LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ka Volkonski keel kahest allikast: isiklikust ja rahvalikust. Isiklikule allikale heidab äsja loetu minu meelest juba küllalt valgust, seepärast vaatame veel, kuidas avaldub tema keeles rahvalikkus. Volkonski vene keel on tõeline varakamber. Võrdväärset õndsust kogesin ainult 1921. aastal Aksakovi „Perekonnakroonikat” lugedes. Siin pole tegemist mingi haudade lahtikaevamisega, veeuputuse-eelsete jäänuste elluäratamisega XX sajandil, muuseumivitriiniga, kus iga eseme juurde kuulub tuhat ja üks märkust … See on elav, kosutav, laulev vene kõne, selline, mis helab veel kaugetes külades ning poeetide mälulembeis südameis. Когдатошний, побывка, займище, помто…а, посейчас, кладовушка, „скламши ручки” , оглядка, порубка, потрава, „пить-не-пью”, фырк, дых, вспых.19 Varakamber, ma ütlen! Tema raamatust väljudes tunned, nagu tuleksid värskendavaist voogudest. Ja pange tähele – kui jutt käib abstraktsest mõtlemisest, ei ole kunagi rahvas see, kes abstraktselt mõtleb; abstraktne mõte jääb väljapoole rahvalikkust. Vaimse ringi igal raadiusel on oma kõnepruuk.

      Kui vürst Volkonski õppejõuna Nõukogude Venemaal töötas, siis minu meelest seisnes üks tema suuremaid teeneid selles, et ta puhastas vene keelt, naeruvääristades võõramaist vahtu ning rookides seda halastamatult keelest välja. Lugege veel kord „Hävingut”, saate naerda. Ma pole seni veel maininud Volkonski huumorimeelt, ehkki see on terve omaette maailm! Kas pole tema mõisaelu „Kolkas” „Surnud hingede” järg (ja tänane Venemaa gogolliku Venemaa järg)? See, mis Volkonski Gogoliga lähedalt sugulaseks teeb, on sarnane lend – mõlemad alustavad sügavast vene elu-olu padrikust ning sööstavad kõrgele selle kohale. Neil pole raske ümber paikneda, nad ei klammerdu ainuma jalatäie maa külge (sellest omadusest oli Tšehhov loomuldasa ilma jäetud). Kõiksuse võit paiksuse üle, olemise võit olme üle. Hüvastijätuks veel viimane katkend. Autor pöördub tagasi koju pärast rammusat, joobnud, lärmakat, prassivat nimepäevapidu naabermõisas:

      „Sõidan kuupaistes mööda stepi pehmet mustmullast teed; kuupaistes laiuvad koristatud põllud ja viljahakid turritavad kuuvalgel nagu saladuslikud kindlused. Kuupaistes puhkavad külad; uinunud tarede aknad helgivad… Sõidan ja meenutan kuuldud jutuajamisi.”

      Panin oma artiklile pealkirjaks „Seeder”. See on kõrgem kui kõrge, sirgem kui sirge puu, mis kehastab ühtaegu nii Põhja kui ka Lõunat (liibanoni seeder ja siberi seedermänd) ning on Kesk-Venemaal üpris haruldane. Niisamuti on ka Volkonski olemuses ühte sulanud vaimu põhjamaine hiilgus ja (emapoolne) ladina žest. Kahetine on ka tema saatus, seesama, mis on lasunud kogu Volkonskite sool: Siber ja – Rooma! (Ei pääsenud sellest ka dekabristi lapselaps, sest neli aastat Nõukogude Venemaal – mis see siis oli, kui mitte Siber?)

      Nimetasin oma apoloogia „Seedriks” veel selgi põhjusel, et kogu oma endisel kümnel tuhandel tiinul pidas ta kõige kallimaks just seda maalapikest, kus kasvas tema enda istutatud siberi seedermänd! „Ta on võimas ja paistab kaugelt silma, tema rohelus on sametine ja ta valitseb kuuskede üle.” Veel viimne peatus, sõbrad! „Võimsus” ja „sametine rohelus” – jõud ja hellus – kas see vastandus ei ütle teile midagi?

      „Ja teadke, et kõigest sellest, mida ma kirjeldasin, on mul alles – ja on ka praegu, nende ridade kirjutamise ajal minu ees – ainult üks käbi seedermännilt, mis jäi sinna, Tšumaki kõrgendikule…”

Praha, jaanuar 1923.

      Kodumaa! Kui keerukas, ja keerukusele vaatamata – kui tabamatu on see mõiste praegu. Me armastame oma kodumaad – kes ei armastaks oma kodumaad? Kuid mida me temas armastame? Mida? Kas seda, mis on olnud? Seda, mis on? Ei. Kas seda, mis tuleb? Me ei tea. Oma maad? Kus see on? Ainult riismed on järele jäänud. Oma rahvast? Kus on tema nägu? Pimeduseloori tagant nägu ei paista. Meie maa mõtteid? Milles need väljenduvad? Meie maa häält? Kus see kõlab?

