Sõda ei ole naise nägu - Svetlana Aleksijevitš

Скачать книгу

panid karistussalklased meie küla põlema… Pääsesid ainult need inimesed, kes jooksid metsa. Joosti ilma milletagi, tühjade kätega, isegi leiba ei võetud kaasa. Ei mune ega pekki. Öösel tädi Nastja, meie naaber, peksis oma tüdrukut, sellepärast et see kogu aeg nuttis. Tädi Nastjaga oli kaasas viis tema last. Juletška, minu sõbranna, oli kõige väetim. Tema oli pidevalt haige… Ja neli poissi, kõik väikesed, ja kõik küsisid ka süüa. Ja tädi Nastja läks hulluks: „Uu-u-u… Uu-u-u…” Ja öösel ma kuulsin… Juletška palus: „Emme, ära mind ära uputa. Ma enam ei tee… Ma enam sult nämmi ei küsi. Enam ei tee…”

      Hommikul keegi enam Juletškat ei näinud…

      Tädi Nastja… Me tulime külla tagasi ahervaremetele… Küla oli maha põlenud. Varsti poos tädi Nastja end oma aias musta õunapuu otsa üles. Rippus hästi madalal. Lapsed seisid tema juures ja küsisid süüa…”

      Vestlusest tsensoriga

      „See on vale! See laimab meie sõdurit, kes vabastas pool Euroopat. Meie partisane. Meie kangelasrahvast. Meil pole vaja teie väikest ajalugu, meil on vaja suurt ajalugu. Võidu ajalugu. Te ei armasta meie kangelasi. Te ei armasta meie suuri ideid. Marxi ja Lenini ideid.”

      „Jah, ma ei armasta suuri ideid. Ma armastan väikest inimest…”

      Sellest, mis ma ise välja viskasin

      „Neljakümne esimene aasta… Me olime piiramisrõngas. Meiega oli politruk Lunin… Ta luges ette käskkirja, et Nõukogude sõdurid vaenlasele ei alistu. Meil, nagu ütles seltsimees Stalin, ei ole vange, vaid on reeturid. Mehed võtsid püstolid… Politruk käskis: „Ärge tehke. Elage, poisid, te olete noored.” Aga enda laskis maha…

      Aga see oli juba neljakümne kolmandal… Nõukogude armee tungis peale. Oldi Valgevenes. Ma mäletan väikest poissi. Ta jooksis meie juurde kuskilt maa alt, keldrist, ja karjus: „Tapke mu ema ära… Tapke ära! Ta armastas sakslast…” Poisi silmad olid hirmust ümmargused. Tema kannul jooksis must vanaeit. Üleni mustas. Jooksis ja lõi risti ette: „Ärge lapsukest kuulake. Lapsukeselt viis jumal mõistuse…”„

      „Mind kutsuti kooli. Minuga rääkis õpetajanna, kes oli tulnud evakuatsioonist:

      „Ma tahan teie poja teise klassi üle viia. Minu klassis on kõige paremad õpilased.”

      „Aga minu pojal on ainult „viied”.”

      „See ei loe. Poiss elas sakslaste all.”

      „Jaa, meil oli raske.”

      „Ma ei räägi sellest. Kõik, kes olid okupeeritud aladel… Neid kahtlustatakse…”

      „Kuidas? Ma ei saa aru…”

      „Ta räägib lastele sakslastest. Ja ta kokutab.”

      „See on tal hirmu pärast. Saksa ohvitser, kes meie korteris elas, peksis teda. Ei olnud rahul, kuidas poiss tal saapaid viksis.”

      „Näete siis… Ise tunnistate üles… Te elasite kõrvuti vaenlasega…”

      „Aga kes laskis selle vaenlase kuni Moskvani välja? Kes jättis meid siia koos meie lastega?”

      Mul tuli hüsteeriahoog…

      Kaks päeva kartsin, et õpetajanna minu peale kaebab. Aga ta jättis mu poja oma klassi…”

      „Päeval me kartsime sakslasi ja politseid, öösel aga partisane. Minult võtsid partisanid viimase lehma, meile jäi paljalt kass. Partisanid olid näljased ja tigedad. Vedisid minu lehma, mina neil järel… Oma kümme kilomeetrit käisin. Palusin kõigest hingest – andke tagasi. Kolm näljast last jäid tarre ahju peale. „Kao ära, tädi!” ähvardasid. „Muidu laseme maha.”

      Katsu sa leida sõjas head inimest…

      Oma läks omale kallale. Kulakute lapsed tulid asumiselt tagasi. Nende vanemad olid hukka saanud, ja nemad teenisid Saksa võimu. Maksid kätte. Üks laskis tares maha vana õpetaja.

