LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Saksa oma.

      Niisugusena ma langesin vangi. Viimasel päeval enne vangi langemist said veel mõlemad jalad pihta… Olin pikali ja tegin endale alla… Ei tea, mis väega ma öösel ära metsa roomasin. Partisanid korjasid mu õnnekombel üles…

      Mul on kahju neist, kes seda raamatut loevad, ja neist, kes ei loe…”

      „Ma olin öövalves… Läksin raskelt haavatute palatisse. Seal lamas üks kapten… Arstid olid mind enne valvet hoiatanud, et öösel ta sureb. Ei vea hommikuni välja… Küsisin temalt: „Kuidas on? Kuidas ma saan sind aidata?” Ma ei unusta iial… Ta järsku naeratas, sihuke helge naeratus oli piinatud näol: „Tee kittel eest lahti… Näita mulle oma rinda… Ma ei ole ammu oma naist näinud…” Ma läksin ähmi täis, mind ei olnud ju veel isegi suudeldud. Midagi ma talle ikka vastasin. Jooksin minema ja läksin tunni aja pärast tagasi.

      Ta lamas surnult. Ja see naeratus oli tal näol…”

      „Kertši all… Me sõitsime öösel tule all praamiga. Ninaosa läks põlema… Tuli hakkas mööda tekki edasi minema. Laskemoon lendas õhku… Võimas plahvatus! Nii tugev plahvatus, et praam vajus paremale küljele kreeni ja hakkas uppuma. Aga kallas oli juba lähedal, me saime aru, et kallas oli kuskil siinsamas, ja sõdurid viskusid vette. Kaldal hakkasid täristama kuulipildujad. Karjed, oiged, ropp sõim… Ma ujusin hästi, ma tahtsin kas või ühegi päästa. Kas või ühegi haavatu… See oli ju vesi, mitte maa – haavatud inimene hukkub kohe. Läheb põhja… Ma kuulsin, kuidas kõrval keegi kord tõusis pinnale, siis vajus jälle vee alla. Pinnale – vee alla. Ma tabasin momendi ära, kahmasin tast kinni… Midagi külma ja libedat… Ma mõtlesin, et see on haavatu, kellelt plahvatus on riided seljast ära rebinud. Sest ma ise olin paljas… Pesuväel… Kottpime. Ei näe sõrmegi suhu pista. Ümberringi: „Ää-äh! Ai-ai!” Ja ropp sõim… Jõudsin temaga kuidagi kaldale… Taevas sähvatas just sel hetkel rakett, ja ma nägin, et olin oma seljas kaasa vedanud suure haavatud kala. Kala oli suur, inimese pikkune. Beluuga… Ta oli suremas… Ma vajusin tema kõrvale ja väänasin sihukese kolmekordse roppuse. Hakkasin solvumise pärast nutma… Ja sellepärast, et kõik kannatavad…”

      „Tulime piiramisrõngast välja… Kuhu ka ei kipuks – igal pool olid sakslased. Otsustasime, et hommikul murrame võideldes läbi. Niikuinii saame surma, parem siis juba väärikalt. Lahingus. Meil oli kolm tüdrukut. Nad tulid öösel igaühe juurde, kes jaksas… Kõik muidugi ei olnud võimelised. Närvid, saate isegi aru. Sihuke lugu… Igaüks valmistus surema… Hommikul pääses mõni üksik… Vähe… Vast seitse meest, aga oli viiskümmend, kui mitte rohkem. Sakslased täkkisid kuulipildujatega läbi… Ma meenutan neid tüdrukuid tänutundega. Mitte ühtegi neist ei leidnud ma hommikul elavate hulgast… Rohkem ei ole kunagi kohanud…”

      Vestlusest tsensoriga

      „Kes läheb pärast sihukesi raamatuid sõdima? Te alandate naist primitiivse naturalismiga. Naist-kangelast. Võtate ära tema aupaiste. Teete temast tavalise naise. Emase. Aga naised on meil pühad.”

      „Meie kangelaslikkus on steriilne, see ei taha arvestada ei füsioloogiaga ega bioloogiaga. See pole usutav. Aga proovile polnud pandud mitte ainult vaim, vaid ka keha. Materiaalne kest.”

      „Kust teile tulevad niisugused mõtted? Võõrad mõtted. Ebanõukogulikud mõtted. Te irvitate nende üle, kes on vennashaudades. Te olete liiga palju Remarque’i lugenud… Meil remarkism läbi ei lähe. Nõukogude naine ei ole loom…”

** *

      „Keegi oli meid reetnud… Sakslased olid teada saanud, kus on partisanisalga peatuspaik. Nad piirasid metsa ja juurdepääsuteed igalt poolt ümber. Me peitsime ennast metsikutes tihnikutes, meid päästsid sood, kuhu karistussalklased oma jalga ei tõstnud. Õõtssoo. See neelas päästmatult nii tehnika kui inimesed. Mitu päeva, nädalate kaupa olime me kaelani vees. Meiega oli radist, ta oli hiljuti sünnitanud. Laps on näljane… Tahab rinda… Aga ema on ise näljane, piima ei ole, ja laps nutab. Karistussalklased on siinsamas… Koertega… Kui koerad kuulevad, oleme kõik hukas. Kogu rühm, oma kolmkümmend inimest… On teile arusaadav?

