Kodumaa. Mälestused - Sergei Volkonski

Скачать книгу

raamatupidamiskursustele. Palusin vennal mulle see teene osutada. Kahe aasta pärast rõõmustav kiri – ta on kursused lõpetanud, saanud hea koha raudteel ja palub koguni luba mulle raha tagastada… Ta tõusis ametiredelil kiiresti. Mingil ajal oli ta krahv Vorontsov-Daškovi veiniladude kontori juhataja. Sõja ajal võeti ta Peastaabi kantseleisse. Seal paistis ta oma korralikkuse ja asjalikkusega sedavõrd silma, et suunati sõjaministri isiklikku alluvusse, ja Polivanov rääkis, et tunneb ennast rahulikuna, kui Pozdnjakov on kabinetis. Tänu oma teadmistele raamatupidamise alal leidis ta viisi, mille abil suutis kolme minutiga saada andmed Vene armee ükskõik millise sõduri kohta. Sõja kolmandal aastal käis ta kodus, Kriuša külas ja astus minu juurest läbi. Ta jättis – oo saatuse irooniat! – koguni oma reisikirstu minu poole hoiule; õnneks viis ta selle õigel ajal minema. Viimase kirja temalt sain 1918. aastal Berdjanskist… Ja kui palju inimesi, kes olid meie kontoritest või meie töökodadest läbi käinud, said laia maailma näha! Ja õppimisega tegid nad algust meie mõisakoolis, kus esimeseks õpetajaks oli selle asutaja, minu ema…

      Sõidame edasi. Kuhu te ka ei sõidaks, alati tuleb viimane käänak; teeme kaare ümber preestri majakese; keset suurt koplit seisabki istutatud metsa varjus meie kaunis kirik. Paremat kätt tulevad tall, pumbajaam, laut, vasemalt on postihobuste tall ja teenijarahva elamine. Kõik on paigutatud avaralt. Ongi värav, teine värav; sõidame alleele, teisele alleele – neli rida kuuski, pügatud, mõjuvad arhitektooniliselt. Allamäge jõuame paisu juurde – vasemale jääb tiik ja tiigis peegeldub valge hoone – „piimamaja”. Ta paistab siit ilus keset rohelust, kuid ka sealtpoolt siia vaadata on ilus. Eriti ilus vaade on minu magamistoa akendest teisel korrusel. Varem oli siin kõnd, mille eest oleks tahtnud ennast taraga varjata, kuid nüüd paistsid ilusad niidud metsaveeru laineliste servade vahel. Me kutsume seda paika Aleksandri pargiks. Vaatan magamistoa aknast binokliga endaloodud maastikku. Täiesti teine maa. Kas see on tõesti Tambovi stepp? Laineline maapind, tammik, kaasik, kuusik; ja salude vahel haritud põllud. Olenevalt aastaajast näen binokliga ikkes härgade pikka kuulekat rodu, külvimasina tärisevat hüplemist, pearättide ja sarafanide kirjut lilleaeda rohimise ajal ning lõikusmasina tiivulist pöörlemist, kui see korjab eelnenud töö vilju. Kõike seda näen ma roheliste salude taustal, puulatvadest silmapiir akna taga, millest kakskümmend aastat tagasi paistis tühermaa ja sellest edasi stepi alastus… See ongi see looming, mis mind paigaga seob. Kui tihti on minult küsitud: „Kas te armastate põllumajandust?” – „Ei.” – „Armastate jahil käia?” – „Ei.” – „Millega te siis maal tegelete?” Kinnitan teile, et minu päev on väga hõivatud.

      Aga minu maja, mu valge kõrvalhoone, meie armas „piimamaja”! Nii kohmakas, vanast kokku lapitud, aga nii lustakas. Minu magamistuba on üleval; kogu ülemine korrus on lapsepõlve ja Falli mälestuseks kujundatud kolmekümnendate aastate gooti stiilis; iga asi sobib teistega kokku, mulje on veidi kammitsetud ja väga hubane. Suur tuba – see, kus on rõdu, see, mille akende kohal on tornikell – see tuba on „Nikolai tuba”, kus asuvad Nikolai I portree ning vanavanaisade portreed ja rinnakujud. Ei arvakski, et sisustus on paika sätitud – kõigile tundub, et nii ta meile pärandatigi; vanavanaema küsiks: „Kus minu käsitöö on? Ma jätsin selle eile siia.” Toa juurde viib koridor, „Siberi koridor”. Siin on mälestused dekabristidest: portreed, vaated, dokumendid, esemed, mis olid Siberis kaasas. Õpetlik; kõik see kõneleb, jutustab: Blagodatski kaevandus, Tšitaa, Peetri tehas, Angara, Amuur, kasemattide vaated, minu vanaisa ja vanaema oma kambris nr. 54. Kannatuste ja kannatlikkuse, ülevuse ja alandlikkuse lugu… Kõik see on kokku kogutud ja üles riputatud koridori, kuhu päikesevalgus langeb katuseaknast. Valitsevad värskus ja heledad toonid, vaid gooti stiilis klaasuksed kumavad selles valenduses kirjute värvilaikudena. Kui vähesed on siin käinud. Kui vähe meil üldse huvi tuntakse. Ühelgi linna koolil pole tulnud mõttesse siia ekskursiooni korraldada. Õpilastele peaks ju ometi näitama sellist „Siberi muuseumi”, rääkimata juba pargist, puudest, põllutöömasinatest jms. Peaks ju andma neile võimaluse elada kaks päeva looduse keskel, lilli korjata, putukaid püüda, heintes ööd veeta… Ei, vaesed lapsed viidi juulikuus raudtee remonditöökodasid vaatama!.. Ikka see klassiviha, millest inimesed ei suuda oma hinges jagu saada.

