Sõda ei ole naise nägu - Svetlana Aleksijevitš

Скачать книгу

ajalugu? See on tänaval. Rahvahulgas. Ma usun, et igaühes meist on tükike ajalugu. Ühel pool lehekülge, teisel kaks-kolm. Me kirjutame koos aja raamatut. Igaüks karjub oma tõde. Hullupööra on varjundeid. Ja see kõik tuleb ära kuulata, ja selle kõigega ühte sulada, ja muutuda selleks kõigeks. Ja samal ajal mitte kaotada iseennast. Ühendada tänava ja kirjanduse keel. Raskus on veel selles, et me räägime minevikust tänapäeva keeles. Kuidas anda sellega edasi tollaseid tundeid?

** *

      Hommikul on telefonikõne: „Me ei ole teiega tuttavad… Aga ma tulin Krimmist, helistan jaamast. Kas see on teist kaugel? Ma tahan teile ära rääkida oma sõja…”

      Nii!

      Aga meie pidime tütrega parki minema. Karusselliga sõitma. Kuidas seletada kuueaastasele inimesehakatisele, millega ma tegelen. Ta küsis mult hiljuti: „Mis asi on sõda?” Kuidas vastata… Ma tahan lasta teda siia maailma lahke südamega ja õpetan, et ei tohi ilmaaegu lille murda. Kahju on lepatriinut laiaks litsuda, rohutirtsul tiiba küljest rebida. Aga kuidas seletada lapsele sõda? Seletada surma? Vastata küsimusele: miks seal tapetakse? Tapetakse isegi väikeseid, niisuguseid nagu tema. Meie, täiskasvanud, oleksime nagu vandenõulased. Meie saame aru, millest on jutt. Aga lapsed? Pärast sõda minu vanemad mulle kuidagi seletasid, aga mina oma lapsele ei oska enam seletada.

      Ei leia sõnu. Sõda meeldib meile üha vähem, meil on üha raskem leida talle õigustust. Meile see on juba lihtsalt tapmine. Igal juhul minu meelest on see nii.

      Kui saaks kirjutada sõjast niisuguse raamatu, et sõda ajaks öökima, et paljas mõte sõjale oleks vastik. Arulage. Ajaks kindraleid endid öökima.

      Minu meessõbrad (erinevalt sõbrannadest) on säärasest „naiselikust” loogikast pahvid. Ja ma kuulen taas meeste argumenti: „Sa ei ole sõjas olnud.” Aga võib-olla see on isegi hea: mulle on tundmatu vihkamise kirg, mul on normaalne nägemine. Mittesõjaline, mittemehelik.

      Optikas on mõiste „valgusjõud” – objektiivi võime kas hästi või halvasti fikseerida tabatud kujutis. Ja naiste sõjamälestus on tundepinge ja valu poolest kõige valgusjõulisem. Ma ütleksin koguni, et naiste sõda on hirmsam kui meeste sõda. Mehed peidavad ennast ajaloo ja faktide varju, sõda köidab neid kui tegevus ja ideede ning erinevate huvide vastasseis, naised on aga haaratud tunnetest. Ja veel – mehi on lapsest peale ette valmistatud selleks, et neil tuleb võib-olla tulistada. Naistele seda ei õpetata… nad ei kavatsenudki seda tööd teha. Ja nad mäletavad muud, ning mäletavad teisiti. Suudavad näha seda, mis jääb meeste eest varjatuks. Kordan veel kord: naiste sõjal on lõhn, on värv, on põhjalik elamise maailm: „meile anti seljakotid, me õmblesime neist endale seelikud”; „sõjakomissariaadis läksin ühest uksest sisse kleidiga, teisest tulin välja pükste ja vormipluusiga, pats lõigati ära, pähe jäi ainult väike tutt”; „sakslased lasid küla inimesed maha ja sõitsid minema… Meie jõudsime sinna kohta: kõvaks trambitud kollane liiv, aga kõige peal üks lapse saapake…”. Mind on korduvalt hoiatatud (eriti meeskirjanike poolt): „Naised mõtlevad sulle kõik välja. Luuletavad.” Aga ma olen võinud veenduda: seda ei saa välja mõelda. Kelle pealt peaks maha kirjutama? Kui seda on võimalik maha kirjutada, siis ainult elu pealt, ainult elul üksi on säärane fantaasia.

      Millest naised ka ei räägiks, on neil kogu aeg peas mõte: sõda on eelkõige tapmine, ja seejärel raske töö. Ja seejärel ka lihtne tavaline elu: seal lauldi, armuti, keerati juukserulle pähe…

      Kesksel kohal oli alati see, kui talumatu kõik on ja kuidas ei taha surra. Ja veel talumatum ja veel väiksem oli tahtmine tappa, sest naine annab elu. Kingib. Kannab seda kaua endas, siis hoiab ja kasvatab üles. Ma olen aru saanud, et naistel on raskem tappa.

** *

      Mehed… Vastumeelselt lasevad nad naisi oma maailma, oma territooriumile.

