LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mind tõmbas. Kirjandusvoolud, ilukirjanduse vormid, vormi ja sisu vahekord, eetika ja esteetika – kõike seda oskas ta puudutada nagu aednik, kes juurte ümber maad kaevab. „Kunagi tärganud mõte,” on öelnud Carlyle, „ei uinu enam iialgi.” Ja Viktor Petrovitšile ei ole ma tänulik mitte selle eest, et ta näitas mulle kätte minu tee, vaid selle eest, et ta näitas teede olemasolu. Ta oli leebe ja heasoovlik õpetaja; vahel oli ta napsi võtnud ja siis eriti sarkastiline. Õpetamise tegelik külg teda suurt ei huvitanud; tema tundideks ei valmistutud, kirjalikud tööd kirjutati maha. Üks tegemata töö Žukovskist oli meil pikka aega südamel ja me kartsime, et äkki tuleb see tal meelde. Kord vaatas ta märkmikust läbivõetud teemasid ja küsis järsku:

      „Kas te Žukovski-tööd olete ära andnud?”

      „Muidugi oleme, kuidas siis muidu.”

      „Jah, olite pinnapealsed nagu alati.”

      Pinnapealsemalt enam ei saa, mõtlesime meie ja kõigil hakkas kergem. Kakskümmend kaks aastat hiljem, kui olin keiserlike teatrite direktor, kutsusin ta ühele koosistumisele ja rääkisin talle teelauas selle loo; ta puhkes laginal naerma, nii et hing pidi kinni jääma.

      Ladina keele õpetaja Vladõkov oli grammatika fanaatik. Ma ei saa öelda, et võlgnen talle tänu oma armastuse eest antiikkultuuri vastu; ma ei saa öelda, et ta tekitas minus huvi vanaaja luuletajate vastu; kuid ta äratas minus austuse grammatilise täpsuse vastu; ja kuna grammatika on sõna kui vormi ja mõtte kui sisu lähim kokkupuutepunkt, võlgnen ma talle tänu oma sõnalis-mõttelise aparaadi teadvustamise eest. Ta oli kuiv, häirimatu, rääkis ladina keele grammatikast kiirkõnes, nõudis samasugust kuivust ja tempot ka vastustes ning pani ka kõige väiksema ebatäpsuse eest „ühe”. Olen väga uhke, et mul on kaheksanda klassi vihik tõlgetega ladina keelest, kus on ainult üks „neli”, ülejäänud on viied.

      Selgus, et tema kuivus oli haigusest tingitud; halastamatu tiisikus viis ta hauda vähem kui kolme kuuga. Külastasin teda haiglas. Ta ei teadnud oma lähenevast lõpust; palavikulise vaimustusega arendas ta ladina keele grammatikaõpiku põhimõtteid, mille avaldamist ta plaanis, ning rääkis hauataguse häälega, silmad põlemas, verbide utor, fungor, potior ja vescor gerundiivist…

      Kolmas, keda ma tunnustavalt meenutan, on Vladimir Ivanovitš Belozjorov, ajaloo õpetaja. Ta valmistas meid vennaga ette gümnaasiumiks ja me veetsime pool aastat kreeka mütoloogia seltsis. Mul oli vihik, kus olid kirjas jumalate ja kangelaste sugupuud. Selles kõiges oli elu hingust tänu epiteetidele ja võrdlustele ning sellest hoovas tõelise klassika vaimu. Tegelikult oli see ainus klassika, mille ma sain klassikalisest gümnaasiumist; see äratas elule minu lapsepõlvemälestused Firenze muuseumidest, minu esimesed muljed itaalia renessansist. Eriti tänulik olen talle selle eest, et ta õpetas mulle konspekteerimisviisi, mille puhul kõik tähtsamad jaotused kirjutatakse lehekülje vasemale poolele, alljaotused aga paremale – mida väiksemad, seda rohkem paremale. Mingil määral võlgnen talle oma mõtlemise geomeetrilise korrastatuse. Oo, kui vähe hindavad humanitaarid geomeetriat! Kui vähe üldse rõhutatakse erinevate distsipliinide sidet. Kui palju loogikat on geomeetrias ja kui palju geomeetriat loogikas! Aga milline imeline kõlaline geomeetria on deklamatsioon, kui tunda tema seadusi…

      Need olid kolm inimest, kes väärivad meenutamist. Kõik ülejäänu oli vormifrakkide rutiin.

      Loomulikult oli meil ka oma naljatilk, saksa keele õpetaja Karl Karlovitš Olševski, keda klassi astudes tervitati tuututades ja rusikatega vastu lauda trummeldades. Talle meeldis pidulik tervitamine ja ta kõndis mööda klassi nagu feldmarssal vägede ees. Ta oli päris rumal inimene; teinekord oli raske aru saada, mida ta nõuab. Kutsub näiteks kellegi ette: „Nimetage eessõnu omastavas käändes.” Õpilane vuristab ette selle mõttetu värsistatud eessõnade rea: diesseits, jenseits, halber, wegen. Olševski kuulab ja tema näost paistab pettumus: „Wie eine Mühle, wie eine Mühle!”29 Teinekord ütles ta:

      „Võtke vihikud ja kirjutage midagi. Mõelge vene keeles, kirjutage saksa keeles.”

      „Karl Karlovitš, aga parem oleks mõelda saksa keeles ja kirjutada vene keeles…Või siis dikteerige ise meile midagi ja meie tõlgime.”

