Sõda ei ole naise nägu - Svetlana Aleksijevitš

Скачать книгу

nad on vait… Nii sõnad kui ka vaikimine on minu jaoks tekst.

      „See ei ole avaldamiseks, see on sulle… Need, kes olid vanemad… Nemad istusid rongis ja olid mõttesse vajunud… Kurvad. Ma mäletan, kuidas öösel, kui kõik magasid, hakkas üks major minuga Stalinist rääkima. Ta oli kõvasti joonud ja julgust saanud, ta tunnistas, et tema isa oli olnud juba kümme aastat laagris, ilma kirjavahetusõiguseta. On ta elus või ei ole – pole teada. See major ütles hirmsad sõnad: „Ma tahan kaitsta kodumaad, kuid ma ei taha kaitsta seda revolutsiooni reetjat – Stalinit.” Ma ei olnud kunagi sihukesi sõnu kuulnud… Ma ehmatasin ära. Õnneks oli ta hommikul kadunud. Ilmselt läks maha…”

      „Ma ütlen sulle – see on saladus… Ma sõbrustasin Oksanaga, tema oli Ukrainast. Temalt kuulsin ma esimest korda Ukraina hirmsast näljahädast. Golodomorist. Enam ei olnud leida konna ega hiirt – kõik olid ära söödud. Nende külas olid pooled inimesed surnud. Kõik tema nooremad vennad ja isa ja ema olid surnud, ennast aga oli ta päästnud sellega, et varastas öösel kolhoositallist hobusesõnnikut ja sõi. Keegi ei saanud seda süüa, aga tema sai: „Soojalt ei lähe suust sisse, aga külmalt võib. Külmunult on kõige parem, sellel on heina lõhn.” Ma ütlesin: „Oksana, seltsimees Stalin võitleb. Ta hävitab kahjureid, aga neid on palju.” – „Ei,” vastas tema, „sa oled rumal. Minu isa oli ajalooõpetaja, tema ütles mulle: „Kunagi seltsimees Stalin veel vastutab oma kuritegude eest…””

      Öösel ma lamasin ja mõtlesin: aga äkki Oksana on vaenlane? Spioon? Mida teha? Kahe päeva pärast ta langes lahingus. Tal ei jäänud maha ühtegi sugulast, surmateadet polnud kellelegi saata…

      Seda teemat puudutatakse ettevaatlikult ja harva. Inimesi ei halva tänini mitte ainult Stalini-aegne hüpnoos ja hirm, vaid ka nende enda varasem usk. Nad ei suuda ikka veel lakata armastamast seda, mida on armastanud. Mehisus sõjas ja mõtlemise mehisus on kaks erinevat mehisust. Aga mina mõtlesin, et see on üks ja seesama.

** *

      Käsikiri vedeleb ammu laual…

      Juba kaks aastat on kirjastused mulle ära öelnud. Ajakirjad on vait. Kohtuotsus on alati üks: sõda on liiga hirmus. Palju on õudusi. Naturalismi. Ei ole kommunistliku partei juhtivat ega suunavat osa. Ühesõnaga, ei ole see sõda… Aga milline on siis see sõda? Kas see, kus on kindralid ja generalissimus? Kus ei ole verd ega täisid? Kus on kangelased ja kangelasteod? Aga minul on lapsest saadik meeles: tulime vanaemaga mööda suure põllu serva ja tema rääkis: „Pärast sõda ei kandnud see põld hulk aega vilja. Sakslased taganesid… Ja siin oli lahing, kaks päeva madistasid… Tapetud lamasid üksteise kõrval nagu viljavihud. Nagu liiprid raudteejaama juures. Sakslased ja meie omad. Pärast vihma olid neil kõigil nutetud näod. Kogu küla mattis neid kuu aega…”

      Kuidas ma saan selle põllu ära unustada?

      Ma mitte lihtsalt ei lindista. Ma ajan taga ja kogun kokku inimvaimu jälgi seal, kus kannatus teeb väikesest inimesest suure inimese. Kus inimene kasvab suureks. Ja siis ei ole ta minu jaoks enam tumm ja jäljetu ajalooproletariaat. Tema hing rebib end valla. Milles on siis minu konflikt võimuga? Ma olen aru saanud, et suur idee vajab väikest inimest – suurt ei ole talle tarvis. Talle on see tarbetu ja ebamugav. Käitlemisel töömahukas. Mina aga otsin just teda. Otsin väikest suurt inimest. Teda on alandatud, maha tallatud ja solvatud – ta on käinud läbi Stalini laagrid ja reetmised, ja ta on siiski võitnud. Saatnud korda ime.

      Kuid sõja ajalugu vahetati ümber võidu ajaloo vastu.

      Ta räägib sellest ise…

      Seitseteist aastat hiljem

      2002–2004

      Loen oma vana päevikut…

      Püüan meenutada seda inimest, kes ma olin siis, kui ma raamatut kirjutasin. Seda inimest enam ei ole, ja pole isegi riiki, kus me siis elasime. Aga just seda riiki kaitsti ja selle nimel surdi neljakümne esimesest neljakümne viiendani. Akna taga on kõik juba teisiti: uus aastatuhat, uued sõjad, uued ideed, uus relvastus ja täiesti üllataval kombel muutunud vene (õigemini vene-nõukogude) inimene.

