LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sest kõik jäid mind vahtima. Aga olin esimest korda pärast mitut kuud õukonnas.

      Kui keisrinna andis käsu jälle Troitse kloostrisse minna, käivitus taas tohutu operatsioon. Ainuüksi keisrinna rõivaste sõidutamiseks läks vaja mitut vankrit, ta ei kandnud ju kunagi ühte kleiti kaks korda. Nägin, kuidas keisrinna kleite tassiti Annenhofi paleest vankritesse. Mõtlesin mõnikord endamisi, missugune hulk raha oli nende tuhandete kleitide sabades. Üks kleit läks õige kalliks, sest peent kangast vajati palju ja mitu naist õmblesid seda ööd-päevad läbi. Keisrinna ajas kleidi üks kord selga ja siis pandi see lattu. Ühe kleidi rahaga oleks mõni vaene mužik Vene külas kindlasti terve aasta vürstlikult elanud. Aga vaevalt tuli selline asi üldse keisrinna Jelizavetale pähe, ta oli hiilguse keskel reaalsusetaju kaotanud.

      TROITSE KLOOSTRIS MAJUTUSIME KAHTE SUURDE VANASSE MAJ-JA. Ühes elas keisrinna oma õuedaamidega, teises meie ülejäänud. Ühel hommikul juhtus midagi, mis ehmatas kogu kloostrit. Keisrinna jäi oma magamistuppa ja meie suurvürst Pjotriga saime käsu minna tema vastuvõturuumidesse. Istusime koridoris aknalaual ja kihistasime lapsikult. Vaatasime munkade liikumist peakiriku ees, sealt ülevalt paistis, otsekui oleks neid nööridega liigutatud. Pjotr oli heas tujus ja mina ka. Tundsin kergendust, kuigi olin kõhn kui piitsavars, inetu ja kuhtunud näoga. Aga ma olin elus.

      Pjotr kirjeldas parajasti valvekaardi poiste uuemaid koerustükke, kui meist purjetas mööda Mama, otse keisrinna magamistuppa, kannul arst krahv Lestocq. Me ei teadnud, mis on lahti. Nägin koridori teises otsas vilksamisi sind, Leon, käisid ilmselt uurimas, kus mina olin, kuigi tavaliselt sa hoidusid keisrinna ruumidest eemale. Aknalaual istudes kuulsime keisrinna magamistoast erutatud hääli. Seal riieldi, seal karjuti ja kõige kõvemini karjus keisrinna ise. Teadsin vaistlikult, et ta karjus Mama peale. Mida oli Mama teinud, et kutsus keisrinna Jelizavetas esile sellise vihapurske… Ma aimasin seda.

      Kui krahv Lestocq toast väljus, nägin ta näost, kui vihane ta oli. Ta vaatas mind mürgiselt ja ütles, et kihistamisel on nüüd lõpp ja et ma pean minema asju pakkima, et tagasi koju sõita. Kangestusin. Ehmatasin. Tundsin jääkülma hingust, otsekui oleks keegi astunud üle minu haua. Hirm on eriline tunne, seda ei saa mõistusega võtta. See surub sind nii maha, et hing jääb kinni. Mõtlesin palavikuliselt, mida krahv Lestocqi lause tähendas. Venemaa kroon, mis oli hõljunud mu silme ees, kadus, sai justkui tiivad ja lendas avatud aknast välja.

      Mulle tulid pisarad silma. Pjotr vaatas mind oma alasti tühjade kalasilmadega nagu idioot, ilmutamata vähimatki kaastunnet. Arvasin lausa nägevat, kuidas preili Lopahhina ta kõrvale kalpsab… Ise hüppasin aknalaualt maha ja jäin seisma vastasoleva akna alla. Seisin seal nagu kohtu ees ega pühkinud taskurätikuga nägu, mis oli nutust märg. Mul oli sel hetkel ükskõik, mis Mama ütleb, mis keisrinna ütleb. Nad olid mind petnud. Kõigepealt olid nad mind isa juurest minema kiskunud, kohelnud mind nagu vaatamiseks väljapandud mära, hea, et ei piilunud saba alla või ei vahtinud tagumisi hambaid. Seal, valitseja palee koridori akna all, puutusin esimest korda oma noore elu jooksul kokku hoolimatusega, mis tegi haiget. Mind ainult pilluti siia-sinna ja keegi ei muretsenud selle pärast, kuidas mina ennast tunnen.

      Kui keisrinna oma magamistoast tuli, oli ta kõhedusttekitavalt vihane. Jälle kord nägin tema olemuses nii tohutut võimu, et isegi Jumal jäi varju. Mama kõndis keisrinna järel, nägu lapiline ja silmad paistes. Vaatasin teda põlastusega. Moskvasse tulles oli ta nagu põrgu orkestrit juhatav maestro, kes pani kõik esimesed viiulid mängima klatši, tagarääkimise ja intrigeerimise viise. Ja sundis kontrabassid ja löökpillid toetama kõiki kurjuse erinevaid vorme. Kui ema tõstis oma krinoliini ja prantsatas minu kõrvale löristama, tegi Pjotr midagi tähelepanuväärset: ta jooksis minu juurde ja haaras mul käsivarrest. Siis juhtus ime, keisrinna nägi minu pisarais nägu ja Pjotri jahmatust.

      „Lapsed,” pomises ta. „Jajaa…” Ja ta kallistas meid.

