LITMIR.BIZ

Скачать книгу

enne tema surma. Ta oli pime, kuid kaheksakümne nelja aastasena ikka niisama sõbralik ja elav nagu muiste…

      Benckendorffide kolmanda tütre nimi oli Sofja, ta oli abielus vürst Kotšubeiga, Dikanka omanikuga. Teda pole ma kunagi näinud.

      Kõik see meenub mulle haudade ees. Seda pole palju, ainult kübeke, kuid ka selle kübeme eest tänan ma kitsit minevikku, mis janunevale mälule nii vähe teada annab…

      On võimatu ette kujutada rahustavamat ja kaunimat paika kui Falli hauad. Lapsepõlvest mäletan kahte – vanavanavanemad Benckendorffid. Praegu, 1921. aastal, on neid kaheksa. Juurde on tulnud minu vanaema 1881. aastal, minu ema vend 1895, minu onupoja naine ja tema väike tütar; sinna on maetud ka minu vanemad – ema 1896. aastal, isa 1908.

      Benckendorffi vaim hõljub Falli kohal, kuid koos tema vaimuga ka mingi arhitektuuriline ametlikkus, Nikolai-aegse mundri rangus. Suvilaelu romantilise sundimatuse taga on aimata kroonu tõkkepuud; sellal kui õhulised hellitatud daamid ja preilid kanvaale tikkisid, astusid kabinetti adjutandid ja sõitsid mööda suurt Reveli teed feldjäägrid. Selle tee ääres, poolteist versta enne Falli, oli tibatilluke roosa maja, kus adjutandid ennast korda seadsid ja ümber riietusid. Paraadlikkus ei tuhmunud kunagi ja saatis elu ka kõige argisemastes asjades… Kõik see, kogu see Benckendorffi-aegne Fall elab minus kusagil sisemuses, nendes inimteadvuse sügavustes, kus elab see, mida me kunagi näinud pole, meie olemuse nendes soppides, kus reaalne olematus leiab subjektiivse kinnituse oma metafüüsilisele olemisele. Ärge öelge, et see on subjektiivne. Või ei, öelge just nimelt, et see on subjektiivne, aga tunnistage – subjektiivsus on objekti kaunim ehe.

      Kuid pärast seda Falli tuleb teine – minu vanaema Maria Aleksandrovna Fall. See Fall elab teadvuse nendes lähedastes pealmistes kihtides, kus elab see, mida me oleme näinud, tundnud ja armastanud, armastanud nii, et armastus kustub alles koos eluga ja ainult koos armastusega kustub selle värskus.

      Vanaema oli kõige aristokraatlikum olend, keda ma kunagi tundnud olen, Õrn, habras. Näen teda lihtsas valges kleidis, valge õhkõhuke rätik õlgkübara all, roose või põõsaid pügamas. Sealt pärineb minu armastus puude ja põõsaste vastu. Ta teadis hästi taimede nimesid ja harjumusi. Kui palju kuuski, kui palju kastaneid saatis ta meile Tambovi kubermangu Pavlovkasse! Neid Falli kasvandikke kutsus mu ema ladina epiteediga Fallensis. Kui palju armastust ja õrna hoolitsust sai osaks puudele ja lilledele! Kui vanaema leidis tee pealt kuivanud hobusepabula, torkas ta selle päevavarju otsa ja tõi väärtusliku väetise lillepeenrasse.

      Vene keelt rääkis ta halvasti. Ta kuulus sellesse põlvkonda, keda kasvatati prantsuse keeles ja kes puutus vene keelega kokku teenijatüdrukutekambris. Nõnda tuli välja, et vanaema, aristokraatlikkuse õis, kasutas vene keelt rääkides väljendeid nagu v eftom (p.o. v etom) ja s estim (p.o. s etim). Jah, ta oli väga aristokraatlik ja teinekord tähendas see mõningat kitsarinnalisust suhtlemises inimestega – välise vormi küsimused toimisid võõristavalt. Kuid see puudutas väikseid, ebaolulisi seiku; kaalukates, olulistes asjades lähenes ta inimestele hingesuurusega, mis ongi tõelise aristokratismi ilming. Minu vend Grigori valmistus Merekooli astuma ja elas ettevalmistuspansionis Oranienbaumis; äkki jäi ta kopsupõletikku, terve pansion kolis aga sellal Peterburgi – oli suve lõpp. Vanemad olid välismaal, mina ja vend Pjotr gümnaasiumis. Vanaema sõitis Fallist sinna, üüris väikese üksildase suvila ja käis venda põetamas.

