Kodumaa. Mälestused - Sergei Volkonski

Скачать книгу

ütles, et on hommikust peale riides nii, et võib keisrit vastu võtta. Prantsuse keelt rääkis ta omapäraselt. Näiteks istus ta oma kasarmumaja rõdul ja vaatas maanteele, oodates käskjalga Revelist tagasi; kuid ta ei nimetanud teda käskjalaks, vaid „sõnumitoojaks” – le messager. Stackelberg tegeles piimandusega; soovides kiidelda, et tema vennapoja piima hinnad tõusevad, ütles ta: „Et chez Ernst le lait monte toujours” (Ernstil piim muudkui tõuseb – nii öeldaks prantsuse keeles ammede kohta.) Ühel aknal Fallis seisis väike pronkskuju – Giambologna Mercurius; nagu teada, ei kata noort lendavat jumalat miski. Milinka Sacken ütles tema kohta la petite danseuse (väike baleriin). Vahel vaevasid tädi hingeldushood ja veri lõi pähe; ta nimetas seda des bouffons („narrid” bouffées asemel)… Lapsepõlvest on läbi astunud palju nägusid; astunud läbi ja vajunud mineviku pimedasse sügavikku… Milinka Sackenit meenutasin ühenduses majaga, mis paistis metsa tagant kose kohal. Selles metsas, majast kaugel, asuvad mäe peal Falli hauad.

      Imeline paik! Poole mäe peal on justkui looduslik terrass; sealt laskub roheline aas, mets mõlemal pool, aasast allpool on samuti mets ja selle taga meri. Aasa kohal mäe tipus on suur puust rist. Vanaema rääkis, et see rist on seal alati olnud ja et ükskord, kui ta isaga jalutas, öelnud isa: „Ma tahaksin, et mind maetaks selle risti alla.” Krahv Benckendorff suri laeval, mis tõi teda Antwerpenist Revelisse. Tema viimased sõnad olid: „Dort oben auf dem Berge.” (Seal üleval mäe otsas.) Juuresolijad ei saanud sellest aru; alles siis, kui ta Falli toodi, selgitas vanaema asja. Veel üks detail. Vanavanaema, krahvinna Benckendorff, oli läinud pikksilmaga torni vaatama laeva, mis möödus Fallist teel Reveli poole. Laeva ta küll nägi, kuid selle pardal oli juba lahkunu…

      Tuletan meelde, kuidas nad olid abiellunud. Harkovi kubermangus, mõisas, mille nimi oli Starõje Vodolagi, elas Maria Dmitrijevna Dunina, sündinud Norova. Kuigi tal oli endal palju lapsi, kasvatas ta lisaks veel kaht oma õe Zahharževskaja tütart. Vana kodukana kombel laotas Maria Dmitrijevna küll leebelt, kuid kindlalt tiibu kõigi oma valduste üle. Tütred ja õetütred läksid mehele, kuid ega käbi kännust kaugele kuku – iga uue pulma järel kerkis uus maja. Ja lõunasöökideks tulid kõik kokku. Seal elati laia elu ja lõunaks veristati härg. Kogu Harkov käis Starõje Vodolagis austust avaldamas. Kord saabus Harkovisse keisri käsul läkitatud noor tiibadjutant Aleksandr Hristoforovitš Benckendorff (tollal veel mitte krahv). Temalt küsiti:

      „Te sõidate loomulikult Maria Dmitrijevna Dunina poole?”

      „Maria Dmitrijevna Dunina poole?”

      „Kuidas? Te ei sõidagi Maria Dmitrijevna Dunina poole?”

      Ta märkas nägudel sellist imestust, et vastas kiirest:

      „Loomulikult sõidan ma Maria Dmitrijevna Dunina poole.”

      Ja sõitiski. Kõik istusid võõrastetoas; kui uks avanes – ja sisse astus nii ebatavaliselt kaunis naine koos kahe väikese tüdrukuga, et Benckendorff, kes oli samavõrd hajameelne kui kergesti armuv, ajas kohe ümber uhke hiina vaasi. See naine oli noor lesk Jelizaveta Andrejevna Bibikova, sündinud Zahharževskaja, Maria Dmitrijevna Dunina õetütar. Tema mees oli kaheteistkümnendal aastal surma saanud.

      Kui olukord oli võtnud teatud piirjooned, leidis Maria Dmitrijevna, et on aeg asja uurida. Katariina Suure kunagise õuedaamina, kes oli kirjavahetuses keisrinna Maria Feodorovnaga, pöördus ta muidugi otse Kõrgeima allika poole. Keisrinna saatis vastuseks pühapildi. Benckendorffi, kes oli tsaariperekonna lemmik, tundis ta hästi. Benckendorffi ema, sündinud Schilling von Cannstatt, oli saabunud Württembergist koos Maria Feodorovnaga. Katariina ei sallinud teda ja tahtis ta tagasi saata, kuid Maria Feodorovna pani ta Benckendorffile mehele ning ta jäi Venemaale. Tema poeg, Aleksandr Hristoforovitš, hilisem krahv, sandarmite ülem ja Falli asutaja, sai tsaariperekonna lemmikuks juba varases nooruses. Ta oli keisrinna Jelizaveta Aleksejevna paaž; Fallis oli tubakatoos keisrinna portree ja kirjaga: „Minu väiksele Amorile.”

