LITMIR.BIZ

      OLIME OLNUD ANNENHOFIS VAEVALT NÄDALA, KUI SAIME KEIS-RINNA RESIDENTSIS OMAD RUUMID. Mama sai enda käsutusse kammerteenri, seltsidaame ja paaže. Ta käis innukalt pidudel ja tantsimas. Mama tubadesse majutusid miss de Kay ja igav härra Lattdorff, Mama sekretär. Lisaks magasid ema magamistoa kõrval Pommerist pärit kammerneitsid Varenka Issajeva ja Vera von Fredricks.

      Mina säilitasin terve mõistuse. See sõnapaar tegelikult meeldis mulle, see andis vabaduse hinnata lähedalolevaid inimesi. Hakkasin neid jälgima ja välja selgitama nende kohta tõde. Minu toad paiknesid selles küljes, kust nägin lossikirikut. Ma ei väsinud imetlemast selle kullatud sibulaid, need olid väga kaunid ja jõulised. Istusin aknalaual ja kuulasin kellahelinat, imelist muusikat. Jälgisin inimvoolu, mis suundus kiriku peaukse poole. Teinekord põlvitas keegi juba väravas, nägin ka, kuidas mõned roomasid kiriku treppi mööda üles, mitmed vanad naised astusid trepiastme korraga, suudeldes kõiki astmeid. Ükskord nägin keisrinnat kõndimas meie lossist peakirikusse ja inimesi maha viskumas ning nägu lumme peitmas. Keisrinna ei vaevunud isegi pilku heitma neile tühistele, kellest tema kuldniidiga tikitud kleidi saba üle libises. Olin tema hoolimatusest nii vapustatud, et sain vihaseks. Tõmbusin oma nurgatuppa aknakardinate varju ja sundisin ennast taltsutama oma viha selle ülbe türanni vastu, kes oma hoolimatusega alamaid halvustas.

      Minu ruumidesse kuulusid lisaks suurele nurgamagamistoale avar salong ja kolm väikest buduaari. Ühes tillukeses toas magasid mu kammerneitsi Fanny ja õuepreili Aleksandra. Olin mingis kummalises olukorras, millesarnases ma polnud kunagi varem olnud. Minu läheduses oli ainult mõni inimene, keda usaldasin. Ja Mama, keda ma ei usaldanud. Olin kohtunud de la Chétardiega, kes tundus haritud ja viisakas. Bestužev, Narõškin ja Vorontsov vaatasid mind külmalt. Krahv Razumovski oli kena mees, marmorjumala näoga, pea nagu ausambal. Tema vaatas mind rohkem kui kahe meetri kõrguselt.

      Tol õhtul palusin Mama’lt luba, et võiksin oma ruumidesse jääda. Talvise ilmaga reisimisest olin saanud köha ja tundsin väsimust. Aleksandra oli mures, ta teadis, et ma külmetun kergesti, mu kopsud hakkasid kohe ragisema ja kui küljes pistis, siis tähendas see kõrget palavikku. Ka valutas mul kõht, see tuli harjumatult maitsestatud vene toidust. Õukonnas kasutati ohtralt küüslauku, mida ma jälestasin ja millest sain krambid. Seepärast vihkan isegi selle haisu. Magasin sel ööl sügavat und oma sammastega voodis hahasulgedest teki all.

      „Mäletate, et kui ärkasite, siis ma küsisin, kas olete haige. Palusin luba istuda voodi kõrvale ja teiega juttu ajada.”

      „Ei mäleta.”

      „Sellest, mida olin teada saanud. Jubedad asjad, madame.”