      Ükskord Falli jõudes, kus meie olime tookord juba enne teda, kuulutas ta, et sellest päevast peale räägib ta meiega ainult prantsuse keeles. Oo, kui tänulik olen ma talle selle tollal nii hirmutava otsuse eest! Milline suur asi on keeleoskus; me ei rikasta mitte üksi oma kõnet, me rikastame oma mõistust uute mõistete, uute seoste, uute loogiliste kategooriatega. Hakkasime koos emaga kohe ka prantsuse vanahärrasid lugema. Esimene oli Racine’i „Athalie” – maailm täis ilu: nii sõnad ise kui ka nende sõnade kõla, nii mõtted kui ka nende mõtete vorm. Vormitunnetus voogas minusse nendest, kellega koos ma elasin, sellest kohast, kus ma elasin, ja sellest, mis täitis mu elu. Falli suurepärane raamatukogu oma trükiste ja imeliste köidetega pärines kaheksateistkümnenda sajandi algusest. Mul sai kombeks võtta raamat ja minna sellega metsa. Nii sai värsi ilu lähedaseks looduse iluga; mõni tragöödia stseen sulas ühte päikesekiirega, mis puude vahelt metsaaluse roheluse vaibale langes. Lugesin läbi kogu Racine’i, kogu Corneille’, kogu Molière’i…

      Kui mina ja vend olime õiendanud sisseastumiseksamid gümnaasiumi kuuendasse klassi, tervitas meid Käesalu metsa järel postisilla juures männiokstest triumfikaar. Vanaema, ema, vennad, õed, lapsehoidja – ühesõnaga kõik – ootasid meid kaare all, mille kohale oli tõmmatud valge palakas ja sellel (nagu me hiljem teada saime – meie tookord alles väikese venna Saša valikul) ilutses kiri, millega Pavel I oli tervitanud Suvorovit pärast Alpi sõjakäiku: „Väärilistele vääriliselt!” Nooremad vennad tõid vanematele loorberipärjad; vanaema kinkis kummalegi täitepliiatsi kullatud karbis.

      Ühe suve elasin ma „tares”, mis teispool jõge kose kohal metsa tagant välja piilub. Mulle meeldisid nii iseseisvus kui kaunis üksindus. Hommikune rõõm, hommikused metsahääled ja esimene kiirtevihk kastemärgade okste vahelt hoovasid minusse, kui ma mööda kiviastmeid kettsilla poole läksin, et suurde majja minna. Mind embas okaspuuvaigune mõtlikkus, kui ma õhtuhämaras mööda kiviastmeid oma eluaseme poole läksin. Enne ärasõitu kaheksandasse klassi õppima panin vanaemaga hüvasti jättes „tare” võtme lauale:

      „Kas ma võin seda veel kunagi kasutada?”

      „Igal ajal, kui soovid, kuni mina veel elus olen.”

      Kuid see oli viimane kord. Järgmise suve veetsin ma reisides, Fallis ei käinud, ja sügisel ta suri. 1868. aastast peale oli meil aeg jagatud nii – üks suvi Fallis, kaks Pavlovkas ja nendest kahest ühe veetis vanaema meiega. 1881. aasta septembris saatis ema teda Veržbolovoni; ta sõitis Rooma. Oktoobris saime sõnumi, et ta on haige. Sõitsime koos emaga tema juurde. Olin just ülikooli astunud ja tänulik isale, et ta lubas mul sõita.

      Vanaema elas pärast meie saabumist veel kaksteist päeva. Tema juures oli tema veetlev vanem õde tädi Apponyi. Vanaema suri hirmsates piinades sooltesulgusesse; kuid ta näitas üles imetlusväärset mehisust – see õrn habras olevus õpetas meid surema. Ta lahkus 4. novembril kell kuus õhtul. Ta elas Palazzetto Borgheses, mis asub suure Borghese palee vastas. Tema õe krahvinna Apponyi tütar oli abielus vürst Borghesega; õde elas siin ja siia oli tulnud ka vanaema. Viisime kirstu jaama ja panime rongile; katsime punase riidega ja laotasime peale palmilehed; vaguni pitseerisime kinni. Pitserid võeti maha Revelis. Nii ilmus lume ja pakase kätte ja suundus Falli kodukirikusse, niinimetatud „kirikumajja” punase riide ja Rooma palmilehtedega kaetud vürstinna Maria Aleksandrovna Volkonskaja kirst. Oli pehme talvepäev. Mägi oli kaetud valge lumega ja all laius valge org; valgete lumepatjade alt piilusid mustad kuuseoksad, kuidas rohelised palmilehed hauda libisevad… Kakskümmend aastat elu kadusid reaalsusest ja muundusid mälestuste hapraks vineks. Ja sellal kui halastamatu maamuld tasandas piiri oleviku ja lahkuva mineviku vahel, nägin ma üle meie all kasvava metsa latvade, kuidas tasandiku valge surilina taga ühineb meri taevaga…

      Selline on Fall, imeline Fall. Ma ei öelnud – aga võib-olla pole see ka huvitav –, et ma sündisin seal 4. mail 1860. aastal kell kuus õhtul suures magamistoas „sambaruumi” peal; seal olid passiflooradega kretongkardinad… Siiski mainin ma seda. Mulle ei meeldi mälestused, mis algavad sõnadega: „Sündisin seal ja seal, siis ja siis”. Iga inimene sünnib kusagil ja millalgi. Kuid peatüki lõpetamiseks sobib:

      „Kanäe, mis kandamit nii hilja

      veel klassitsismile ma viin –

      kuid vana võlg – proloog – on siin!”22

      Nüüd on Falli majast alles jäänud ainult paljad seinad; 1918. aastal olid seal meie punaväed – järele jäid paljad seinad. Kahju:

      „Combien j’ai douce souvenance

      Du beau lieu de ma naissance.” 23

      On mälestustel

Скачать книгу