LITMIR.BIZ

      TÕUSIN ÜHEL ÖÖL ANNENHOFIS ÜLES JA ASUSIN ÕHUKESTES RIIE-TES VENE KEELT ÕPPIMA. Mäletad? Sina ja Aleksandra noomisite mind, ma käituvat nagu laps. Mul oli öösärgi peal ainult õlarätik ja unustasin sukad jalga panna, olin paljajalu. Hommikul hääl kähises, siis tõusis palavik.

      Järgnesid poolteadvusetud päevad voodis lamades, mitu nädalat, tundmatud näod vaid hõljusid mu kohal. Olin nagu tules, arvatavasti surmahaige. Tundsin ära Fanny, Aleksandra ja sinu. „Princess,” ütlesid sa, „ärge andke alla…” Millele ma ei tohi alla anda? Nägin Mama’d, kelle kime hääl tegi mu kõrvadele haiget, ta kriiskas, et Sophie sureb ja ta kaotab kõik, asemele tuleb ainult häbi. Ma ei mõistnud seda. Siis ta nõudis, et keisrinna kutsutaks ära Troitse kloostrist, kus Jelizaveta Petrovna oli koos oma kaaskonnaga palvetamas. Mäletan end nende varjude keskel mõtlevat, mida keisrinna seal palus. Kas ta palus andeksandmist meestele, keda ta vedas oma buduaari kardinate taha? Või andeksandmist iseendale? Siis nägin mäge. Mäletan, et nägin seda päriselt. Midagi nii arusaamatult hiiglaslikku ja suurt ei ole mu elus kunagi olnud. See ulatus taevani välja ja sellel olid hõlmad, rohelised, silmapiirini ulatuvad metsad, ümberringi. Mägi oli suurem kui Sankt-Peterburg, Moskva või mistahes meri. See oli kümneid tuhandeid versti pikk ja kõrge. Ja see tuli minu juurde tuppa ning ma ei saanud aru, kuidas ta tuppa ära mahtus, aga ta tuli ja kaugenes, tuli uuesti ja kaugenes. Imestasin, kuidas ta mahtus seal mu silmade läheduses liikuma. Vahepeal ta kuivas kokku ja lendas akendest välja.

      Oli palav. Olin kui pidevas banja’s, saunas. Ma ei oleks tahtnud öösärki, iga puudutus põletas, kiskusin riided seljast, sest arvasin, et voodis oli tulekahju. Siis tuli keisrinna, tema ees hõljus lõhnaõli aroom. Ta seisis mu voodi ääres, sama suur nagu see ära läinud mägi, avarate kleidihõlmadega, lihava kere ja ümmarguse näoga. Ta puudutas mu laupa ja oli mureliku näoga. Mama oli teisel pool mind ja ma kuulsin, kui vihaselt keisrinna käskis Mama’l oma tuppa jääda. Mama nuttis, et ta on ema ja tema koht on tütre surivoodi ääres. Siis sain aru, kui haige ma olin…

      Siis tulid arstid. Sina ja Fanny ütlesite mõlemad, et ei tohi aadrit lasta. Ma ei mõistnud, miks ei tohi… ja mida see tähendas. Siis tuli arst, käes õudne aadrilaskmise raud. Löök tegi südameni ulatuvat valu, tegi nii haiget, et ma karjusin. Keegi hoidis valgel linal väikest nõu, kuhu veri lasti. Mu veri oli hõõguvpunane, kirgas, üldsegi mitte sogane. Tundsin käsivarres põletavat valu ja siis ei tundnud enam midagi. Olin minestanud.

      Nad lasid mul 27 päeva jooksul kuusteist korda aadrit. Teadsin peale iga korda, et see tegi mind nõrgemaks. Alatasa see põletav valu, lämbumistunne. Ja nad lasid jälle ning mu enesetunne läks iga päevaga halvemaks. Ma ei jaksanud silmi lahti hoida. Fanny jootis mulle mingit puljongit, oksendasin selle välja. Fanny jootis mulle teed, see jäi sisse. Fanny pudistas leiba tee sisse ja söötis seda. Oksendasin jälle. Ma mõtlesin kurnatuna, et kui jään ellu, ei lase ma mitte iialgi, mitte kunagi, mitte kellelgi endal aadrit lasta. Iga aadrilaskmise järel jäin nõrgemaks, jõud rauges, ja nemad arvasid, et see aitab mind!

      See oli piinamine, mitte ainult ihuline, vaid ka hingeline valu, sest teadsin, et olen surmale lähedal. Aga ühel päeval, kui see kõhn vanamees tuli sisse, karikas käes, tõusin istukile ja lõin karika arsti käest põrandale. Mind tabas vihahoog ja ma karjusin, et mind ei puutu enam ükski posija! Karjusin, et nüüd toodagu mu voodi äärde otsekohe isa Simon! Ja kõik välja minu toast! Aleksandra rääkis hiljem, et te kolmekesi lipsasite käsikäes mu magamistoast välja, arvates, et olen hulluks läinud, ja nõjatasite koridoris vastu seina.

      Kui isa Simon tuli, haarasin ta käe ja palusin, et ta ei laseks neil mind tappa. Ta küsis, miks ma arvan, et keegi tahab mind tappa. Ütlesin, et aadrilaskmine on hullude arstide viis saata haige kiiresti surmaunne. Ta palvetas minu eest ja lasi mul ikoone suudelda. Kui küsisin, kas see on viimne võidmine, hakkas ta naerma ja ütles, et kavatseb kohe keisrinnalt audientsi paluda ja talle teada anda, et aadrilaskmine ei tee üldse head, vaid minu enda arvates kiirendab elulõnga katkemist. Isa Simon sai hakkama sellega, mida keegi teine keisrinna palees ei suutnud. Ta oli nii julge, et läkitas minu sõnad keisrinnale, ja see uskus. Kindlasti ka sellepärast, et keisrinna kihlatu, minu onu, suri nädal enne pulmi aadrilaskmise ajal. Minu verd ei lastud enam voolata ja ma tundsin ennast paremini. Kuulsin, et keisrinna oli nutnud, kui isa Simoni juttu kuulas. Keisrinna siis ikka tundis midagi minu vastu.

      Toibumise ajal oli mul aega mõelda oma elu üle ja oma suhete üle keisrinnaga. Teadsin, et jään ellu ja pean kõik ebameeldivad kogemused mälust kustutama.

      Ühel päeval tuli mind ravima osav portugallasest arst Sanchez. Ta uuris mind põhjalikult ja leidis mu külje seest vedelikku täis paise. See lõigati lõhki. Vedelikku tuli ohtralt, oksendasin kõvasti. Sestpeale hakkasin paranema. Olin olnud haige kuus nädalat.

      21. APRILLIL SAIN VIISTEIST AASTAT VANAKS. Maa hakkas juba tasapisi rohetama, mäletasin, kuidas see alati minu sünnipäeva aegu oli rohetanud. Olin elus, lahja nagu hulkuv kass. Kahvatu ja veretu, aga kasvanud natuke pikkust. Selle pooleteise meetriga mu kasvamine lõppes. Olin väike naine, aga sitke. Mu näojooned olid teravad, juuksed tuhmid, riided nägid mu seljas koledad välja, need lotendasid, kuigi mu krinoliini laiendati. Rinnad ei olnud kasvanud, kaks nahatükki tiheda pitspihiku all, ei aidanud ka mitmekordne loor, mu kehal puudus igasugune võlu.

      Otsustasin hakata sööma

Скачать книгу