      Meie naabri. See oli kunagi tema isa peale kaevanud, isa kulakuks teinud. Oli olnud äge kommunist.

      Sakslased saatsid alguses kolhoosid laiali, andsid inimestele maad. Inimesed said pärast Stalinit hinge tõmmata. Meie maksime obrokit… Korralikult maksime… Aga siis hakati meid põletama. Meid ja meie maju. Loomad aeti ära, aga inimesed pandi põlema.

      Oi, tütreke, mina kardan sõnu. Sõnad on jubedad… Mina pääsesin heaga, kellelegi ei tahtnud kurja. Kõigist oli hale…”

      „Mina läksin armeega kuni Berliinini välja…

      Tulin oma külla tagasi kahe Kuulsuse ordeni ja medalitega. Elasin kolm päeva, aga neljanda varahommikul, kui kõik veel magasid, ajas ema mind voodist üles: „Tütreke, ma panin sulle kompsu valmis. Mine ära… Mine ära… Sul kasvavad veel kaks nooremat õde. Kes neid naiseks võtab? Kõik teavad, et sa olid neli aastat rindel, koos meestega…”

      Ärge puutuge mu hinge. Kirjutage nagu teised, minu autasudest…”

      „Sõjas oli nagu sõjas ikka. See ei ole teil teater…

      Salk rivistati lagendikule üles, me võtsime ringi. Keskel aga olid Miša K. ja Kolja M. – meie poisid. Miša oli julge luuraja, mängis lõõtspilli. Keegi ei laulnud paremini kui Kolja…

      Otsuse ettelugemine kestis kaua: selles ja selles külas nõudsid kaks pudelit puskarit, aga öösel… vägistasid kaks peretütart… Aga tolles ja tolles külas: talupojalt võtsid ära palitu ja õmblusmasina, mille otsekohe maha jõid, naabrite juures…

      Nad mõisteti mahalaskmisele… Otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud.

      Kes laseb maha? Salk on vait… Kes? Oleme vait… Komandör ise viis otsuse täide…”

      „Mina olin kuulipildur. Ma olen nii palju tapnud…

      Pärast sõda kartsin kaua sünnitada. Sünnitasin, kui olin maha rahunenud. Seitsme aasta pärast…

      Aga ma ei ole siiamaani midagi andestanud. Ja ei andesta ka… Ma rõõmustasin, kui nägin vangivõetud sakslasi. Ma rõõmustasin, et neid oli hale vaadata: jalas jalanartsud saabaste asemel, peas jalanartsud… Neid veeti läbi küla, nad palusid: „Ema, anna leiba… Leiba…” Mind hämmastas, et talupojad tulid taredest välja ja andsid neile – kes leivapala, kes kartulimugula… Poisikesed jooksid kolonnile järele ja loopisid kividega… Aga naised nutsid…

      Mulle tundub, et ma olen elanud kaks elu: ühe – mehe elu, ja teise – naise elu…”

      „Pärast sõda… Inimese elu ei maksnud midagi. Toon ühe näite… Ma sõitsin pärast tööd bussiga, järsku läks kisaks: „Võtke varas kinni! Võtke varas kinni! Minu kott…” Buss jäi seisma… Kohe läks trügimiseks. Noor ohvitser tiris poisikese välja, pani tema käe oma põlve peale ja – raksti! murdis selle pooleks. Ise hüppas tagasi… Ja me sõitsime edasi… Keegi ei kaitsnud poissi, ei kutsunud miilitsat. Ei kutsutud arsti. Ohvitseril aga oli terve rind täis lahinguautasusid… Kui mina hakkasin oma peatuses maha minema, hüppas ta välja ja ulatas mulle käe: „Astuge julgesti, neiu…” Nii galantne mees oli… See tuli mul praegu meelde… Aga siis me olime alles sõjaväelised inimesed, elasime sõjaaja seaduste järgi. Kas need olid inimlikud?”

      „Punaarmee tuli tagasi…

      Meil lubati hauad lahti kaevata ja otsida, kus meie sugulased olid maha lastud. Vana kombe järgi pidi surma läheduses olema valges riides – valge rätik peas, valge särk seljas. Viimse hetkeni on see mul meeles! Inimesed tulid valgete tikitud käterättidega… Üleni valges riides… Kust nad need võtsid?

      Kaevati… Kes mida leidis ja ära tundis, selle kaasa viis. Kes vedas käruga kätt, kes voorivankriga pead… Inimene tervelt maa sees kaua ei seisa, nad olid seal kõik risti ja rästi läbisegi. Savi ja liivaga koos.

      Õde ma ei leidnud, üks kleidiräbal oli nagu tema oma, tundus kuidagi tuttav… Vanaisa ütles ka, et võtame ära, siis on, mida matta. Selle kleidiräbala

Скачать книгу