LITMIR.BIZ

Скачать книгу

viisakad. Pühapäevahommikuti on mul trepil omamoodi vastuvõtupäev. Kes palub „leevendust”, kes „kustutamist”, kellel on lehmale „ninaesist” vaja, kellel katuse jaoks õlgi, tara punumiseks hagu, ahju jaoks telliseid… Vahel oli raske õigluses ja siiruses selgusele jõuda; siis aitas preester alati hüva nõuga. Raske ka sellepärast, et ülevaatajatele ei meeldi omaniku vastutulelikkus – see vähendab nende tulusid. Kuid ma ütlen neile: „Teie ju panete heategevuse sissetulekuna kirja; millest me siis üldse räägime?” On ka selliseid, kes tulevad lihtsalt nõu küsima, mida ühel või teisel puhul teha: vara jagamine, ühistuga liitumine – minu jaoks kauged küsimused, kuid ma hindasin usaldust. Neid tõid minu juurde ka erilised kasvatusjuhtumid või haigused. Ühe pimeda võtsin endaga Peterburgi kaasa ja viisin ta varjupaika, kus temast sai kirikukoori laulja, ta punus ka korve ja tegi harju. Tänu sellele sain pimedate seas kuulsaks. Meie kandis oli neid üsna palju ja kummalisel kombel tundsid kõik üksteist viie-kuue valla piires. Üks neist ütles mulle naerdes: „Pime tunneb pimeda juba kaugelt ära.” Pavlovka külas Voloskovide peres oli kaks pimedat venda; kolmas, nägija – Jegor – teenis meie juures ja oli harukordselt ustav; ta läks sõtta ja sattus austerlaste kätte vangi. Aasta pärast temalt enam sõnumeid ei tulnud. Kui palju kordi käis tema vana ema mind palumas: „Proovi ikka veel üks kord kirjutada…”

      Mul oli Punase Risti ja mingi asutusega Genfis terve kirjavahetus. Ja hoidku Jumal, kui õnnestub midagi teada saada – palveid hakkab sadama igast kandist. Ükskord paluti koguni Saraatovi kubermangust, et ma kellegi üles otsiksin. Milline imetlusväärne üldistusjõud peitub lootusetuses – üks õnnelik juhus äratab tuhandeid lootusi… Lahket ja särasilmset Jegor Voloskovi jäävad mäletama kõik, kes on meie majas elanud.

      Ja veel mäletame Ivan Menšikovi Posevkino külast. Ta sai sõjas surma. Ta oli Borissoglebskis minu väikese maja valvur, ja kui ma sõja ajal sinna laatsareti tegin, sai temast järelevaataja, kuller jne. Imeline inimene. Ja kuidas haavatud teda armastasid…

      Posevkinos oli veel üks Menšikov – Jegor. Ta töötas juba varases nooruses meil aias, suhtus igasse töösse suure armastusega ja sattus füüsilist tööd tehes otsekui mingisse hingepalangusse. Ükskord läksime koos temaga pargi kaugemasse otsa, mida me kutsusime „Kaukaasiaks”, sest seal asus püstloodis järsak; stepipoolsele küljele olin ma metsa istutanud, jääraku põhjas mõnda kohta harvendanud. Tänu sellele, et tasast steppi polnud näha, jäi mulje, et sa ei seisa mitte jääraku serval, vaid mingil mäetipul. Seal leidsin ma muruplatsil umbrohu ja võseriku vahel imekauni tammevõrse. Tekkis tahtmine talle ruumi teha. Läksime koos Jegorkaga.

      „Näed, Jegorka, kogu see rämps tamme ümbert tuleb maha niita. Ainult vaata, et sa tamme maha ei tõmba!”

      „No mis te’nd…”

      Ta astus teiselt poolt ligi, sülitas pihku ja hakkas niitma. Iga löögiga avanes Jegorka ees puhas poolkaar. Umbrohi ja võserik jäid maha temast vasemale. Ta sattus joovastusse, lausa raevu, saates lööke kurguhäälsete hüüatustega: „Vouhh! Vouhh!” Seisin tema vastas, umbrohuvälja teises servas. Tammekese tagant oli kõik juba puhas. Äkki löök, ja pärast kurguhäälset „vouhhi” – karjatus, milles olid nii õud, meeleheide kui kahetsus. Ta tardus. Me vaatasime teineteisele otsa ja laiutasime käsi… Aga tammeke ei võtnud asja nii traagiliselt nagu meie; ta ajas juurest kaks võrset; lõikasin ühe maha ja jätsin tugevama alles. Nüüd on ta inimesest kaks korda kõrgem.

      Jegorka oli minu ema lausa jumaldanud. Pärastpoole tabas teda kohutav tõbi. Viimane kord, kui ta läbi astus, oli teda õudne vaadata. Tema sõnadest oli raske aru saada; inisevatest helidest, mis tulid kohast, kus oli kunagi olnud nägu, lugesin siiski välja, et ta on andnud oma lastele käsu iga päev lahkunud vürstinna eest palvetada…

      Mulle tuleb meelde veel üks Menšikov, samuti Posevkinost – seal oli palju selle kuulsa nime kandjaid. See juhtus sõja teisel aastal. Ta tuli sisse – ja kohe põlvili. Viiskümmend aastat polnud suutnud neid sellest veel võõrutada. Kuigi – nii tegid ainult need, kes tulid esimest korda. Küsisin, mis tal vaja on. Tahetakse sõjaväkke võtta, aga tema on viie lapsega leskmees, naist ega ämma ei ole – kellele ta nad jätab?