      Minski traktoritehases otsisin ma ühte naist, ta oli olnud snaiper. Kuulus snaiper. Temast kirjutati korduvalt rindelehtedes. Tema sõbrannad andsid mulle Moskvas tema kodutelefoni numbri, aga see oli vana. Ja mul oli ka kirjas ainult tema neiupõlvenimi. Ma läksin tehasesse, kus ta, nagu ma teadsin, töötab kaadriosakonnas, ja kuulsin meestelt (tehase direktorilt ja kaadriosakonna ülemalt): „Kas mehi vähe on? Milleks teile neid naiste jutte vaja on? Naiste fantaasiaid…” Mehed kartsid, et naised räägivad mingist muust sõjast.

      Tulin ühte perekonda… Sõjas olid olnud mees ja naine mõlemad. Nad olid kohtunud rindel ja sealsamas ka abiellunud: „Pulmad pidasime kaevikus. Enne lahingut. Aga valge kleidi õmblesin endale Saksa langevarjust.” Mees oli olnud kuulipilduja, naine sidepidaja. Mees saatis naise kohe kööki: „Tee meile midagi.” Juba läkski teevesi keema ja juba olid võileivad valmis tehtud, naine istus meie juurde, mees aga ajas ta kohe üles: „Aga kus maasikad on? Kus on meie suvila külakost?” Minu tungiva palve peale loovutas mees oma koha naisele, aga ütles: „Räägi, nagu ma sind õpetasin. Ilma pisarateta ja naiste tühja-tähjata: ta tahtis ilus olla ja nuttis, kui pats ära lõigati.” Pärast tunnistas naine mulle sosinal: „Öö läbi uuris koos minuga „Suure Isamaasõja ajalugu”. Kartis minu pärast. Ja ka praegu närveerib, et mul tulevad meelde valed asjad. Mitte nii, nagu vaja.”

      Nii oli korduvalt, mitmetes kodudes.

      Jah, nad nutavad palju. Karjuvad. Kui ma olen ära läinud, võtavad südametablette. Kutsuvad kiirabi. Aga ometi paluvad: „Tule ikka. Tule tingimata. Me oleme nii kaua vait olnud. Nelikümmend aastat oleme vait olnud…”

      Ma saan aru, et nuttu ja karjeid ei saa hakata töötlema, muidu ei ole peamine mitte nutt ega karjed, vaid töötlus. Elu asemele jääb kirjandus. Säärane on materjal, selle materjali temperatuur. Pidevalt üle normi. Kõige nähtavam ja kõige avatum on inimene sõjas, ja võib-olla veel armastuses. Päris põhjani, kuni nahaaluste kihtideni välja. Surma palge ees kahvatuvad kõik ideed, ning avaneb käsitamatu igavik, milleks mitte keegi ei ole valmis. Me elame veel ajaloos, mitte kosmoses.

      Mitu korda sain ma lugemiseks saadetud teksti tagasi kaaskirjaga: „Pisiasju pole vaja… Kirjuta meie suurest Võidust…” Aga „pisiasjad” ongi see, mis on mulle kõige olulisem – elu soojus ja selgus: patside asemele jäetud juuksetutt, tulised supi- ja pudrupajad, millest pole, kes sööks – sajast mehest tuli lahingust tagasi seitse; või see, kuidas ei saanud pärast sõda turul käia ega punaseid lihalette vaadata … Isegi mitte punast sitsi… „Oh sa mu kullake, juba on möödas nelikümmend aastat, aga minu majast sa ei leia mitte midagi punast. Ma vihkan pärast sõda punast värvi!”

** *

      Jään valu kuulama… Valu kui tõestus möödunud elust. Teisi tõendeid ei ole, teisi tõendeid ma ei usalda. Sõnad on meid korduvalt tõest kõrvale juhtinud.

      Mõtlen kannatusest kui informatsiooni kõrgeimast vormist, millel on otsene seos saladusega. Elu müsteeriumiga. Kogu Vene kirjandus räägib sellest. Kannatusest on seal kirjutatud rohkem kui armastusest.

      Ka mulle räägitakse sellest rohkem…

** *

      Kes nad on – kas vene või nõukogude inimesed? Ei, nad olid nõukogude inimesed – nii venelased kui ka valgevenelased, kui ka ukrainlased, kui ka tadžikid…

      Nõukogude inimene oli siiski olemas. Niisuguseid inimesi, ma arvan, ei tule enam kunagi, nad saavad sellest juba ise ka aru. Isegi meie, nende lapsed, oleme teistsugused. Tahaksime olla nagu kõik. Mitte nagu meie vanemad, vaid nagu maailm. Ja mis veel lastelastest rääkida…

      Kuid ma armastan neid. Olen neist vaimustuses. Neil oli Stalin ja GULag, aga oli ka Võit. Ja nad teavad seda.

      Ma sain hiljuti kirja:

      „Minu tütar armastab mind väga, ma olen tema jaoks kangelane, kui ta loeb teie raamatut, tekib tal suur pettumus. Pori, täid, lõputu veri – see kõik on tõsi. Ma ei salga. Aga kas mälestused sellest suudavad tekitada õilsaid tundeid? Valmistada ette kangelasteoks…”

      Veendusin korduvalt:

      …meie mälu ei ole kaugeltki ideaalne tööriist. Ta ei ole mitte ainult meelevaldne ja kapriisne, ta on veel ka aja keti otsas nagu koer.

      …me

Скачать книгу