      Alumisel korrusel on päris ootamatu tuba. Ma muutsin kunagise jääkeldri saaliks. Koridori seina on raiutud võlvkaar. Te astute kaks astet alla platvormile, kust laskuvad kaks treppi, paremat ja vasemat kätt jääb galerii. Arhitektuuriliselt meenutab plaan ujumisbasseini, ümberringi sammaste taga on aga käik. All on ümber terve ruumi raamaturiiulid ja seal on sisustatud pehme hubane võõrastetuba. Sammastetagune galerii haarab kaarena kogu saali; sissepääsu vastas teispool saali on suur aken lõunasse, sellest avaneb vaade jääraku teisele, metsasele küljele ning Aleksandri pargile, ja puude vahelt paistab kiriku valge kellatorn. Lage ei ole, sarikad on näha nagu vanades itaalia kirikutes; katuse keskelt põrandani on kümme ja pool arssinat. Parempoolses seinas avanevad kaks akent läände; on ilus, kui viltune kiir langeb saali alumisse ossa ja punases lõõsas lahvatab ümaral laual lõkkele pojengikimp; on õdus, kui saali teises otsas laudlinaga kaetud laual aurab samovar… See tuba oleks nagu võõrastetuba-raamatukogu, mis on sisse seatud mõne itaalia kloostri söögisaalis. Kahest küljeaknast peaksid paistma itaalia õu ja itaalia aed – kui nad millalgi tulevad, kui üldse tulevad…

      Selles saalis me korraldasime sõja teisel aastal kõigile palgalistele jõulupeo. Kaheksa arssina kõrgune kuusk oli seotud sarika külge; sammaste vahel rippusid siinsamas sepikojas taotud lühtrid. Loeti luuletusi, lauldi, olid kingitused, oli lõbus… Kümme päeva enne seda oli samas saalis toimunud katoliku jumalateenistus sõjavangidele; sada kakskümmend vangi seisid all, sammaste taga galeriis seisid meie „võimud ja aukandjad”. Peaksin sõjavangidest jutustama, kuid sõda, revolutsioonile eelnenud ja revolutsiooniaeg teevad selle nii eriliseks, et siinkohal, kus räägitakse „rahulikust külaelust”, pole selleks koht. Kui tuleb juhus…

      Ma pole kunagi majapidamist armastanud; mind on alati huvitanud rohkem kulu- kui tuluartiklid. Tundsin lapsest saati majapidamise vastu võõristust. Kuidas mu isa ka ei püüdnud mulle seda õpetada, ei õnnestunud tal minus tahtmist äratada. Oh, need sõidud mööda talusid koos mõisavalitsejaga. Kui igav mul oli! Sõitsime palavaga pikkvankris. Kõik, mida isa ja valitseja omavahel rääkisid, oli mulle ebahuvitav ja kauge sellest, mis mind huvitas. Jutt käib viljast, külvikordadest, kokkuostuhindadest, mina sõidan kaasa, vaatan põldu, imetlen rukkililli ja isegi vilja vaenlast punast äiakat. Mina satun vaimustusse haralisest tammest, nemad räägivad, mis sellest teha saaks, puu mahasaagimisest. Ma ei kuula, mida vanemad inimesed minu selja taga, teisel pool räägivad, ma vaatan lõputu rukkipõllu lõputuid laineid enda ees. On palav; hobuseid vaevavad kiinid… Loodusele langeb rammestus ja embab ka mind. Mu tähelepanu köidab läbihigistatud leide rihm priipassihobuse saba all. Hobune riivab trengipuuga rukist ja küpsetest viljapeadest pudenevad vankriastmele terad. Vaatan jalge ette – rukkiterakesed hüplevad seal. Nad on kavalad, nad vedasid inimest ninapidi; too tahtis nad endale võtta ja ära jahvatada, nemad hüppavad vankriastmelt maha ja hakkavad idanema. Ma jälgin neid, mu silm saadab neid selle silmapilguni, mil nad maad puudutavad. See viljaterade tants huvitab mind tunduvalt rohkem kui jutud majandusest… Ja jõuamegi tallu, sõidame kontori juurde. Oh, need kontoriskäigud! See ülevaataja, kellel oli laulatussõrmus nimetissõrmes! Akendel kärbsed, seintel ajakirja „Niva” preemiaplakatid, lävel kanad, trepil põrsad… See arveraamatute ja aruannete saatuslik paratamatus… Ma näen ja kuulen seda kõike, kuid ei vaata ega kuula. Kodus on ootamas mõni vastalustatud teerada, äsjaistutatud puu, pilt, mille tisler on ära raaminud… Nii jagunes elu lapsepõlvest peale vajalikuks ja talumatuks ning tarbetuks ja meeldivaks. Ma tajusin juba lapsena Ilu ja Tulu vaenutsevat kohtumist. Ja alles tunduvalt hiljem mõistsin, et pole üldsegi piinlik mitte tunda huvi asjade vastu, mis sind ei huvita. Siin kerkib esile teine küsimus, mille on muuseas sõnastanud Schiller. Ta ütles, et inimese maitse üle ei tule otsustada mitte tema töö, vaid tema vaba aja veetmise järgi. Alles palju hiljem mõistsin, et oma vaba aja harrastused võib muuta ka oma tööks. Loomulikult ei vääri mitte kõik harrastused tööks muutumist ja teisest küljest pole ka kõigil selliseid tingimusi, mis kalduvuste ja kohustuste ühtesulamist lubaksid. Kuid sellele, kellel see on võimalik, on oma elutee läbimiseks antud harvaesinev ühtesulamise, terviklikkuse ja rahu privileeg.

      Niisiis

Скачать книгу