      „Tulin teilt kirja paluma.”

      „Kellele?”

      „Piiterist tuli suurvürst värbamist läbi viima.”

      Ma olin juba kuulnud, kes värbamist läbi viib.

      „Ei,” ütlesin ma talle, „mitte suurvürst, vaid vürst Jengalõtšev.”

      „Kas te tunnete teda?”

      „Tunnen.”

      „Siis temale kirjutagegi.”

      „Kas sa usud, mis ma sulle räägin?”

      „Kuidas muidu.”

      „Minu kirjast ei ole sul miskit kasu. Millal see võtmine on?”

      „Pühapäeval peab Alabuhhis olema.”

      „Siis võta kõik oma viis last, pane vankrisse ja põruta kõigi lastega Alabuhhi, otse sõjaväeametnike ette.”

      „Väiksem ei oska ju veel käiagi.”

      „Võta sülle.”

      „Aitäh nõuande eest.”

      Nii ta tegigi. Ja sai vabaks.

      Pühapäeviti käisid niisiis talupojad. Ma astusin alati neile otse ligi. Neis, kes mind ei tundnud, tekitas see ilmselt imestust. Panin tähele, et see imestus lõi omakorda nendepoolse uue vaheseina, kuid see kadus kiiresti. Suhtumine oli hea; see tundus mulle alati mingil määral armulikuna; nad justkui andestasid mulle minu privileegid. Kuid võib-olla seda polnudki ja ma tundusin neile lihtsalt veidrikuna. On ju raske asetada ennast võõrasse väärtushinnangusse, õigemini psühholoogiasse, mis seda hinnangut juhib… Üks naine oli öelnud tuttavale mõisaprouale, et talupojad suhtuvad minusse hästi, kuna ma vaeseid „põlgan”. Ma tegin muidugi, mida sain, ent on raske taluda selle põhjatust, kuhu sa paned.

      Jah, mõisniku abi talupojale on nagu ühe otsaga kepp, kui nii võib öelda. Või ütleme siis nii: üks asi on ajend, tulemus on teine. Ühelt poolt soovitakse head, aga teisel pool pole midagi, on tühjus. Kõik see on asjata ja mul oli alati tunne, et ma ostan ennast vabaks. Vabaks talumatust, vääritust olukorrast. Kuid öelda, et ma tundsin selle olukorra pärast vastutust, ei saa ma kuidagi. Igasugune abi talupojale on põhjatu, kuna teda huvitab ainult saamine, ta ei mõista, mida tähendab paigutamine. Kui sissetuleku mõiste asendub mõistega „tulu”, jääb ainult üks samm selleni, et tulu asenduks mõistega „pettus”. Ühekordse abi hukutav põhimõte on ennast talupoegadesse sisse söönud ja istub neis sügaval. Pettus on üks ühekordsuse liike ja talupoja jaoks ka majandamise eeldus. Neljakümne aasta jooksul meenub vaid üks juhtum, mida võib nimetada majandusabiks ja mitte armuanniks. Aleksei Davõdov Posevkino külast oli väga mõistlik ja aus mees. Igal aastal võttis ta minu käest võlgu, iga aastaga üha rohkem, ja maksis alati nigulapäevaks tagasi. Ta soetas endale loomad, inventari ja pani majale minu soovitusel tsemendist katusekivid. Iga aastaga läks ta rõõmsamaks. Kõik muu oli aga põhjatu auk, üks lakkamatu tõrge. Mul oli lapsest saati raske tunda, kuivõrd ma erinen kogu sellest tohutust mind ümbritsevast merest. Ja mul oli alati tunne, et kunagi tõuseb see üle kallaste. Kuid ma ei tundnud, et kui see juhtub, siis hakkab neil parem, ja veelgi vähem tunnet, et nad ise paremaks muutuvad. Aleksei Davõdovil pole minu itaalia saali tarvis, ta on ka ilma selleta õnnelik…

      Kui mul sellised mõtted tulevad, lähen tavalisest pargi kaugemasse otsa. Kuigi, kui sul on kakssada viiskümmend tiinu, jääb kõik kaugele, aga ma pean silmas, et inimestest eemale; teenijatel pole sinna asja ja tööliste tee sealt mööda ei vii. See on ühe jääraku tipp, mida kutsutakse Tšumaki kõrgendikuks. Ta asub pargi lääneosas, mis on alles noor ja õhtupäikeses seetõttu veel kuuma valgusega üle ujutatud. Jäärak hargneb tipus kaheks, igas küljes neemed. Nende külgedele istutasin ma kuused, ja põhineemele, mis lahutab kaht jäärakut, suure siberi seedermänni. Ta on võimas ja paistab kaugelt silma, tema rohelus on sametine ja ta valitseb kuuskede üle. Mulle meeldib sinna eralduda, kui mu mõistus aimab ette, kuid hing eelistab

Скачать книгу