      Tema isa oli tuntud oma hajameelsuse poolest. Ta oli Riia kuberner. Vanaema jutustas, et ükskord, kui saabus Pavel I, oli Benckendorff ununstanud lõunasöögi tellida. Ta saatis siis palve sõpradele, et need ta hädast välja aitaksid; igaüks saatiski ühe roa. Need toodi kohale, kaaned peal; kui kaaned ära võeti, selgus, et kõigi all olid haned. See sündis sügisel ja eks igaüks soovinud saata aastaaja parima roa… Kui vanaema oli oma jutustuse lõpetanud, küsisin ma loomulikult nagu kõik lapsed, kui lugu lõpeb: „Ja mis edasi sai?” Kuid vastust ei järgnenud. Kas küsimusi esitavad ainult lapsed? Kas ainult laste küsimused jäävad vastuseta…? „Jääb vaid vaikus,” ütles Hamlet ja seda, mis jääb, on öeldust tunduvalt rohkem…

      Mu vanavanaemal Benckendorffil oli seltsidaam Adelaida Petrovna Kovalinskaja. Ma mäletan küll seda meeldivat vanapreilit, kuid mitte tema ema; mäletan ainult imelikke lugusid kellestki, keda hüüti „Vanaks Kovaljakiks”. Ta oli päritolult armeenlanna, lärmakas ja keevaline. Lutsutas kogu aeg klaaskomme, ja kui oli lõpetanud, võttis kommi suust ja keeras taskurätikusse. Kui ta selle siis nuuskamiseks välja võttis, rippusid kommid seal küljes nagu kaanid. Tulihingelise patrioodina ootas ta 1828. aasta Türgi sõjakäigu ajal südamevärinal sõnumeid sõjatandrilt. Varna piiramine kestis kohutavalt kaua, üle kahe kuu. Lõpuks hilja õhtul – ta oli juba voodis – toodi talle rõõmusõnum: Varna on langenud. Ta kargas jalule, tormas särgiväel eeskotta, lükkas kalossid paljaste jalgade otsa, tõmbas selga esimese asja, mis ette juhtus – ja see oli üks tolleaegne lugematute kraedega livree – ning tormas sellises riietuses trepist alla; sööstis tänavale – ta elas armeenia kiriku majas Nevskil – ja pani ülepeakaela jooksu, vehkides kätega ja karjudes: „Varna on võetud! Varna on võetud!” Ta armastas merd ja käis Fallis igal hommikul ujumas. Meri oli talle armas, kuid külma vett ta kartis. Ja et laskuda Soome lahe lainetesse, pani ta selga laia hõlsti. Tema ümber seisid ringis tüdrukud ja sel ajal, kui emand kartlikult „oh, issake! oh, issake!” kiljatades ennast ettevaatlikult vette kastis, kergitasid ühed tüdrukud hõlsti hõlmu, teised valasid kannudest merre kuuma vett…

      Minu vanavanaemal oli kaks venda Zahharževskit – mäletan neid ähmaselt. Üks oli kindral; ta suri paraadi ajal Talvepalee ees väljakul. Tema naine oli seesama tädi, kes suitsetas pahhitosse. Ta oli sündinud Tiesenhusen ja rääkis vene keelt halvasti; tema teadmised vene keelest piirdusid õukondlike sõnumitega ja ka neid tõlgendas ta omamoodi.

      „Ma tante,” küsis ema temalt, „est-ce que vous allez à la Cour demain?” (Kas te lähete homme õukonda?)

      „Mais certainement, chère. C’est donc une ces occasions où vont tous ceux qui sont „ossobogo pola”. (Aga loomulikult. See on ju üks neid juhtumeid, kui kutsutakse kohale kõik erilist sugu isikud.) Nii tõlgendas ta ametlikku terminit „особы обоего пола, ко двору приезд имеющие”. (Mõlemast soost isikud, kellel on õukonda pääsemise õigus.)

      Vanavanaema teine vend elas poissmehena ühes külas Harkovi kubermangus ja tapeti öösel oma voodis. Kahtlustati tema õepoega Nikolai Pohvostnevit, kes selle kahtlustusega ka suri. Kuid kohtus selgus, et ta polnud asjaga seotud – kammerteener tunnistas ennast süüdi…

      Benckendorffidel oli kolm tütart; minu vanaema oli keskmine. Vanem, Anna, abiellus ungari krahvi Apponyiga. Olen vanaproual tema mõisas Lengyelis kaks korda külas käinud. Ta oli lahkunud Venemaalt 1842. aastal ja elas uuel kodumaal kaugetest mälestustest, ümbritsetuna portreedest. Kaugel Ungari tasandikul pidas ta kalliks mälestust künklikest orgudest, merekaldast, roosast tornist kahara metsa kohal ja kose vaibumatust mühast. Tema jutud manasid esile kummalise Venemaa, mis oli keskendunud Talvepaleese, Peterhoffi ja Falli. Tolleaegne Peterburg tundus suure peoehtes mängulinnana. Kõik, mis tollal ehitati, kandis seda mängulisuse, muretuse pitserit. Sellest ajast jäänud mälestusmärgid, paleed ja paviljonid on vaimusilmas mõeldud toretsevaks eluks, mille taga argimuresid nagu polekski. Nikolai-aegne sissekasvatatud hoiak moodustas mingi sõjaväelise sirmi, mis ümbritses elu ja kindlustas selle rahuliku kulgemise. Kogu elu oli paraad ja mitte kuskil ei tajunud ma seda paraadlikkust endale nii lähedal, kui armsa tädi Apponyi juttudes. Ta tundis hästi tolleaegset Peterburgi, paistis seal silma ja oli vapustavalt kena, kuigi vaatas kõõrdi, ja tal

Скачать книгу