LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Davõdovitš avas kongressi ja pidas kõne ladina keeles.”

      „Vaata siis,” ütles mu vend Petja, „ja teie arvasite, et ta hakkab rääkima mõnes elavas keeles…”

      Ükskord jäi ta haigeks. Kelleltki ametnikult küsiti, kuidas Ivan Davõdovitši tervis on. „Jumal tänatud, pole viga. Tunduvalt parem; kõiki pabereid ta veel läbi ei loe, aga alla kirjutab juba kõigile.”

      Pugejad rääkisid Ivan Davõdovitši heatahtlikkusest; laiemas ringis tal sellist reputatsiooni ei olnud. Kõik teadsid, et ta küll lubab meelsasti, kuid soovi lubadust täita näitab üles harva. Üks mu tuttav Borissoglebskist, väga energiline daam, käis Peterburis asju ajamas ühe tohtri orbude heaks. Deljanov kuulas, andis lootust ja ütles lõpuks: „Väga hea, ma kirjutan üles.” Siis äkki lükkas daam nagu nõelatult oma käe tema käe ja märkmiku vahele:

      „Ei, ärge ainult üles kirjutage!”

      „Miks?”

      „Meil provintsis räägitakse, et kui te midagi üles kirjutate, siis ei tule päris kindlasti midagi välja.”

      „Eks kirjutage siis ise.”

      Seekord viidi lubadus täide.

      Kaks lugu jutustas mulle isa.

      Ükskord pidas Pobedonostsev Riiginõukogus pika kõne, milles kritiseeris Deljanovi esitatud projekti. Isa oli samuti seal ja kummardus Deljanovi poole:

      „Ivan Davõdovitš, ta ju kukutab meie asja läbi, miks te ei vasta?”

      „Tasub nüüd vanainimest solvata…”

      Vahel oli tal heasüdamlikult õpetajalik meeleolu ja ta tutvustas isale teenistuse nõkse nagu kogemustes karastunud vana tark kunagi, jahutades tema tormakust: „Ah, vürst, te arvate, et kaks korda kaks on neli, aga sageli, isegi väga sageli on see viis, ja keisrinna Maria alluvuses on kaks korda kaks alati viis.” Kas pole siis tõsi, et ta oleks kompromissi välja mõelnud, kui seda olemas ei oleks? Ta oli kompromissi apostel.

      Deljanovi ümber kogunes kopitus – inimesed, kes ei julgenud tuult tundmata ninagi liigutada, inimesed, kellel polnud veendumusi, kuid kes rääkisid veendunult. Ministeeriumi kõikvõimas vedur oli osakonna direktor Nikolai Milijevitš Anitškov, omakasupüüdlik, kahepalgeline, äärmiselt viimistletud käitumise ja tumeda hingega mees. Oma tõusu ametiredelil võlgnes ta minu isale, kes hindas tema „asjalikkust”. Tasus ta selle soosingu eest näruselt. Kui ta osakonnast lahkus, kuna sai ministri abiks (minu isa polnud enam ametis), pidas ta kaastöötajatele lahkumiskõne. Olin ministeeriumi hingekirjas ja läksin lahkumispeole vastu tahtmist, vaid selleks, et isale vastu tulla; ja ei pidanud kahetsema. Oma kõnes tegi Anitškov ülevaate kõigist temaaegsetest ministeeriumi töötajatest. Portreed vaheldusid sügavmõtteliste epiteetidega, mille salapäras oli raske eristada harrast austust irooniast. Ta oli juba ammu laskunud ministeeriumi kõrgemate ametnike juurest departemangu väiksemate vendadeni, kui mu naaber minu poole kummardus ja ütles: „Kas ta tõesti teie isa ei mainigi?” Ja ei maininudki. Ta hakkas kohalviibijate seas ringi käima; kahel korral jäin talle ette, aga ta tegi näo, et ei märka mind, ja pööras kõrvale. Läksin siis ise tema juurde. Ta kergitas kulmu ja ütles armuliku üllatusega: „Oo, vürst!” Nagu oleks sellele pidanud järgnema – „teie ka siin!” – „Jah, pidasin oma kohuseks tänada teid alatise tähelepanu eest. Tean, et selle põhjuseks pole mitte mina ise, vaid suhted, mis seovad teid minu isaga.” Ta neelas selle alla. Pöörasin ringi ja läksin minema. Mõned ministeeriumiametnikud sõitsid otse minu isa juurde, et väljendada oma poolehoidu – ja pahameelt. See viimane sai nii avalikuks, et Anitškov pidas vajalikuks isale kirja kirjutada. Selles vabandas ta oma hajameelsuse pärast ja ajas kogu süü erutuse kaela…

      Üks jube ja täiesti tühine kuju – kuid selle poolest ka tüüpiline – oli Ivan Petrovitš Hruštšov. Ta nägi eemaletõukav välja – nagu mingi krässus peaga lutikas; midagi oli temas ka kärnkonnast; libedad võtted ja väiklaselt tige hing. Kõigile ja endalegi ootamatult määrati ta Harkovi õpperingkonna kuraatoriks. Mulle jutustati järgmine lugu. Mingil kontserdil või avalikul ballil Harkovis märkas Hruštšov üliõpilast, kes sellal, kui ülejäänud talle hoolega kummardasid, seisis ning lihtsalt vaatas rahvast ja teda. Hruštšov kõndis mitu korda lugupidamatu noormehe eest mööda ega pidanud lõpuks vastu; astus juurde ja ütles kõige mürgisema tooniga, milleks tema väiklane hing võimeline oli:

      „Lubage esitleda, noorhärra: siinse õpperingkonna kuraator.”