      Mäletan küll, kuidas Leon August istus mu voodi äärde ja lükkas oma livree hõlmad kõrvale. Tal oli rääkida midagi nii olulist, et sellest õhtust kujunes üks mu elu pöördepunkte. Mäletan, et ma vaatasin Leoni ja mõtlesin, kuidas võib noor mees nii kaunis olla! Ta oli värske, alati lõhnas ta puhtusest. Ta nahk oli nagu naisel, pehme, terve jumega. Ta heledad juuksed läikisid, ta ei kannatanud puudrit. Tal olid sirge nina, hea kujuga mehelik lõug, suured sinised silmad ja tumedad kaarjad kulmud. Vaistlikult haaras mind kartus, et õukonna naised rikuvad ta varem või hiljem ära…

      „Madame, manage oma silme ette tolleaegne süütu väike ja sale olend, printsess Sophie, ja keisrinna Katariina, kellel on tunduvalt rohkem kaalu. Mis teis kaalub? Sugugi mitte ümarad käsivarred või laiad puusad, vaid teie hinges läbielatu. Tusk. Valu. Mure. Hirm. Lootus. Armastus.”

      PAAST OLI ALANUD. Keisrinna käis tihti kabelis, arvasin, et ta on väga usklik inimene. Ta käis ka armulaual ja me olime koos Mama’ga seda tunnistamas. Me imestasime, miks inimene – olgu ta või keisrinna – ei võinud midagi nii intiimset teha ilma kõrvalt vahtivate võõrasteta.

      Siis tuli keisrinna meiega hüvasti jätma, sest ta läks oma kaaskonnaga Troitse-Sergi kloostrisse. See asus 70 kilomeetrit Moskvast kirdes, Zagorskis. Ah, ma olen seal tihti käinud, see on imeline… Radoneži Sergi lasi 14. sajandil ehitada Makovetsi künkale puust Püha Kolmainu kiriku. Neitsi Maarja surmaunne suikumise katedraal on kaunis. Kõrged kitsad aknad kahel korrusel ja paksud valged seinad. Kuplid sinised ja kullatud, leegikujulised. Need sümboliseerivad mõtet, et palve põleb leegina. Ka mina olen nüüd harras õigeusklik ega lakka iial armastamast Kiievi ja Troitse kloostrit. Kloostris on Andrei Rubljovi ikoon „Püha kolmainsus”. Just selle ikooni pärast meeldis Troitse klooster keisrinna Jelizavetale. Ta elas siis nendes keiserlikes ruumides, kus minagi hiljem seal käies olen elanud. Seal ei muutu miski, ainult vanad mehed surevad ja uued mungad tulevad asemele.

      Jelizaveta oli toona, esimestel nädalatel, minu vastu väga viisakas, aga kauge ja võõras. Kõrk olek tuli sellest, et ta oli Venemaa keisrinna ja Peeter Suure tütar. Aga kui ollakse keisrinna, ei pea tingimata olema kõrk. Otsisin nendel algusaastatel väsimatult tema juurest midagi inimlikku, aga üsna pea nägin, et temas puudub täielikult soojus ja austus teiste inimeste vastu. Mina olen alati püüdnud oma alluvate vastu leebe ja soe olla, kuigi nad kõik ehk seda ei tea.

      „Jah, madame, te olete alati olnud äärmiselt vähenõudlik inimene, ja mitte kunagi pole te üksnes ennast armastanud.”

      Häbematu! Kui seisaksin püsti, lööksin jalaga vastu maad. Ilgub, kuriloom! Ei ole ju minagi täiuslik.

      „Leon, kuhu sa tüürid?”

      „Te nägite iga päev Annenhofi palees diplomaate, kes kummardasid teile, suudlesid teie kätt, mõõtsid teid pealaest jalatallani, otsekui oleksite olnud müüa. Te olite neile nagu väike uteke, kes on tulnud ohvriks tuua üldise heaolu nimel. Mul oli lihtne teie kasuks pealt kuulata. Nad ei tundnud mind. Õukond ei varjanud midagi, nad ei valinud oma sõnu. Nad klatšisid, pilkasid ja rääkisid pahasti alati, kui said. Ütlesin teile, madame, juba siis, et me ei olnud taevas, kuigi olime ühes maailma kõige peenemas õukonnas. Olin vapustatud! Ma ei olnud tegelikult kunagi varem olnud nii vapustatud nagu siis, 1744. aasta veebruaris keisrinna Jelizaveta õukonnas. Ja seda nii omapärasel põhjusel.”

      „Mis põhjus see oli?”

      „Kogu

Скачать книгу