LITMIR.BIZ

Скачать книгу

„kultuuriväärtuseks”.”

      Jah, kui lõbu asemel on kohustus ja tuju asemel kutsumus, võib Pavlovkast teha mitte ainult kultuuriväärtuse, vaid tõelise ime!

      Mõisnik leidis oivalise lahenduse ka lõpututele lahkhelidele mõisavalitsejaga, keda tema heldus häiris … „Teie panete ju heategevuse kirja sissetulekuna (minu kursiiv); millest me siis üldse räägime?” Öelge mulle, kus mujal kui Venemaal (ja veel kellel – mõisnikul!) oli võimalik välja tulla sellise sententsiga: „Väljaminek on sissetulek.” Kui keegi seda üldse kunagi võis, siis vahest need vaesed jutlustajad ammuse Juudamaa küngastel. Ja kas siis heaga tasusid mõisnikule kõik need, kes tulid pühapäeviti mõisatrepile paluma „õlgi katuse, hagu roigasaia, telliseid ahju jaoks”. Või mis õlgi, telliseid, hagu – lisaks veel lehmi ja hobuseid, ehituslaudu, atru ja äkkeid, mõisa kulul ravi linna tasulises haiglas, mõisa kulul õppimist Moskvas ja Peterburis. (Pange tähele, näiteid kuhjan kokku mina, autor mainib seda kõike põgusalt, vaevu meenutades.)

      Lugege „Pavlovkat” – milline piiritu armastus! Kui hoolas mälu nimede, nägude, sõnade, tundemärkide peale, ja hiljem, revolutsiooni ajal (vt. „Kaos”) – kui meelespidav tänumeel nende harvade inimsuseilmingute puhul, mis endisele peremehele uute poolt osaks said! Tundis ta viha? Mitte üks raas! Halvimal juhul oli tegemist irooniaga. Pole olemas sellist tänamatust, mis võõrutaks inimese andmast. Andmise žest on käe sees. Säärase andmise lootusetust mõistis vürst Volkonski küll juba ammu enne revolutsiooni:

      „Ma tegin muidugi, mida sain, ent on raske taluda selle põhjatust, kuhu sa paned. Jah, mõisniku abi talupojale on nagu ühe otsaga kepp, kui nii võib öelda. Või ütleme siis nii: üks asi on ajend, tulemus on teine. Ühelt poolt soovitakse head, aga teisel pool pole midagi, on tühjus. Kõik see on asjata ja mul oli alati tunne, et ma ostan ennast vabaks. Vabaks talumatust, vääritust olukorrast. Kuid öelda, et ma tundsin selle olukorra pärast vastutust, ei saa ma kuidagi. Igasugune abi talupojale on põhjatu, kuna teda huvitab ainult saamine, ta ei mõista, mida tähendab paigutamine. Kui sissetuleku mõiste asendub mõistega „tulu”, jääb ainult üks samm selleni, et tulu asenduks mõistega „pettus”…7 Neljakümne aasta jooksul meenub vaid üks juhtum, mida võib nimetada majandusabiks ja mitte armuanniks… Kõik muu on aga põhjatu auk, üks lakkamatu tõrge. Mul oli lapsest saati raske tunda, kuivõrd ma erinen kogu sellest tohutust mind ümbritsevast merest… Kuid ma ei tundnud, et kui see juhtub, siis hakkab neil parem, ja veelgi vähem oli tunnet, et nad ise paremaks muutuvad. Aleksei Davõdovil pole minu itaalia saali tarvis, ta on ka ilma selleta õnnelik…”

      Vürst Volkonski loovast tööst Pavlovkas räägin teisal veel, praegu aga lõpetan jutu tema mõisnikupõlvest peatüki „Pavlovka” prohvetlike lõpusõnadega:

      „Ja iga kord, kui mulle toodi maitsvat külma hapupiima, mõtlesin ma: „Võib-olla on see viimane kord…” Aga ei, ei olnud viimane… „Kuid kunagi tuleb ikka viimane kord,” lõpetasin ma alati…”

      Sõbrad, kas pole vaimustav detail? Seda mõtet ei too vürstile pähe mitte haruldane kasvuhoones valminud ananass ega pudel „vana head tokaierit”, vaid hoopis … hapupiim, see ilmsüütu jook, mida tema viimane „ori” selsamal tunnil kuskil külaserval savikausist puulusikaga lürbib!

      Piiratud ruumi ja piiritu teema (inimese olemus – ja veel milline!) vastuolu ei luba mul siin pikalt peatuda vürst Volkonski tegevusel sõja aegu. Kuid kas ei tõuse juba eelnevagi põhjal esile kogu inimene oma täies suuruses? Kuidas võinuks tema, õigluse kehastus, kiretult kõrvalt vaadata seda kõige tõelisemat tõde – kannatust, mille päästis valla Sõda, see kõige ebaõiglasem ebaõiglus? „Kodumaas” on sõjale pühendatud terve peatükk ning selle järelkajasid kostab kõigis järgnevateski. Piirdun lühikeste katkenditega:

      „Kui palju sisemist ilu kolme aastaga sellest pisikesest laatsaretist läbi käis! Sõitsin sageli Pavlovkast sinna – kolmkümmend viis versta. Jäin paariks-kolmeks päevaks, semstvokogude ajal ka mõneks nädalaks. Millised saabumised! Vaevalt said kabjad sillalaudadel klobisema hakata, kui juba need, kes käia suutsid, välja väravat avama pudenesid. Vanad olijad tervitasid nagu tuttavat, uustulnukad uudistasid. Kuid varsti said ka uustulnukad tuttavateks. Mis kõige rohkem lähendas, oli kirjutusmasin. Kui palju kirju ja kaarte ma sellega kirjutasin, kui palju tervitusi edasi saatsin: „Minu kummardus Teile rõskest mullast heleda koiduni” ja „Ootan vastust nagu ööbik suve”… Mõni nägu ei lähe mul iialgi meelest.”