      „Väga meeldiv. See-ja-see, Moskva Ülikooli tudeng.”

      Aeg, millest ma kirjutan – kaheksakümnendad aastad – ,oli selge ja vägivallale allumatu mõtlemisega inimesele raske. Kuidas see tulevikuks kasvab, millised kokkuvõtted sellest tehakse ja kas üldse tehakse? Räägin elu sellest küljest, mida on raske mõista inimesel, kes pole tollal ise elanud. Vaevalt on mõnda tõsisesse raamatusse sattunud need mõttevoolud, mis määrasid ja õigustasid toonast maailmavaadet kodanikukasvatuse vallas. Tõsised teaduseinimesed seda ei jaganud; kritiseerida polnud võimalik. Ainult ümber pöörates, nii-öelda „peegelpildis”, võib mõnest kirjatükist välja lugeda seda, milline oli valitsevate ringkondade tavamõtlemine – seda tahtmatult poleemilist iseloomu, millest nad olid läbi imbunud, seda visadust, millega tõestati ilmselgeid asju. Kõik Vladimir Solovjovi tööd rahvusest ja rahvuslusest pole midagi muud kui poleemiline sõnavõtt vaimse, teadusliku ja elutõe kaitseks ametlikult kindlaksmääratud mallide vastu.

      Vene rahva äravalitus teiste rahvaste suhtes, rahvuslik suurelisus, rahvusliku objektiivsuse kaotamine ja selle asendamine natsionalistliku subjektiivsusega, usuliste ja rahvuslike põhimõtete segiajamine ja sellest tulenev poliitilise jälitamise õigustamine usuasjades, järk-järgult esiletõstetav idee „rahvast” mitte kui üldisest riigiks ühendatud massist, vaid kui kultuurist puutumata üksusest, mis kannab endas erilisi andeid ja sisendab hoidma sedasama puutumatust, ja lõppude lõpuks – püha idee „rahvast-jumalakandjast” ja mingi vaimse kultuurituse vaimne kultus. Just kõike seda kavandati vähehaaval, just kõik see määras tollal suhtumise ühiskondlikku ja riiklikku elukorraldusse; kõigest sellest olid läbi imbunud ametlikud pedagoogilised teooriad, üritused ja isegi toonane seadusandlus. Tolle aja inimeste hingel lasub suur patt – nad mängisid ohtlikke mänge. Arusaadav, et säärased algatused ei leidnud kohta vähegi tõsisemates töödes – neid järgisid inimesed, kes polnud võimelised tõsiselt mõtlema. Seetõttu ei leia tulevased jäljekütid toonaste ametnike maailmamõistmise valemit mitte raamatutest, vaid brošüüridest, juubelikõnedest, istungiprotokollidest ja ringkirjadest.

      Kõige selle negatiivset olemust suurendas veelgi ebasiirus, mida põdesid kõik kõnelejad. Inimesed ei rääkinud niimoodi mitte sellepärast, et nad nii mõtlesid, vaid sellepärast, et nii oli vaja rääkida, et olla heaks kiidetud, tõusta esile, pääseda „kandidaatide” hulka. Selles puudus igasugune tulisus, mis on omane siirale tõekuulutusele. Jutlustati õpetlikult, manitsedes, sõrm püsti; kõik oli „neile pisukestele” arusaadavaks tehtud; kõik oli ad usum Delphini31. Rääkijad ise olid aga augurid, kes üksteisele salaja silma tegid.

      See oli Riiginõukogus või siis Riiginõukogus moodustatud komisjonis, kui vaadati läbi küsimust riigipühade vähendamisest ja tuli jutuks, et peaks piirama uute pühade tekkimist, mis pole kiriklikud, kuid religioosse iseloomuga ja saanud alguse mingist sündmusest. Küsimust arutati sundimatult ja kalduti vähendamise poole. Äkki ütles keegi ilmselt ametnikuna mõtlev ja lojaalselt usklik: „Aga sellised juhtumid nagu 17. oktoober?” (Siis pääses tsaariperekond rongiõnnetusest Borki jaamas.) „See oli ju üksikjuhtum, isegi ainuke,” vaieldi talle vastu. „Lubage, aga see võib korduda.” Väike paus; koosolijad on segaduses. Kõneleja käib peale: „Ime võib alati korduda.” Keegi vastab: „No kui ime, siis muidugi.” – „Selge see,” ütleb teine, „millest me üldse räägime, kui tegemist on imega.” Hääled muutusid üha kõvemaks, vabamaks, kohmetus läks mööda, kõigil hakkas kergem. Nii otsustatigi – kui on Issanda ime, siis on ka püha. Seda rääkis mulle minu sõber vürst Aleksandr Andrejevitš Lieven, kellest jutustan edaspidi.

Скачать книгу