      Algas Gorbatšovi perestroika… Minu raamat läks käigu pealt trükki, seda ilmus hämmastavad kaks miljonit eksemplari. See oli aeg, mil juhtus palju vapustavaid asju, mil me jälle meeletult kuskile tormasime. Jälle tulevikku. Me ei teadnud veel (või olime unustanud), et revolutsioon on alati illusioon, eriti meie ajaloos. Kuid see teadmine tuli hiljem, tollal aga olid kõik vabadusest joovastuses. Ma hakkasin saama iga päev kümneid kirju, mu kaustad aina paisusid… Inimestel tuli tahtmine rääkida… Rääkida lõpuni… Nad muutusid nii vabamaks kui ka avameelsemaks. Mul ei jäänud kahtlust, et ma olen määratud oma raamatuid igavesti lõpuni kirjutama. Mitte ümber kirjutama, vaid lõpuni kirjutama. Paned punkti, aga see muutub otsekohe mõttepunktideks…

** *

      Ma mõtlen selle peale, et täna ma esitaksin ilmselt teistmoodi küsimusi ja kuuleksin teistmoodi vastuseid. Ja kirjutaksin teistmoodi raamatu, mitte küll päris teistmoodi, kuid siiski teistmoodi. Dokumendid (millega ma kokku puutun) on elavad tunnistused, nad ei tardu nagu kuivanud savi. Ei jää tummaks. Nad liiguvad koos meiega. Mille kohta ma praegu rohkem küsiksin? Mida tahaksin lisada? Mind huvitaks väga… otsin sobivat sõna… bioloogiline inimene, mitte ainult ajastu ja idee inimene. Ma püüaksin piiluda sügavamale inimese loomusesse, pilkasesse pimedusse, alateadvusesse. Sõja saladusse.

      Kirjutaksin sellest, kuidas ma läksin endise partisani juurde… Tüse, aga ikka veel ilus naine rääkis mulle, kuidas nende rühm (tema kui vanem ja kaks noorukit) läksid luurele ja võtsid juhuslikult vangi neli sakslast. Tiirutasid nendega kaua metsas ringi. Sattusid varitsuse peale. Oli selge, et koos vangidega nad enam läbi ei murra, ei pääse ära, ning ta otsustas – tuleb nad vagaseks teha. Noorukid ei saa tapmisega hakkama: juba mitu päeva on nad koos metsas käinud, aga kui sa oled inimesega, isegi võõraga, nii kaua koos, siis ikkagi harjud temaga ära, ta saab lähedasemaks – sa tead juba, kuidas ta sööb, kuidas ta magab, missugused silmad või käed tal on. Ei, noorukid ei saa hakkama. See oli tal kohe selge. Tähendab, tapma pidi ta ise. Ja nüüd ta tuletaski meelde, kuidas ta oli tapnud. Tuli petta nii ühtesid kui teisi. Ühe sakslasega läks ta nagu vett tooma ja tulistas seljatagant. Kuklasse. Teise viis hagu tooma… Mind vapustas, kui rahulikult ta sellest rääkis…

      Need, kes on sõjas olnud, meenutavad, et eraisik muutub sõjaväelaseks kolme päevaga. Miks piisab kõigest kolmest päevast? Või on ka see müüt? Küllap vist. Sõjas on inimene hulga võõram ja arusaamatum.

      Kõikidest kirjadest ma lugesin: „Siis ma ei rääkinud teile kõigest, sest oli teine aeg. Me olime harjunud paljust vaikima…”; „Ma ei usaldanud teile kõike. Alles hiljuti ei tohtinud sellest rääkida. Või oli häbi.”; „Ma tean arstide otsust: mul on kohutav diagnoos… Tahan ära rääkida kogu tõe…”.

      Hiljuti tuli aga niisugune kiri: „Meil, vanainimestel, on raske elu… Aga me ei kannata mitte väikeste ja alandavate pensionide pärast. Kõige rohkem haavab see, et meid on peletatud suurest minevikust talumatult väikesesse olevikku. Enam ei kutsu meid keegi koolidesse ega muuseumidesse esinema, enam ei ole meid tarvis. Kui ajalehti lugeda, siis on fašistid aina õilsamad, aga punasõdurid aina õudsemad.”

      Aeg on samuti kodumaa… Aga ma armastan neid endiselt. Ei armasta nende aega, aga neid armastan.

** *

      Kõigest võib saada kirjandus…

      Kõige rohkem pakkus mulle minu arhiivides huvi see märkmik, kuhu ma tähendasin üles need episoodid, mille tsensuur oli maha tõmmanud. Samuti minu vestlused tsensoriga. Sealsamas leidsin leheküljed, mis ma ise olin ära visanud. Minu enesetsensuur, minu enda keeld. Ja minu selgitus, miks ma selle ära olin visanud. Palju nii ühest kui teisest on raamatus juba taastatud, kuid need mõned leheküljed tahan anda eraldi – see on juba dokument. Minu tee.

      Sellest, mille tsensuur välja viskas

      „Ma ärkan praegu öösel üles… Keegi nagu… nutaks siinsamas… Ma olen sõjas…

      Me taganesime… Teisel pool Smolenskit tõi keegi

Скачать книгу