LITMIR.BIZ

      „Leon, tänan, et vastasid mu kutsele. Kas käivad juba kuuldused, et olen suremas?”

      „Ei paista küll sedamoodi välja, madame.”

      „Noh, see pole mingi elu, vedeleda siin nagu vana vaal! Mul pole siis vaja sulle seletada, tead juba niigi kõik. Ma hindan seda kõrgelt, et raatsisid Kuumõisa ja sealse roosiaia ning oma Aleksandra teenijate hooleks jätta. Õnneks on Kuumõisas Gennadi, kes armastab koeri rohkem kui inimesi. Siin paraadmagamistoas oleksid nad kõik pea peale keeranud, rikkunud kogu mööbli ja kardinad.”

      „Võtsin Pavlovskist tõlla ja sõitsin otse paraadukse ette. Palusin luba intendandiga kohtuda, et teie juurde pääseda, aga et ma Barjatinskit ei leidnud, siis tulin siia ette teatamata. Ärge naerge, surijast inimene, seda oma kuratlikku naeru, madame!”

      „Ma ei sure veel, kiusu pärast!”

      „Tsaarinna, töö on tehtud.”

      „Kõik?”

      „Kõik suurtes puukastides.”

      Mees näeb oma vanuse kohta hea välja. Kutsun teda meelsasti Taadiks, kuigi temas ei ole midagi taadilikku. Pikk, mitte paks, mitte kõhn, paras. Paksud juuksed, sinihallid, nüüd, vanemast peast, ei ole ma tal parukat näinud. Üks õlg pisut teisest allpool. Kena nägu, mehelik lõug. Sinihallid silmad. Rüht endine. Riietub hästi. Väliselt complet, tsiviilriided ja need hallid vurrud sobivad kokku.

      „Vaata aga vaata, milline ülikond… Paistab, et vanemast peast saab sinust õige suur keigar.”

      „Ärge nähke vaeva meelitustega, madame, te olete mind ligi viiskümmend aastat peaaegu iga päev näinud. Ma olen alati katsunud riietuda nii, nagu peab! Ja kas te arvate, et teie isiklikule audientsile tullakse argirõivastes! Olen pannud Teie Majesteedi kirjad ja muud kirjutised, uurimistööd, erapaberid ja näidendid kronoloogilisse järjekorda. Ja selles kotis on teie salajased paberid, mis ma kaasa võtsin.”

      „Olen pärandanud need oma pojale Pavelile. Ta tohib need avada alles pärast minu surma. Need on sinu vastutusel, Leon. Ma ei lase neid kunagi avalikustada.”

      „See vastutus rõhub mind, tsaarinna. Tahan nendest lahti saada. Te olete kirjutanud nii palju, et paberid ei mahtunud ühte suurde puukasti, neid on kaks.”

      „Kas sa tead, miks ma su siia kutsusin?”

      „Teid vaevas uudishimu, tahtsite kuulda, mida ma teie salajaste paberite kohta ütlen. Ohtlikud asjad ka ajaloolises mõttes. Miks need kõik anti minu vastutada, kuigi olen ainult teie ülemkammerhärra?”

      „Haritud, õppinud, palju kirjutanud mees.”

      „Ma ei taha vastutada selle paki eest, mis on testamendiga jäetud suurvürst Pavelile. Te teate, miks. Kas mäletate Kuumõisa roosiaia tagumist nurka, seda, kus on väike valge aiamaja? Tara ja aiamaja vahel asub niinimetatud maakelder. Kaljusse raiutud ukse taga on suur laudadega vooderdatud ruum. Ukse ees kasvav põõsas peidab selle peaaegu täiesti. Uksel on lukk, sinna ei ole keegi mitte kunagi sattunud.”

      „Kuidas ma võiksin seda mäletada… Mis on minu paberitel pistmist maakeldriga?”

      „Need paberid seisid aastaid seal.”

      „Maakeldris!?”

      „Tsaarinna, te teate väga hästi, te pääsesite ise ükskord tulekahjust… Kuumõis on üleni puust hoone.”

      „Ma pole sellele mõelnud. Mida sa pakud?”

