LITMIR.BIZ

      MUL OLI KÜLM JA MA OLIN NÄLJANE. Ma ei oleks kuidagi suutnud naeratada! Kartsin nii, et lausa värisesin. Olin keset uut maailma, uut riiki, uutmoodi kultuuri, uut usku, uusi inimesi, kes vaatasid mind arvustavalt. Olin hirmunud väike tüdruk, mitte mingi mõrsja – mitte sinnapoolegi. Kõndisin ema kõrval mööda hiilgavat treppi palee teisele korrusele, kust avanes vaade suurele väljakule. Sundisin ennast mõtlema, et see linn on nüüd minu saatus, ükskõik, kas see meeldib mulle või mitte.

      Mu ema ja minu käsutusse olid antud ruumid, kus kummalegi oli oma magamistuba ja võõrastetuba. Nende kõrval olid väikesed kümblustoad. Õnneks oli kaantega nõudes tulist sütt, ma vappusin külmast. Ilma Fannyta ei oleks ma hakkama saanud. Ta käskis kohe teenijatel vett tuua, et saaksin vanni minna. Ta nõudis, et vann pandaks valmis ka minu ruumide vastas olevasse tuppa Aleksandrale ja talle endale. Meil oli kolm tundi aega, et pesta, riietuda ja valmistuda õhtusöögiks.

      Just siis, kui olime oma ruumidest väljumas, tuli uksele Talvepalee intendant krahv Barjatinski, selle praeguse vanaisa, ja tõi mulle hõbekandikul kullatud karbikese. Mees kummardas sügavalt ja ütles, et kingitus on keisrinna Jelizavetalt. Aleksandra pani mulle kõrva imeilusad kolme järguga smaragdkõrvarõngad, mille alumine kivi oli kõige suurem ja raskem. Mäletan, kuidas tundsin, et asi on tõsine, miks muidu saatis keisrinna mulle kingiks nii hinnalised ehted. Parandasin vaistlikult oma rühti, tänasin krahv Barjatinskit ja läksin koridori, kus ema koos vürstinna Gagarinaga juba ootas. Ema nägi välja nagu kuninganna või keisrinna ise, näol võimukas ilme, üleslöödud, ehetega koormatud. Ta oli suursugune, sellegi sini-punase siidkleidi krinoliin oli nii hiiglaslik, et keegi ei pääsenud talle ligi, ma lasin vabatahtlikult tal meie rongkäiku juhtida.

      Läksime trepist alla, puhtad ja kammitud. Minul oli seljas ikka seesama roheline sametkleit, krinoliin ei olnud liiga kohev, kaelaauk oli tagasihoidlik ja juustes oli valgetest kunstlilledest tehtud kaunistus. Olin palunud Aleksandrat ja Fannyt mind söögisaali saata, otsekui oleksid nad minu õuedaamid. Fanny põsed olid punased, ta oli armas, kui ta seal väärika ja kauni Aleksandra kõrval umbes kolm meetrit minust tagapool kõndis. Need meetrid olid täpselt sätitud. Fanny esimene esinemine õukonnas oli täiuslik, keegi isegi ei aimanud, peale minu ema muidugi, et Fanny oli lihtne kammerneitsi. Mis puutub õuedaamide hierarhiasse, siis sai mulle peagi selgeks, et kõige kõrgem oli ülemmajapidajanna, siis järgnesid ülemõuedaam ja majapidajanna, kolmandana tavaline õuedaam, eelviimasena kammerneitsi ja hierarhia lõpus õuepreili. Teenijatüdrukud ei kuulunud hierarhiasse, nad olid enesestmõistetavad. Minu kammerneitsi, keda õhtusöögil peeti niisiis õuedaamiks, kihistas õhtul, kui kõik oli möödas, naeru, vaimustunud sellisest ülendamisest.

      Õhtusööki pakuti Suures söögisaalis. Lauda oleks mahtunud sadakond einestajat. Panin tähele saali sisustust ja laudade katmist, need kannatasid võrdluse välja ja ületasid mu vanaema Albertine Friederike von Baden-Durlachi palee omad. Kohal oli arvata viiskümmend inimest – diplomaadid, õukonna daamid ja härrad ning Sankt-Peterburgi linna ametnikud.

      Sankt-Peterburgis oli karnevalinädal. Kõik pidutsesid, tänavatel lõbutsesid tavalised inimesed kõrvuti aadlikega. Mu emal õnnestus kohe esimesel õhtul pääseda kõrgemate õuehärrade ja – daamide soosingusse. Ta oli nagu ämblik, kes hakkas kuduma võrku selliste inimeste ümber, kellest talle võiks kasu tõusta. Ta sosistas ühele seda ja teisele toda, ta kuulas kavalal ilmel, kas räägitakse Preisi Friedrichist või kas on juttu tema vennast Adolf Friedrichist, sest onu käeulatuses võis olla Rootsi kuningakroon. Nende kahe päeva jooksul, mis me Sankt-Peterburgis veetsime, nägin ema ainult vilksamisi ja alati tundmatute inimeste seltskonnas. Ta kasutas uued tutvused kõhklemata ära. Aga ta plaanid jäid katki, kui markii de la Chétardie tuli teatega, et paari päeva pärast peetakse suurvürst Pjotri sünnipäeva ja me peame jõudma Moskvasse, kus viibis keisrinna õukond. Kas sa mäletad, Leon, Prantsuse saadikut de la Chétardied?

      „Tsaarinna, see oli kena mees, hästi meeldiv. Et ta oli keisrinna endine armuke, ei saanud ta elada Moskvas, kus keisrinna oma õukonnaga viibis. Sel viimasel õhtul Sankt-Peterburgis kuulsin esimest korda mainitavat Venemaa kõige kõrgema ja mõjukama mehe krahv Bestuževi nime. Madame, ma mäletan, kuidas de la Chétardie vaikselt hoiatas, et peame selle mehe suhtes ettevaatlikud olema. Et Bestuževil oli suurvürst Pjotri jaoks hoopis teine pruudikandidaat.”

      „Need olid esimesed hoiatused. Esimene torge, mis tekitas kerget ebakindlust.”

      ASUSIME SANKT-PETERBURGIST MOSKVA POOLE TEELE ÖÖSEL. Samad reed, 16 hobust, uued kasukad, rohkem sõjaväelasi meid ümbritsemas. Väsitavalt pikk reis, öine taevas, pakasene öö, öises taevas vehklemas tohutu suured virmalised. See ajas hirmu peale. Siis koit, taas väikesed külad, tasandikud, kirikud kumisevate hommikukelladega.

      Ihukaitseväelaste tõttu olin sunnitud istuma Mama kõrval rees. Kuulasin tema lõputut juttu ja, väsitavast reisist ärritunud, paljastas ta, et on Preisi kuninga Friedrichi salakuulaja. Nii olevat Berliinis kokku lepitud. Minu meelest oli see arusaamatu. Salakuulaja? Minu ema?! Ta pidas plaane, kuidas ta kuninga salajase tööriistana Venemaal Preisi heaks asju ajab. Ta oli Venemaal olnud alles mõned päevad, ja sekkus juba Venemaa siseasjadesse. Ma

Скачать книгу