LITMIR.BIZ

      LAHKUMINE RIIAST LÄKS AJALUKKU, NEED HETKED SEAL OLID MINU ELU SEISUKOHALT TÄHENDUSRIKKAD. Tuleb ka nukralt tunnistada, et seal, sel hetkel tärkas kuskil mu sisimas kriitiline suhtumine Vene keisrinnasse Jelizavetasse. See juhtus kesk lund, päikest ja kuljuste helinat. Nägime kindluse õuel paari musta viletsat rege. Neid ümbritses sõjaväelastest saatjaskond. Küsisin meie tõlla kõrval seisvalt vürst Narõškinilt, kes need inimesed olid. Ta põikles mu küsimusest kõrvale, ei vastanud kohe, aga rääkis siis midagi Brunswicki hertsogi Anton Ulrichi perekonnast. Sina, Leon sosistasid, et jutt oli õige, olid selle juba ühelt venelaselt välja pressinud. Too oli öelnud, et selles mustas sõidukis reisis asevalitseja Anna Leopoldovna koos oma väikese poja, endise keiser Ivan VI-ga. Neid viidi parajasti vangi Oranienburgi lossi.

      Vaatasime neljakesi üksteisele ehmunult otsa. Mõtlesin, kuidas ma suudan austada keisrinna Jelizavetat, kui võimule saamiseks pani Tema Majesteet vangi väikese imiku ja tolle ema. Armas Jumal, ütlesin, tee nii, et mina ei paneks kunagi lapsi vangi… Olin siis nii jäik, see paindumatus aitas mul hakkama saada. Aga ma valitsesin ennast, olen ju pidanud terve elu ennast valitsema!

      „Tsaarinna, vabandage, et katkestan teid, aga selle väljakannatamatu reisi ajal kasvas iga päevaga minu austus teie vastu. Me sattusime teineteisest hingelisse sõltuvusse. Mina teadsin, kui üksi te olite, ja ka teie teadsite, et minagi olin ainult teiste käsualune. Meie nelikristikhein mõistis üksteise tundeid ja just selle reisi ajal sündis meie tugev sõprus. Ja sellel teekonnal hakkasin Aleksandrat teise pilguga vaatama. Ta oli küps noor naine, ja nii võluv!”

      „Ma märkasin seda! Sa olid tähelepanuväärselt viisakas ja keerlesid ümber punastava Aleksandra. Ja tõsi, te kolm olite minust vanemad. Mina olin alles väljakujunematu laps, teie olite juba valmis.”

      „Sellel reisil puhkesite te õitsele, madame. Te olite kaunis! Teid oli vallanud mingi sisemine rahu. Me teadsime, et olite algul hirmul, aga te ei näidanud seda välja. Reisi ajal te muutusite, olite alustanud vaimse küpsemise tööd ja tunnetasite seda. Isegi teie nägu muutus, ma mõtlen ilmet… Te panite tähele ja uurisite kõiki külasid, uberikke, lumehangi, suitse, kirikuid, ette juhtunud inimesi. Ütlesin Aleksandrale ühes peatuspaigas, et printsess Sophie korjab nähtut tükkhaaval oma mällu. Madame, alati, kui olen teile teinud compliment’i, olete vastanud: inimene on alles vanana kaunis… Kui te näeksite, kui kaunis te olete just praegu, lebades voodis keset valgeid pitse!”

      „Kuidas sa nüüd äkki hakkad sellist ilukõnet pidama!”

      „Te ütlesite, et meil mõlemal on kergelt sinakad juuksed. Tõsi, valgusega paistavad nad heledalt sinetavad.”

      „Viiekümne aasta jooksul ei ole sa teinud mulle compliment’i mu välimuse kohta!”

      „Olge rahul, et ma seda nüüd siis teen. Siis ei ole vaja kahetseda, kui ükskõik kumb meist ikkagi sureb… Te lamate seal küll üsna ennasttäis ilmel…”

      „Ennasttäis ilmel, Leon! Gospodi! Sellel reisil Venemaale hakkasin ma mõtlema, kelleks ma enda kujundan – väikese tüdruku, kelle käe all on ühel päeval vahest miljoneid alamaid. Ma ei olnud küps nägema tervikut, olin avaneva ukse ees, mul oli ainult kolm sõpra: Aleksandra, Fanny ja sina, Leon. Teie abiga algas minu teekond Venemaa hinge juurde.”

      5. PEATÜKK

      Leon tuleb tavaliselt hommikupoolikul. Paar tundi tegeleme nende paberitega, siis tuuakse meile lõunaeine. Ta istub tagaseina suure gobelääni alla paigutatud laua äärde ja nihutab oma tooli. Ta sööb aeglaselt, mõttesse vajunult ega lausu sõnagi. Minu ette asetatakse väike laud, pisike nagu jalapink. Todorski tõstab mind enne sööki alati poolistukile ja ma nokitsen süüa, mida saan. Eile õhtul kogunesid sõbrad siia kaarte mängima ja mu söögipinki kasutati kaardilauana.