      Sellegipoolest panen oma mälestuste kolmanda osa pealkirjaks „Kodumaa”. Mida see mõiste endas kätkeb, selgub siis kui olen kirjutamise lõpetanud. Selgub sellepärast, et ma kavatsen kõnelda kõigest avameelselt. Ma ei ürita kodumaa mõistet kokku panna, vaid annan oma tulevastele lugejatele võimaluse teha järeldusi.

      Ja kui lugejate järeldused kõlavad kokku iga lugeja hingega ning kõlavad kokku ka omavahel, siis see kokkukõla, nende kokkukõlade ühtesulamine ongi meie Kodumaa. Ta pole reaalne, kuid on tugev oma metafüüsilisuses; ta ei asu meist väljaspool, kuid on seda tugevam meie sees; ta minetab oma kitsad maised piirid, kuid saavutab isikulise teadvuse ääretuse.

      Ning juhul, kui loobume maistest oludest ja kiindumusest ühe paiga vastu, taaselustame oma loovas mälus selle, mida enam pole; kui nendes ülevates kõrgustes, kuhu meie vaim on varjunud, meie meel tuhmub tarbetu kurvastuse silmaveest, siis lausume koos luuletajaga:

      „puudub meil kodu ja puudub meil pagendus”20

      ja tajume millalgi nördimusest pulbitsenud hinge tasasel pinnal kummuli peegelpildi suurt tasakaalu.

      FALL

      Fall, imeline Fall Reveli lähedal mere ääres. Falli tähe all puhkes õitsele minu lapsehing ja terveks eluks jäi Fall, selle nime kõla, sümboliseerima kõike kaunist ja puhast, mis on vaba reaalsuse taagast. Ta kosutab mind mereõhu värskendava paitusega, männimetsa vaiguse lõhnaga. Mälust kerkivad ähvardavate kaljunukkide kontuurid, loojangutes lõkendav meri, roheline pehme sammal torssis kuuskede niiskes varjus ja kare hall sammal kuival liival punaste mändide all; tormakas jõgi sügaval kallaste vahel, hoolitsetud pargi kaugelelaotuvad välud ja künkad; tohutud keerdukiskunud okstega kastanid, peened sulgjad lehised; vulisev vesi ja sammaldunud kivi, sõbralik mustikas ja naerusuine maasikas metsa-aluses vaikuses; väänlevad, põgenevad, kivitreppidele kerkivad ja neilt alla sööstvad teerajad; lehtlad küngastel, kobrutava jõe ja roheliste tasandike kohal, vaatamas kaugele sinisele merele või rünklikule metsakaharusele, mille taga roosa torn heiskab oma sinikollase lipu…

      Oo, see maja, mis lõhnab puunikerduste, kuivanud ja elavate lillede järele! Sõbralik gootika, hubane hiilgus; imeline vaade terrassilt, igast aknast. Ja see kõik: õhk, valgus, lõhnad, portreed, raamatud ning vaikus ja tasane jutt – kõik on mähkunud kose vaibumatusse mühasse…

      Minu vanaema magamistoa aken avanes kose poole. Mustvalge gooti mööbel; punaste lillekestega hele sits; portreed, vaasid, mälestused. Minevik puudutab ja hüüab teid hellalt kõikjal üle Falli. Kohe magamistoast pääseb väiksesse kaheksanurksesse tornituppa – miniatuurid, keisrinna Maria Feodorovna monogrammiga sekretärlaud, tema Versailles’s pastelliga tehtud portree ning kaunis vaade all mühisevale vahutavale jõele ja läbi metsasihi sätendavale merele. Meri helgib kaugel, jõgi mühiseb sügaval, aken on kõrgel ning nende vahel on õhk ja avarus…

      Kangastuvad pildid lapsepõlvest… Ma olen kolmene. Kivitrepi astmetel õpetab inglannast vanapreili – miss Smith, minu tädide, ema onutütarde guvernant – kuidas sättida sõrmed nii, et välja tuleks majake; nimetissõrm lastakse põiki alla ja sellest saab lett, väikesest sõrmest poepidaja, kahest pöidlast ostjad… Tiibhoone madala laega kabinetis suitsetab sügavas tugitoolis pikka piipu valge habeme ja musta sametkuuega vanamees, minu dekabristist vanaisa… Minu ema vend, onu Pjotr Grigorjevitš Volkonski on mind hobuse selga tõstnud ja talutab hobust mööda ringi; mul on hirm. Pärast teist ringi aitab ta mu maha ja küsib: „Noh, kuidas oli?” – „Mitte just kõige mõnusam…”

      Suplus meres! Oleme hulgakesi vankris vaibaga kaetud heintel: vankri ette on rakendatud kas Fall või Kull – väikesed hobused, ise tumepruunid, saba ja lakk valged… Sõidame läbi metsa. Tee peal on puujuured; rappume, naerame. Metsalõhna sekka lõhnab hobuse järele… Ongi viimane küngas ja selle taga haarab meid oma embusse meremüha. Sõidame mäest alla; rattad jäävad liiva kinni; teepervedel on hall mererohi. Riietume lahti laudadest „supelusmajas”; jookseme paljajalu hüpeldes üle torkiva rohu vette! Lained veerevad meile vastu, haaravad endasse. Sile liivane põhi, tasane ja kindel. Vahel kõditab kergelt talda –

Скачать книгу