      Komandör võttis vastu otsuse…

      Keegi ei julgenud emale käsku edasi öelda, aga ta aimas ise. Laskis kompsu lapsega vette ja hoidis seal kaua… Laps enam ei karjunud… Mitte üks piuks… Aga meie ei saanud enam silma vaadata. Ei emale ega üksteisele…”

      „Me võtsime vange, tõime nad salka… Neid ei lastud maha, see oleks olnud neile liiga kerge surm, me torkasime nad surnuks nagu sead, püssivarrastega, lõikasime tükkideks. Ma käisin seda vaatamas… Ootasin! Kaua ootasin seda momenti, kuni neil hakkavad silmad valust lõhkema… Silmaterad…

      Mida teie sellest teate?! Nemad põletasid minu ema ja väikesed õed lõkkes keset küla…”

      „Ma ei mäleta sõjas ei kasse ega koeri, ma mäletan rotte. Suuri… Kollakas-siniste silmadega… Neid oli tohutu palju. Kui ma pärast haavata saamist olin paranenud, siis saadeti mind tagasi minu väeossa. Väeosa oli kaevikutes Stalingradi all. Komandör andis käsu: „Viige ta tüdrukute muldonni.” Ma läksin muldonni ja kõigepealt imestasin, et seal ei olnud mingeid asju. Tühjad okaspuuokstest asemed, ja kõik. Mind ei olnud hoiatatud. Ma jätsin oma seljakoti muldonni ja läksin välja, kui poole tunni pärast tagasi tulin, siis ma seljakotti ei leidnud. Mitte jälgegi asjadest, ei kammi ega pliiatsit. Tuli välja, et rotid olid kõik silmapilk kinni pistnud…

      Hommikul aga näidati mulle raskelt haavatute ära näritud käsi…

      Ka kõige õudsemas filmis pole ma näinud, kuidas rotid enne suurtükituld linnast lahkuvad. See ei olnud Stalingradis… See oli juba Vjazma all… Hommikul läksid mööda linna rotikarjad, nad siirdusid põldudele. Nad aimasid surma ette. Neid oli tuhandeid… Mustad, hallid… Inimesed vaatasid õudusega pahaendelist vaatepilti ja hoidsid end majade ligi. Ning täpselt sel ajal, kui rotid kadusid meie silmist, algas tulistamine. Lennukid ründasid. Majadest ja keldritest sai kivipuru…”

      „Stalingradi all oli nii palju tapetuid, et hobused neid enam ei kartnud. Tavaliselt nad kardavad. Hobune ei astu kunagi surnud inimesele peale. Omad tapetud me korjasime kokku, aga sakslased vedelesid igal pool. Külmavõetud… Jäätunud… Mina olin autojuht, vedasin suurtükimürskude kaste, ma kuulsin, kuidas ragisesid rataste all nende pealuud… Kondid… Ja ma olin õnnelik…”

      Vestlusest tsensoriga

      „Jah, Võit tuli meile raskelt, aga te peate otsima kangelaslikke näiteid. Neid on sadu. Aga teie näitate sõja soppa. Aluspesu. Teil on meie Võit hirmus… Mida te taotlete?”

      „Tõde.”

      „Kas te arvate, et tõde on see, mis on elus. See, mis on tänaval. Jalge all. Teie jaoks on tõde sihuke madal. Maalähedane. Ei, tõde on see, millest me unistame. Millised me tahame olla!”

** *

      „Me tungisime peale… Esimesed Saksa asulad… Me olime noored. Tugevad. Neli aastat ilma naisteta. Keldrites oli veini. Suupisteid. Püüdsime saksa tüdrukuid ja… Kümme meest vägistasid ühte… Naisi ei jätkunud, rahvas põgenes Nõukogude armee eest, võeti noori. Plikasid… Kaheteistkolmeteistaastaseid… Kui ta nuttis, siis peksti, topiti midagi suhu. Temal oli valus, aga meile tegi see nalja. Praegu ma ei saa aru, kuidas ma võisin… Intelligentsest perekonnast poiss… Aga see olin mina…

      Ainus asi, mida me kartsime: et meie tüdrukud sellest teada ei saaks. Meie meditsiiniõed. Nende ees oli häbi…”

      „Meid piirati ümber… Hulkusime mööda metsi ja rabasid. Sõime puulehti, sõime puukoort. Mingeid juurikaid. Me olime viiekesi, üks oli päris poisike, just oli sõjaväkke kutsutud. Öösel sosistas mulle naaber: „Poiss vaagub hinge, niikuinii sureb ära. Saad aru…” – „Mida sa mõtled?” – „Mulle üks vang rääkis… Nemad, kui laagrist põgenesid, võtsid nimelt noorema mehe kaasa… Inimese liha kõlbab süüa… Nii nad pääsesid…” Lüüa ei jaksanud. Järgmisel päeval kohtasime partisane…”

      „Partisanid tulid päeval ratsahobustega

Скачать книгу