ТОП просматриваемых книг сайта:
Sõda ei ole naise nägu. Svetlana Aleksijevitš
Читать онлайн.Название Sõda ei ole naise nägu
Год выпуска 2013
isbn 9789949850860, 978-9949-85-010-5
Автор произведения Svetlana Aleksijevitš
Жанр Документальная литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kahju, et minu ema ei jõudnud seda teadet ära oodata. Ta suri, küljes rahvavaenlase naise, reeturi häbimärk. Ja temasuguseid oli palju. Ei jõutud tõde ära oodata. Ma käisin kirjaga ema haual. Lugesin talle ette…”
„Paljud meist uskusid…
Me arvasime, et pärast sõda kõik muutub… Stalin usaldab oma rahvast. Kuid sõda ei olnud veel lõppenud, aga ešelonid veeresid juba Magadani. Ešelonid võitjatega… Arreteeriti neid, kes olid olnud vangis, kes olid Saksa laagrites ellu jäänud, keda oli viidud Saksamaale tööle – kõiki, kes olid näinud Euroopat. Kes võisid rääkida, kuidas rahvas seal elab. Ilma kommunistideta. Millised on seal majad ja millised on teed. Sellest, et mitte kusagil ei ole kolhoose… Pärast võitu jäid kõik vait. Olid vait ja kartsid nii, nagu enne sõda…”
„Mina olen ajalooõpetaja. Minu mäletamist mööda on ajalooõpikut ümber kirjutatud kolm korda. Ma olen õpetanud lapsi kolme erineva õpiku järgi…
Küsige meie käest, kuni me veel elame. Ärge pärast ilma meieta jälle ümber kirjutage. Küsige…
Teate, kui raske on inimest tappa. Ma töötasin põranda all. Poole aasta pärast sain ülesande – pääseda tööle ohvitseride kasiino ettekandjaks… Noor ja ilus… Mind võetigi. Ma pidin puistama supikatlasse mürki ja samal päeval põgenema partisanide juurde. Aga ma olin nendega juba harjunud, nad on küll vaenlased, aga sa näed neid iga päev, nad ütlevad sulle: „Danke schön… Danke schön…” See on raske… Tappa on raske… Tappa on õudsem kui surra…
Ma olen eluaeg ajalugu õpetanud… Ja pole kunagi teadnud, kuidas sellest rääkida. Mis sõnadega…”
Minul on olnud oma sõda… Ma olen koos oma kangelannadega käinud läbi pika tee. Nii nagu nemad, ei uskunud ka mina kaua, et meie võidul on kaks nägu – üks imekaunis, teine aga õudne, üleni armiline – võimatu on vaadata. „Käsitsivõitluses vaadatakse inimest tappes talle silma. See pole sama, mis pomme visata või kaevikust tulistada,” on mulle räägitud. Kuulata inimest rääkimas, kuidas ta tappis ja suremas oli, teeb sama välja – sa vaatad talle silma…
„Ei taha meelde tuletada…”
Vana kolmekorruseline maja Minski äärelinnas, üks nendest, mis kiiruga, ja nagu siis tundus, mitte kauaks, ehitati kohe pärast sõda, oli ammu ja koduselt jasmiinipõõsastesse kasvanud. Sellest majast saigi alguse otsing, mis kestis seitse aastat, seitse hämmastavat ja piinarikast aastat, mil ma avastasin enda jaoks sõja maailma, mille mõtet me ei ole siiamaani ära arvanud. Tunnen valu, viha ja kiusatust. Õrnust ja nõutust… Katsun mõista, mille poolest erineb surm tapmisest, ning kust jookseb inimliku ja ebainimliku piir. Kuidas inimene jääb silmitsi selle meeletu mõttega, et ta võib teise inimese tappa? On lausa kohustatud tapma. Ja avastan, et sõjas on peale surma hulk teisi asju, seal on kõike, mida on meie tavalises elus. Sõda on samuti elu. Puutun kokku lugematu hulga inimlike tõdedega. Saladustega. Jään mõttesse küsimuste üle, mille olemasolust polnud varem aimugi. Mõtlen näiteks sellest, miks me ei imesta kurjuse üle, kas me pole võimelised kurjuse üle imestama?
Tee ja teed… Kümned sõidud mööda kogu maad, sajad täis võetud kassetid, tuhanded meetrid magnetofonilinti. Viissada kokkusaamist, edasi ma enam ei lugenud, näod läksid meelest, jäid ainult hääled. Minu mälus kostab koor. Hiigelkoor, vahel pole sõnu üldse kuulda, on ainult nutt. Tunnistan üles: alati ma ei uskunudki, et see tee on mulle jõukohane, et ma suudan selle läbi käia. Jõuan lõpuni. Olid kartuse- ja kahtlusehetked, mil oleksin tahtnud peatuda või kõrvale astuda, aga enam ei võinud. Minust oli saanud kurjuse vang, olin heitnud pilgu kuristikku, et midagi mõista. Nüüd mulle näib, et olen omandanud mõningaid teadmisi, kuid ka küsimusi on juurde tulnud, vastuseid on aga jäänud veel vähemaks.
