Sõda ei ole naise nägu - Svetlana Aleksijevitš

Скачать книгу

ja loetud raamatutest – mitte võõrastelt. Vaid üksnes omaenda kannatustest ja läbielamistest. Haritud inimeste tunded ja keel, kui imelik see ka ei ole, on tihti ajahambast rohkem mõjutatud. Aja poolt rohkem šifreeritud. Nakatatud teise astme teadmistest. Müütidest. Tihti tuleb minna kaua, eri teid pidi, et kuulda lugu naiste sõjast, mitte meeste sõjast. Mitte sellest, kuidas taganeti, kuidas rünnati, mis rindelõigus… Ei aita ühest kohtumisest, vaja on mitut seanssi. Nagu tõelisel portretistil.

      Istun kaua tundmatus majas või korteris, vahel terve päeva. Joome teed, passime hiljuti ostetud pluuse, arutame läbi soengud ja toiduretseptid. Vaatame koos lastelaste pilte. Ja siis… Mõne aja pärast, kunagi ei tea, kui pika aja pärast ja miks, saabub järsku see kauaoodatud silmapilk, kui inimene eemaldub normist – mis on kipsist ja raudbetoonist nagu ka meie mälestusmärgid – ja jõuab enda juurde. Iseendasse. Hakkab meenutama mitte sõda, vaid oma noorust. Tükikest oma elust… See silmapilk tuleb kinni püüda. Seda ei tohi mööda lasta! Kuid pärast pikka päeva täis sõnu, fakte ja pisaraid jääb mällu ainult üks ütlemine (kuid milline!): „Ma läksin nii väiksena rindele, et sõja jooksul kasvasin isegi pikemaks.” Selle ma jätangi märkmikku, kuigi maki peale on keritud kümneid meetreid. Neli-viis kassetitäit…

      Mis mind aitab? Aitab see, et me oleme harjunud elama koos. Seltsis. Oleme kollektiivsed inimesed. Meil juhtub kõik kõigi nähes – nii õnn kui ka pisarad. Me oskame kannatada ja kannatusest rääkida. Kannatus õigustab meie rasket ja viltuläinud elu. Meile on valu kunst. Pean tunnistama, et naised asuvad julgesti sellele teele…

** *

      Kuidas nad mind vastu võtavad?

      Ütlevad mulle „tüdruk”, „tütreke”, „lapsuke”, kui ma oleksin nende põlvkonnast, küllap nad käituksid minuga teisiti. Rahulikult ja võrdväärselt. Ilma selle rõõmu ja imestuseta, mida pakub noorte ja vanade kohtumine. See on väga tähtis asjaolu, et siis nad olid noored, nüüd aga tuletavad meelde juba vanad. Tuletavad meelde üle elu – üle neljakümne aasta. Avavad mulle ettevaatlikult oma maailma, säästavad: „Kohe pärast sõda läksin mehele. Pugesin mehe taha peitu. Majapidamise ja lapsemähkmete taha. Hea meelega pugesin. Ka ema palus: „Ole vait! Ole vait! Ära tunnista.” Ma olen täitnud oma kohuse kodumaa ees, aga mul on kurb, et ma seal olin. Et ma seda tean… Aga sina oled alles päris tüdruk. Sinust on mul kahju…” Ma näen tihti, kuidas nad istuvad ja iseennast kuulama jäävad. Oma hinge häält. Kontrollivad seda sõnadega. Pikkade aastate jooksul hakkab inimene aru saama, et näe, oli elu, aga nüüd tuleb maha rahuneda ja valmistuda lahkuma. Ei taha ja on kahju kaduda lihtsalt niisama. Hoolimatult. Käigu pealt. Ja kui ta heidab pilgu tagasi, on temas soov mitte ainult oma asjast rääkida, vaid jõuda ka elu saladuseni. Vastata iseendale: milleks see kõik hea oli? Ta vaatab kõigele nagu hüvasti jätva ja nukra pilguga… Peaaegu juba sealtpoolt… Pole enam mõtet petta ja petetud saada. Talle on juba selge, et ilma surmast mõtlemata ei saa inimest kuidagi mõista. Surma saladus on üle kõige.

      Sõda on liiga intiimne elamus. Ja sama lõputu nagu inimelugi…

      Ühel korral keeldus naine (lendur) minuga kohtumast. Selgitas telefoni teel: „Ma ei suuda… Ei taha meenutada. Ma olin kolm aastat sõjas… Ja kolm aastat ma ei tundnud, et ma olen naine. Mu organism oli surnud. Menstruatsiooni ei olnud, mitte mingeid naisterahva soove. Aga ma olin ilus… Kui mu tulevane mees mulle ettepaneku tegi… See oli juba Berliinis, Riigipäevahoone juures… Ta ütles: „Sõda on läbi. Me jäime ellu. Meil vedas. Tule mulle naiseks.” Ma tahtsin nutma hakata. Karjuda. Teda lüüa! Mismoodi naiseks? Praegu? Keset kõike seda – naiseks? Keset musta tahma ja musti telliskive… Sa vaata mind… Vaata, missugune ma olen! Sa tee minust kõigepealt naine: kingi lilli, kurameeri, ütle ilusaid sõnu. Ma nii tahan seda! Nii ootan! Ma oleks teda äärepealt löönud… Tahtsin lüüa… Aga temal oli üks põsk põletada saanud ja punetas, ja ma nägin: ta on kõigest aru saanud, tal voolavad pisarad mööda seda põske. Mööda veel värskeid arme… Ja ma ka ise ei uskunud, mis ma ütlesin: „Jaa, ma tulen sulle naiseks.”