      Vaatasin, kuidas keisrinna eemaldus mööda koridori. Minnes ei heitnud ta Mama’le ainsatki pilku, vaid kõndis, pea püsti, raskelt nagu mees, valades oma viha välja liigutustesse. Mõtlesin, et selle viha põhjus on Mama, ja nii see ka oli.

      „Ta süüdistab mind salakuulamises!” Mama nuttis akna all. „Mina olevat intrigeerinud oma saksa ja prantsuse sõpradega, et kukutada asekantsler Bestužev! Too oli lasknud uurida minu sõbra saadik de la Chétardie salajast kirjavahetust. Kuidas ma oleksin võinud aimata… Ma teadsin, et saadik kritiseeris oma kirjades keisrinnat, et see on laisk, kergemeelne ja armastab pööraselt riideid! Kas sa ei arva sedasama!”

      „Madame… olge oma sõnadega ettevaatlik,” kogeles suurvürst Pjotr.

      „Mama, on asju, mida me võime mõelda, aga mitte välja öelda. Miks te seletate meile, milles Tema Majesteet teid süüdistab? See ei ole meie asi,” julgesin minagi täheldada.

      Mama löristas veel ägedamalt. Ta nägu oli paistes, silmad punased, nahk laiguline ja soeng viltu. Ta nägi lihtsalt vastik välja.

      „Keisrinna nimetas mind salakuulajaks! Või ütles vähemalt, et ma olen kuningas Friedrichi teenistuses seisev asjaajaja. Asjaajaja! Mida see muud tähendab, kui salakuulaja!?”

      „Aga kas te siis ei ole?”

      „Ka sina!” nähvas Mama. „Mida kõike ma pole sinu heaks teinud! Sõitnud viletsas tõllas tuhandeid versti ainult selleks, et sind keisrinnale näha tuua. Üks kõhn ja inetu laps! Sa jääd haigeks, ähvardad surra, vedeled kuude kaupa, pea padjas… Mind ei austata siin hoolimata minu positsioonist…”

      Ma ei jaksanud enam. Nägin sind ja Fannyt koridori lõpus. Tahtsin ära, Moskvasse. Või koju, isa juurde. Mu kõrval seisis ema, vastik intrigaan, varem Holstein-Gottorf, nüüd ei keegi, Anhalt-Zerbsti printsess, kelle elu üle käsutas keisrinna Jelizaveta. Tuleb tunnistada, et sel hetkel ma põlgasin oma ema.

      „Mis teiega salakuulamise süüdistuse pärast tehakse?” küsisin väsinult.

      „Mind kästi püsida oma ruumides!” hüüatas ta.

      Nii sündis. Mama’d ei tohtinud keegi külastada. Ta paigutati Annenhofi teise otsa ja eraldati talle määratud ruumidesse. Ta võis palees liikuda ainult koos miss de Kayga, üksi ei tohtinud ta oma ruumidest lahkuda. Kõik ta ümber varises kokku, aga see oli ta oma süü. Mõtlesin, et ainult minu säästmiseks ei heitnud keisrinna Jelizaveta Mama’d vanglasse. Mama oli ju sekkunud võõra võimu siseasjadesse. Keisrinna Jelizaveta oli kahtlemata üks maailma hirmuäratavamaid valitsejaid. Mina teadsin seda. Mama teadis ka, aga oma võimuihas unustas ta selle. Mul hakkas emast kahju. See oli mu ainuke tunne tema vastu. Kui ta ükskord oma tubadest välja pääses ja mind palee koridoris kohtas, kiskus ta mind käest ja urises nagu koer. Jäin rahulikuks ja seda rohkem ta raevutses, taibates, et olen temast üle. See oli diplomaatia, mida ta ei mõistnud.

      ÜKSKORD TULI FANNY MINU RUUMIDESSE KÜSIMA, KAS MA VÕIK-SIN VASTU VÕTTA LADY, KES OLI MÄÄRATUD MINU ÕUEDAAMIKS. Sõin parajasti oma buduaaris hommikueinet. Ütlesin Fannyle, et muidugi võtan ma vastu lady, kelle Tema Majesteet saatis.

      Tõusin püsti ja vaatasin ukse poole. Sisenes naine, kes tegi mulle reveransi, kuigi olin kahtlemata temast noorem. Nii tutvusin Marie von Arenthaliga. Sain silmapilkselt aru, et tegemist oli erakordselt meeldiva naisega.

      „Teie Kõrgus, minu mees Herman von Arenthal on Tema Kõrguse suurvürst Pjotri ihukaitseväe kapten. Tema ja minu suguvõsad on mõlemad Austria-Saksa päritolu. Me ei ole Vene alamad, aga mind on palutud Teie Kõrguse õuedaamiks.”

      Marie von Arenthali olemus oli elegantne ja rahulik. Tal oli seljas avar krinoliinkleit, millel oli erkrohelisest sametist ülaosa. Varrukad olid lühikesed puhvvarrukad. See oli haruldaselt kerge rõivastus, hakkas juba soojaks minema, aga pikad varrukad katsid naiste käsivarsi enamasti ka suvel. Naisel oli lummavalt kaunis nägu, madonnalik, ovaalne. Silmad olid tumedad, juuksed pruunid, puuderdamata, need olid peaaegu siledad, laubalt üles tõstetud ja all kuklas oli suur krunn nagu keisrinnal. Marie von Arenthal oli oma olemuselt ja rõivastuselt teistsugune kui teised õukonna naised. Ta oli minust

Скачать книгу