      „See kõrvaltoa buduaar tühjendatakse, mehed ehitavad sinna lukustatava salakapi, võti saab teile, mulle ja … kellelegi, keda minagi ei tea. Tuppa pääseb ainult ühest uksest. Puukastid paberitega buduaari, salajased paberid salakappi. Siis on teada, et paberid on kindlas kohas, ilma teieta ei pääse sinna keegi.”

      „Leon, mind vaevab see, et andsin sulle raske ülesande, millest sa ei võinud keelduda. Olgu meie Issand armuline ja andku meile õnnelik vanadus! Sa oled aastakümneid minu kõrval püsinud, oled mu sõpradest kõige usaldusväärsem.”

      „Ärge püüdkegi meelitada, mulle see ei mõju! Olen katsunud täita oma kohust teie ees. Mu tervis on hea. Ma pole rauk.”

      „Ma ei tunne ühtki meest, kellel oleksid sinihallid juuksed.”

      „Kui keegi üldse mehi tunneb, siis teie.”

      „Mees on huvitavam nähtus kui naine. Mehel on parem väljanägemine.”

      „Ma tahan teada, miks te mind siia kutsusite, madame?”

      Kas öelda talle? Teha ettepanek? Kas ta lükkab tagasi? Või jätan need mõtted enda teada…? Keisrinnana ei ole ma tagasilükkamistega harjunud. Nüüd on aeg rääkida. See mees on koos minuga siin Vene õukonnas üle elanud kõik mu alanduse aastad. Tsiteerib peast Voltaire’i, aga argiasjadest ei taipa midagi. Unustab ennast mõnikord Tsarskoje parki tundideks istuma ega märka, et inimene peab õhtuti oma koju magama minema. Kui küsin, mida ta mõtleb, on vastus alati sama: ta mõtleb, kuidas on maailm ehitatud. See mees on mõelnud sellele, kuidas on maailm ehitatud, seitsekümmend aastat, aga ei ole sellest ikka veel aru saanud! Armastusest ja vihast on maailm ehitatud, maast ja merest! Armastus… kunagi arvasin, et armastus on sama mis suguelu. Ei ole.

      „Võibolla tuleb mul siin ühe koha peal kuude kaupa lamada, nüüd on aega mõelda ja oma elu läbi käia. Oleks sul aega, Leon? Võiksime üheskoos minu ülestähendused läbi käia, nii et minu paberitesse ei jääks järeltulevatele põlvedele vigu ja tähtsusetuid asju. Mul on aimdus, et mitte kõik, mis ma kirjutanud olen, pole tõene. See vaevab mind. Kas sa võiksid mind ära kuulata?”

      „Olen teid teie lapsepõlvest saadik ära kuulanud, madame. Sellest ajast peale, kui teie olite kolmteist ja mina seitseteist. Ma olin alguses tallipoiss Stettini lossis ja mind ülendati teie isa käsul varsti kammerteenriks. Just teie isa palvel otsustasin teiega koos Venemaale minna. Siin me oleme endiselt koos, teie, tsaarinna, ja mina.”

      „Ma räägiksin veel korra kõigest, mida mäletan. Koguksin selle ühtede kaante vahele. Osa mu elust on mul mälus, osa paberil. Sina oled ainus, kes võiks minu ridu parandada, oled olnud kogu aeg minu lähedal. Ma olen liialdanud… ja asjadest mööda rääkinud. Võibolla olen jätnud midagi rääkimata. Kas sul, Leon, oleks…”

      „Siis kogu teie elu?”

      „Sa oleksid otsekui minu südametunnistus. Diderot kasutas sageli sõna „oponent”. See tähendab olla vastuvaidleja, seada kahtluse alla, mida kuuled. Tahaksin välja selgitada, mis on tõde inimesest nimega Katariina II ja tema elust.”

      Mõtleb… Kas nõustub? Ka mina mõtlen… Arutleb, kuidas asja korraldada. Mul pole enam palju aega. Ma pole põdenud, aga aastad lendavad. Mul on vist surmahirm. Möönan seda praegu. See oli ainult kukkumine, aga see ajas mulle hirmu peale. Kui ma suren… või kui surm tuleb… siis pärast mind arvatakse, et see elulugu, mille ma varem kirja panin,

Скачать книгу