu kaela nii kõvasti, et ta väikesed sõrmed olid valged. Mul polnud sõnu, mul polnud jõudu, pisarad valgusid silma, ema vaatas seda külmalt pealt. Ütlesin lapsele, et toon või lasen ta kohe oma juurde tuua, kui asjad Sankt-Peterburgis joonde on aetud. Rääkisin väiksekesele nagu täiskasvanule: „Elisabeth, Figchen toob su kohe enda juurde, kui Figchen saab! Figchen ei jäta sind!” ”Finken ei jäta, Finken ei jäta…” Laps kordas mu sõnu, neid mõistmata. Ta mõistis ainult seda, et Finken läheb ära ja Finken tuleb tagasi ja on alati koos väikese Elisabethiga. Oh, missugune lohutus see mulle oli, kui olin seda otsustanud. Sel hetkel otsustasin Jumala nimel, et teen selle teoks.

      Kui Fanny lapsega hüvasti jättis, nuttis ta lohutamatult. Isa võttis need kaks oma embusse, suur turvaline mees. Ema püüdis last Fannylt ära kiskuda, et anda ta Vera kätte, aga Fanny surus lapse oma rinnale. See oli lohutamatult kurb! See mõjus mulle ka hilisematel aastatel, mõjub ikka veel!

      „Madame, väike Elisabeth sai oma isalt ja teilt, Fannylt ja Veralt rohkem armastust kui ükski teine Stettini lossi lastest. Kui ahastus peale tuleb, siis mõelge sellele.”

      „Ma mõtlen. Elisabeth rahunes, läks Vera sülle ja ma nägin, millise helluse ja armastusega Vera last oma süles hoidis. Jätsin nutu, tundes vähest kergendust. Astusin tõlda ema kõrvale. Ta ei vaadanud enam oma laste poolegi, ta jättis ükskõikse rahuga lumisele õuele väikese Elisabethi ja mu tõsise üheksa-aastase venna Friedrich Augusti.”

      Mind, noort tüdrukut, kisti külmalt lahti sellest maailmast, kus olin elanud, unistanud, lootnud, kujutlenud oma elu hoopis teistsugusena. Kui vähe oli meil, lastel, toona oma tuleviku üle sõnaõigust, ja ma ju olin alles laps. Olin teadlik sellest plaanist, mille nimel mind sunniti ja ohverdati, aga siis ma seda kõike veel ei taibanud. Mitte keegi ei küsinud, kas ma tahan suurvürst Pjotrile mehele minna! Kas ma üldse tahan neljateistkümneaastaselt kellelegi mehele minna! Mitte keegi ei küsinud, kas ma tahan oma uueks kodumaaks

Скачать книгу