Kuid tookord, päris tee alguses, ma seda ei aimanud…
Mind tõi sellesse majja linnalehe väike sõnum selle kohta, et Minski tee-ehitusmasinate tehases „Udarnik” saadeti äsja pensionile vanemraamatupidaja Maria Ivanovna Morozova. Aga sõja ajal, öeldi sellessamas sõnumis, oli ta olnud täpsuslaskur, tal on üksteist lahinguautasu, tema täpsuslaskuriarvel on seitsekümmend viis tapetut. Raske oli teadvuses kokku viia selle naise sõjaväelist elukutset tema rahuaegse tegevusega. Argise ajalehefotoga. Kõikide nende tavalisuse tundemärkidega.
Väike naine, pikk pats tütarlapse kombel pähe pärjaks keeratud, istus suures tugitoolis, käed silmade ees:
„Ei, ei, mina ei hakka. Jälle sinna tagasi? Ma ei suuda… Siiamaani ma ei vaata sõjafilme. Siis ma olin alles päris tirts. Unistasin ja kasvasin, kasvasin ja unistasin. Ja järsku tuli sõda. Mul on sinust isegi kahju… Ma tean, mida ma räägin… Kas sa tõesti tahad seda teada? Ma küsin nagu tütre käest…”
Ja muidugi imestas:
„Aga miks minu juurde? Peaksite minema minu mehe juurde, temale meeldib meenutada. Mis olid komandöride ja kindralite nimed, väeosade numbrid – temal on kõik meeles. Aga minul ei ole. Mina mäletan ainult seda, mis minuga juhtus. Oma sõda. Ümberringi oli palju inimesi, aga sina olid alati üksi, sest surma palge ees on inimene alati üksi. Mul on meeles õudne üksindus.”
Palus magnetofoni ära koristada:
„Mul on tarvis sinu silmi, et rääkida, aga see segab.”
Kuid mõne minuti pärast ta unustas selle ära…
„See tuleb lihtne jutt… Tavalise vene neiu jutt, minusuguseid oli siis palju…
Seal, kus oli minu koduküla Djakovskoje, on praegu Moskva Proletarski rajoon. Algas sõda, mina ei olnud veel kaheksateist täis. Patsid olid pikad-pikad, põlvini… Keegi ei uskunud, et sõda kestab kaua, kõik ootasid, et kohe lõpeb. Kihutame vaenlase minema. Mina käisin kolhoosis, siis lõpetasin raamatupidamiskursused, hakkasin tööle. Sõda kestis edasi… Minu sõbrannad… Minu tüdrukud rääkisid: „Tuleb minna rindele.” See rippus juba õhus. Kõik panid ennast sõjakomissariaadi juurde kursustele kirja. Mõni võib-olla ka seltskonna mõttes, ei tea. Meid õpetati seal vintpüssi laskma ja granaati viskama. Esialgu… Ma pean tunnistama, et ma kartsin püssi kätte võtta, see oli ebameeldiv. Ei kujutanud endale ette, et ma lähen kedagi tapma, lihtsalt tahtsin rindele ja kõik. Meid tegutses ringis nelikümmend inimest. Meie külast oli neli tüdrukut, kõik me olime sõbrannad, naaberkülast oli viis, ühesõnaga, igast külast oli keegi. Ja ainult tüdrukud. Kõik mehed, kes said, olid ju juba sõtta läinud. Vahel tuli virgats keset ööd, andis kaks tundi aega, et ennast valmis panna, ja nad viidi minema. Tuli ette, et võeti lausa põllult. (Jääb vait.) Nüüd mul ei tule meelde, kas meil tantsupidusid oli, kui oli, siis tüdruk tantsis tüdrukuga, poisse ei olnud jäänud. Külad jäid meil vaikseks.
Varsti tuli komnoorte ja noorte keskkomitee üleskutse, kuna sakslased olid juba Moskva all, et kõik asuksid kodumaa kaitsele. Kuidas siis Hitler Moskva ära võtab? Ei lase! Ega mina üksi… Kõik tüdrukud avaldasid soovi rindele minna. Mul isa juba sõdis. Me mõtlesime, et meie oleme üksi sihukesed… Erilised… Aga kui tulime sõjakomissariaati, siis seal oli juba palju tüdrukuid. Ma lõin kaht kätt kokku! Mu süda hakkas puperdama, kohe kõvasti. Aga valik oli väga range. Esimene asi oli muidugi, et pidi olema tugev tervis. Ma kartsin, et mind ei võeta, sest ma olin olnud lapsena tihti haige, ja ma olin, nagu mu ema ütles, nõrga kondiga. Sellepärast mind, pisikest, teised lapsed kiusasid. Ja siis veel, kui peres peale selle tüdruku, kes rindele läheks, teisi lapsi ei olnud, öeldi ka ära, sest ema ei saanud üksi jätta. Oi, meie emakesed! Nende pisarad ei kuivanudki ära… Nad riidlesid meiega, ja palusid… Aga mul oli veel kaks õde ja kaks venda, tõsi küll, kõik minust palju väiksemad, aga ikka võeti arvesse. Üks asi oli veel – kolhoosist olid kõik ära läinud, polnud kedagi, kes põllul töötaks, ja esimees ei tahtnud meid minema lasta. Ühesõnaga, meile öeldi ära. Läksime komsomoli rajoonikomiteesse, seal ka öeldi ära. Siis