      „Olgu peale. Võtke vihikud. Kirjutage: minu õele meeldib meest võtta.”

      Nagu näete, oskas ta vene keelt kehvasti ja tal läks meie abi vaja, kui oli tarvis mõnest kirjast aru saada.

      Üks endine ametivend Siberist, kus ta varem oli teeninud, kirjutas talle sealt; ta kadestab Karl Karlovitši, kes elab „pealinnas sündmuste keerises, aga meie, õnnetud, tegeleme siin vaid poliitilise tuuletallamisega”. Karl Karlovitšile hakkas see metafoor väga meeldima, kui ta sellest aru sai…

      Ütlesin, et ülikool andis mulle vähem kui gümnaasium. See on muidugi suhteline; kui võrrelda seda, millisena ma läksin gümnaasiumi ja millisena sealt välja tulin, sellega, millisena läksin ülikooli ja tulin sealt, siis jääb gümnaasiumi poolele märkimisväärne pluss. Gümnaasiumi lõpetades kirjutasin professor Aleksandr Nikolajevitš Vesselovskile, kelle juures soovisin õppida, paludes talt nõu, mida lugeda, ja üldse – kuidas tema loengute kuulamiseks valmistuda; mind tõmbas eriliselt romaani kirjandus. Kuid minu kiri jäi vastuseta. Ma ei tea, millega seletada, et see meeldiv ja vastutulelik inimene, kes oma õpilastega muidu nii lähedalt suhtles, minu küsimusele ei vastanud; kuid see avaldas mõju kogu mu ülikooliajale; ma ei suutnud läheneda enam ühelegi professorile. Minu huvid jäid alatiseks väljapoole ülikooli; ülikoolist sai nagu mingi kohustus, mis tuli läbi ja ära teha. Ma tegingi ta läbi, kuigi ilma mingi sisemise tõmbeta. Ülikoolis lihtsalt pidi käima, pidi kandidaadiks saama. Ka see viimane polnud mu sisemine vajadus, vaid isa nõudmine. Isa oli lõpetanud ainult Irkutski gümnaasiumi ja polnud ülikoolis käinud – see polnud tema süü: ta esitas palvekirja, aga kui väljasaadetud sunnitöölise poja palve Nikolai I kätte jõudis, ütles keiser: „Piisab talle gümnaasiumist küll” – niisiis oleks mu isa olnud meeleheitel, kui mõni tema poegadest poleks lõpetanud kandidaadina. Tegin tööd, et tema soovi täita, kuid näen siiani unes, et ees seisab veel viimane eksam; õudus süveneb, ja kui mind hakkavad piirama eesmärgitu pingutuse jubedus ning pojaliku sõnakuulelikkuse ebasiirus, saan äkki unes aru, et isa pole enam elavate kirjas, et ma ei saa teda enam kurvastada, sülitan eksamile, hingan kergendatult – ja ärkan…

      Aleksandr Nikolajevitš Vesselovski oli elav, tulise loomuga inimene. Kõrge laup, pea ümber turritamas krässus juuksed, ümmargused pungis silmad, paksud punased huuled, mis laususid sõnu kuidagi isemoodi meeldivalt, pehmelt, ja ütleksin isegi, et maitsvalt. Ta luges meile hispaania, itaalia ja provanssaali keelt. Kuid ei tema ega ka teised professorid-filoloogid ei osanud õppeaine vastu huvi tekitada. Nad tõid loenguruumi selle, mis lebas nende kirjutuslaual. Kõik jäi kitsaks, puudusid laiad pintslitõmbed. Rääkimata juba sellistest tähenärijatest nagu kreeka keele professor Lügebil, kes istus oma armastatud „digamma” otsas ja oli isegi välja kaevanud, et enne seda kadunud tähte oli kreeka tähestikus veel üks täht; kuid isegi nii helged pead nagu Jagitš ja Lamanski slaavi keeltes ei suutnud mind kaasa kiskuda.

      Professoreid, kellel oli ka kunstilis-oraatorlikke eesmärke, saan ma vähe nimetada. Suhhomlinov luges vene kirjandust meeldivalt, kuid see polnud sügav. Kõnepidajana kogus kuulsust Orest Miller – ta luges slaavi eepost ja samuti vene kirjandust. Oli väike, küürakas, prillidega, suure kiilaneva lauba ja suure musta habemega – teda hüüti Tšernomoriks. Ta oli natuke naljakas kõnepuldi taga, mille varju ta jäi; alati poolküljetsi, mustad kulmud kurjalt kortsus, rõhutas ta tugevasti sõnu, mida tahtis esile tuua, ja lõi mõnikord oma väikese rusikaga vastu pulti. Noortele ta meeldis, aga ka tema kekutas nende ees. See oli tollal üldse kombeks. Selline korüfee nagu näiteks Gradovski riigiõiguse alal, keda ma vahel juurateaduskonnas kuulamas käisin, oskas loengu lõpuks alati aplausi esile kutsuda ning auditooriumist väljudes pöördus veel koridoriski ringi, et kummardada; iga kummarduse peale plaksutati uuesti.

      See oli ebameeldiv aeg. Ülikooli ujutas üle poliitilise käärimise laine ja professorid ei takistanud seda, mõned isegi soosisid. Oli õppeaasta 1880/81. See möödus lõppematute rahutuste ja pidevate miitingute saatel. Aasta teises pooles prahvatas

Скачать книгу