      Ma ei osanud ette kujutadagi, kui suure töö on Leon mu paberitega ära teinud, enne kui ise neid nägin. Kui ebatäpne ma olen olnud! Mingid väljamõeldised, sageli lihtsalt oletused! Mõnikord kordub üks viga algusest peale ja olen hakanud võtma seda tõe pähe. Leon on aare. Ta on ime. Ta on kõige täpsem ja kõige ausam inimene, keda tean. Ükskõik, kuidas tema kriitika mulle ka haiget ei tee, ma ei tohi solvuda. Kohe, kui oleme söömise lõpetanud, läheb ta käsi pesema – ta peseb tihti käsi. Ta avab koridori viiva ukse, palub, et lõuna ülejäägid ära viidaks, tõstab oma punaka tooli hõbelaua ette, sätib prillid ninale, tõstab pea ja suunab oma pilgu minule.

      „Madame, teel Riiast Sankt-Peterburgi oleksite te pidanud istuma rees oma ema kõrval, aga te olite kogu aeg meie juures tagumises rees.”

      „Me mahtusime hästi sinna viimasesse rekke, kogu nelikristikhein. Ema pahandas, et valisin tagumise ree, oleksin pidanud istuma esimeses tema kiusata, aga ma jäin endale kindlaks. Istusime seal kõik neli – sina, Leon, ja sinu haarem.”

      MEIE EES SÕITIS RATSAPATRULL, TAGA TEINE SAMASUGUNE. Väljas oli pime ja külm. Väikesed viletsad külad siin-seal, külateedel mehed, seljas kehvad riided, jalas vildid ja peas karvamütsid. Mitmel naisel oli rinnal rätiku all sülelaps. Paks suurrätt oli seotud ümber pea ja sõlmitud vöökohale, nii võeti laps kaasa, külma käes paistis vaid ninaots. Tervitasin neid kõiki, tõstsin käe ja lehvitasin. Nad lehvitasid laisalt vastu. Mõtlesid, et jälle mingi aadlidaam lõbusõidul. Kaetud reed libisesid mööda hangedesse mattunud teid, kutsarid pidid aeg-ajalt lund rookima. Aeg ei läinud kuidagi edasi, ma olin närvipingest hulluks minemas. Mul oli aega mõelda oma tulevase elu peale, kuhu ma satun, mis juhtub, kus kohtan suurvürst Pjotrit, kus keisrinnat.

      Fanny oli kogu aeg väga vaikne. Mu südametunnistus vaevas ja ma ütlesin, et katsun emale augu pähe rääkida ja oma õe Elisabethi Venemaale tuua. Ma ei olnud suutnud seda isegi isale rääkida, aga mõtlesin, et kui Venemaale olen jõudnud, siis kirjutan talle. Kohe, kui ma olen abiellunud suurvürst Pjotriga, tuleb ka tema nõusse saada. See mõte saatis mind terve Sankt-Peterburgi tee. Tahtsin Elisabethi oma sülle, ta oli rohkem minu kui ema oma. Sellest plaanist ei taganenud ma kunagi, see lihtsalt purunes…

      Kui päev koitis, oli maailm meie ümber valge. Külad jäid selja taha, mul ei olnud aimugi, kus me õieti olime. Sõitsime läbi lumiste metsade, tee kulges kitsa ribana keset hangi. Tee ääres nägime mehi puid tegemas. Reekaravani nähes peatasid nad oma askeldused, haarasid mütsilätud pihku, kummardasid ja lõid risti ette. Nii oli kombeks, kui härrased mööda sõitsid. Me ei teadnud, kas läheduses on küla või linn, mis on maakonna nimi. Kuulsime vaid seda, et olime teel Soome lahe kalda poole. Ja jälle mööda mingist külast, uhkest mõisast. Kirikuid nägime tihti, need seisid külaserval iga natukese maa tagant. Venemaa rikka kiriku mõju oli näha isegi kõige vaesemas külas. Kirikute sibulad särasid kuldselt ja kõige kõrgem rist oli alati kullatud. Kellad kumisesid oma kuminat, kuulasime imestledes nende muusikat, see kajas üle põldude, kandus üle jõgede ja järvede teisele kaldale välja. Lumine tühjus mattus loorjasse uttu. Väikeste osmikute ümber hõljus suits. Ainult see teadmine pakkus karmis pakases lohutust, et kuskil oli tulease, mille ääres sai end soojendada.

      Kui jõudsime järgmise postijaamani, oldi meil jälle vastas. Sealt liikus meie seltskond edasi, rõivastatuna toredatesse sooblikasukatesse. Mu ema istus keiserlikus rees, mis oli vooderdatud siidpatjadega.

Скачать книгу