      Ja terve hulk unustamatuid: „Jalutu Mihhail Minaškin, kelle ma Peterburisse arvepidamiskursustele paigutasin”, purustatud põlvega Vanja Serov, kes hingevärinal kuulas „Fjodor Joannovitši” ettelugemist… „Tema aadress jäi mul raamatu vahele, kuid kõik raamatud võeti mult ära. Võib-olla arvab ta, et olen ta unustanud…” Peapõrutusega ukrainlane, endine aednik, kes oli kaotanud haistmise ja kuulmise, kuid seisatas lillede ees nagu nõiutult… „Ükskord noppis ta tumeda heliotroobi õie, ulatas selle kaaslasele ja sosistas: „Nuusuta sina, mul ei lase läbi.” Ükskord sõitsid vürst Volkonski, seesama ukrainlane ja veel üks soldat läbi pargi (tervenenuid võõrustati pikalt Pavlovkas). Teine mees sosistas ukrainlasele kõrva: „Kui meil sinuga selline park oleks!” – „Kas sina sõidutaksid seal haavatuid ringi?” – „Ta oli omaette fenomen; tema kõige suurem rõõm oli lillede kastmine. Temas oli midagi peruginolikku …”

      Ja katoliiklik liturgia vangidele „piimamaja” suures saalis! Saabus sada kakskümmend inimest, paljud käisid armulaual. Saal oli kümme arssinat kõrge, sarikad paistsid nagu Itaalia kirikutes, sammaste vahel rippusid kohaliku sepa tehtud lühtrid. Vürst Volkonskist ja sõjavangidest võiks palju jutustada ja peakski, ent minu asi on lugejat ainult juhatada ning paotada uks – astu sisse!

      Nüüd ütlen midagi, mis, nagu kõik lihtsad asjad, kõlab koletult: revolutsioon osutas vürst Volkonskile teene, võttes talt ära Pavlovka. (Pavlovka on siin üldnimi, mitte ainult üks mõis!) Vahel tuleb vabadus väljastpoolt. Revolutsiooni alguses tuli mul pähe naljakas mõttetera: „Talupojad kinnistati 1603. aastal maa külge, aadel nüüd (1918. aastal) – õhku.” Taeva külgetõmbejõu seadust meenutades ütlen, et selline kinnistamine polnudki vürst Volkonskile kõige halvem. Milleks sellisele südametunnistusele raskus, tiivulisele hingele – põrm? Maa on ju raske, ega see ainult surnuid rõhu. Maaküsimust muidugi nõnda ei lahenda, aga – kätt südamele pannes – jäägu maa neile, kes pole selleta muud kui põrm, niisugused (mõisnikud) vajavad maad ning hakkavad selle eest võitlema viimse veretilgani. „Mis olen mina ilma Katino, Vjazovka, Dedovota? Eimiski.” Vürst Volkonskiga on teisiti: „Mis olen mina Pavlovkata? – Kõik. – Mis on Pavlovka minuta? – Eimiski.”

      Volkonskile jäi Pavlovkast kehatu hing (olemus), rüüstajatele – hingetu keha (laip). Kui siin kedagi haletseda, siis mõistagi mitte vürsti!

      Ametnikkond. Kui jube sõna. Missugune väljaarvatus elavate seast – Akaki Akakijevitšist kuni ta alluvusala ministrini. Ametnik, tšinovnik … ja kohe kerkib silme ette kalmistu oma kuue järguga. Otsekui oleksid ametnikud järkhaaval maasse maetud: mida kõrgem järk, seda sügavam haud. Ja kui masendavad ametinimetused: kolleegiumiassessor, titulaarnõunik, õuenõunik, riiginõunik, tegev riiginõunik … Erandi teen siin ainult salanõunikule, sest kohe meenuvad Weimari park ja Goethe.

      Õnneks ei olnud vürst Volkonski kunagi ametnik. Oma ainsa aumärgi, Lõvi ja Päikese teise järgu ordeni sai ta (nagu ta ise üsna rahulolevalt meenutab) teatrite direktorina Pärsia šahhilt.

      Kuid olemata ise ametnik, nägi ta neid siiski kaks aastat ühtejärge; muidugi nägin neid ka mina. „Ma vihkasin avalikku elu, vihkasin teenistust ja sellega kaasaskäivat ametlikkust, ametlikku ajaviitmist, ametlikke suhteid inimestega, kõne ja mõtte ametlikkust. Kui mulle meeldiski avalikult esineda, siis selleks, et oma töö, oma mõtte vilju näidata…” See tähendab (luban endal autori mõtet jätkata) kateedrit, kõrgemat ja üksildast paika. Ometi läheb autor talle määratud ametikohale, tehes seda nimelt lugupidamisest isa vastu. Seega valib ta – nagu iga suur vaim – endale kõige raskema sammu, läheb suurima vastupanu teed. (Vastu iseendale!) Näib, et meil Venemaal

Скачать книгу