      Andke mulle andeks… Ma ei suuda…”

      Ma sain temast aru. Kuid ka see on lehekülg või pool lehekülge tulevasest raamatust.

      Tekstid, tekstid. Igal pool on tekstid. Korterites ja talumajades, tänaval ja rongis… Ma kuulan… Olen üha rohkem üksainus suur kõrv, mis on kogu aeg pööratud teise inimese poole. Ma „loen” häält.

** *

      Inimene on suurem kui sõda…

      Meelde jääb just see, kus inimene on suurem. Teda juhib seal midagi niisugust, mis on suurem kui ajalugu. Ma pean võtma laiemalt – kirjutama tõde elust ja surmast üleüldse, mitte ainult tõde sõjast. Esitama Dostojevski küsimuse: kui palju on inimeses inimest, ja kuidas seda inimest endas kaitsta? Kahtlemata on kurjus ahvatlev. Ta on headusest osavam. Ligitõmbavam. Ma sukeldun üha sügavamale sõja lõputusse maailma, kõik muu on kergelt tuhmunud, muutunud tavalisemaks kui tavaliselt. Suurejooneline ja kiskjalik maailm. Mõistan nüüd selle inimese üksindust, kes sealt tagasi on tulnud. Nagu teiselt planeedilt või teisest ilmast. Tal on teadmine, mida teistel ei ole, ja seda saab hankida ainult seal, surma läheduses. Kui ta üritab midagi sõnadega edasi anda, on tal katastroofitunne. Inimene jääb tummaks. Tema tahab rääkida, teised tahaksid mõista, kuid kõik on jõuetud.

      Nad on alati teises ruumis kui kuulaja. Nende ümber on nähtamatu maailm. Vähemalt kolm inimest võtab jutuajamisest osa: see, kes räägib praegu, siis seesama inimene, nagu ta oli tookord, sündmuse hetkel, – ja mina. Minu eesmärk on eelkõige saada kätte nende aastate, nende päevade tõde. Tundeid võltsimata. Kohe pärast sõda räägiks inimene ühest sõjast, aastakümneid hiljem tal muidugi midagi muutub, sest ta liidab mälestustele juba kogu oma elu. Kogu iseenda. Selle, kuidas ta need aastad on elanud, mida lugenud, näinud, keda kohanud. Lõpuks, kas ta on õnnelik või õnnetu. Kas me räägime temaga omavahel, või on veel keegi juures. Perekond? Kui sõbrad, siis millised? Rindesõbrad on üks asi, kõik ülejäänud hoopis teine. Dokumendid on elavad olendid, nad muutuvad ja kõhklevad koos meiega, neist võib lõputult midagi ammutada. Midagi uut ja meile just praegu vajalikku. Sel hetkel. Mida me otsime? Kõige sagedamini mitte kangelastegusid ega kangelaslikkust, vaid väikest ja inimlikku, mis on meile kõige huvitavam ja lähedasem. No mida ma tahaksin kõige rohkem teada saada näiteks elust vanas Kreekas… Sparta ajaloost… Ma tahaksin lugeda, kuidas ja millest siis inimesed kodus rääkisid. Kuidas mindi sõtta. Mis sõnu öeldi viimasel päeval ja viimasel ööl, enne kui lahkuti oma armsamast. Kuidas sõjamehi ära saadeti. Kuidas neid sõjast tagasi oodati… Mitte kangelasi ega väejuhte, vaid tavalisi noorukeid…

      Ajalugu nii, nagu sellest jutustab tunnistaja ja osavõtja, keda keegi pole märganud. Jah, see huvitab mind, selle ma tahaksin teha kirjanduseks. Kuid jutustajad ei ole üksnes tunnistajad, kõige vähem on nad tunnistajad, nad on hoopis näitlejad ja loojad. Võimatu on tegelikkusele lausa ninapidi juurde minna. Tegelikkuse ja meie vahele jäävad meie tunded. Ma saan aru, et mul on tegemist versioonidega, igaühel on oma versioon, ja nendest, nende hulgast ja ristumistest sünnib juba pilt ajast ja selles elanud inimestest. Kuid ma ei tahaks, et minu raamatu kohta öeldaks: selle kangelased on reaalsed, ja mitte midagi enamat. Et see oleks nagu ajalugu. Kõigest ajalugu.

      Ma ei kirjuta mitte sõjast, vaid inimesest sõjas. Ei kirjuta mitte sõja ajalugu, vaid tunnete ajalugu. Ma olen hingeloolane. Ühelt poolt uurin ma konkreetset inimest, kes elab konkreetses ajas ja võtab osa konkreetsetest sündmustest, teiselt poolt aga on mul tarvis näha temas igavest inimest. Igaviku värelust. Seda, mis on inimeses alati olemas.

      Mulle öeldakse: noh, mälestused – see ei ole ei ajalugu ega kirjandus. See on lihtsalt elu täis prahti, mida kunstniku käsi ei ole puhtaks rookinud. Rääkimise toormaterjal, millest iga päev lausa kubiseb. Igal pool vedelevad need tellised. Kuid tellised ei ole veel tempel! Minu jaoks on aga kõik teisiti… Just seal, soojas inimhääles, mineviku elavas peegelduses on varjul ürgrõõm ja paljastub elu vältimatu tragism. Elu kaos ja kirg. Ainulisus ja käsitamatus. Seal ei ole neid veel mingilgi moel töödeldud. Nad on algupärandid.

      Ma ehitan templeid meie tunnetest… Meie soovidest ja pettumustest. Unistustest. Sellest,

Скачать книгу