LITMIR.BIZ

Скачать книгу

asi teisiti.” Volkonski polnud kunagi vanusega seotud. Las ta kõneleb sellest ise:

      „Kummaline, aga ma pole kunagi sobinud eakaaslastega. Mäletan hästi, et varases nooruses tundusin endale teistest palju nooremana, arvasin, et olen maha jäänud; ent elu teises pooles tõstis seesama nooruse tunne, mis mind kunagi justkui tõlla tagapukis oli pidanud, mu äkki kakskümmend aastat edasi – nagu oleks loodus mind varuks hoidnud – ja kui ta mu vabaks andis, olid eakaaslased minu ümber kõik juba vanaks saanud.”

      Lapsena polnud ta lapsik, lapsepõlv jätkus tal noores eas ning lõpuks jäi noorus ajatult kestma. Ei, vanusega pole siin tõesti lihtne. Kuid kas vanus ise on midagi „lihtsat”? Kaugeltki mitte, ja teate, miks? Vaimul ei ole vanust, aastatega mõõdetakse ainult keha.

      Need, kes end kehaga samastavad, ütlevad täiesti puhtsüdamlikult: mina olin siis kolme- kahekümne kolme – kuuekümne kolme aastane. Need aga, kes „Minast” kõneldes peavad silmas „oma hinge”, tunnevad ähmaselt (või ka selgelt), et kalender ei käi hinge kohta, ja seetõttu järgnebki väitele alati vastuväide.

      Lühiduse nimel iseloomustaksin vürsti Deržavini sõnadega: „Ma olen, ma olin, ma olen taas.” Vanus on niisama teisejärguline nagu seisus, jõukus, parteilisus, peaaegu nagu rõivad. Vanust vajab see, kel midagi paremat pole. Nii seisavad tähistaeva numbrilaua ees vaesed maised taskukellad.

      Kuid naaskem naudingu lätteile – kui kristallpuhtad on need allikaveed! Üks juhtum varasest lapsepõlvest. Suplus Läänemeres. Poisil hakkas halb.

      „Mu jõud oli kadunud; mu teadvus oli kadunud, kuid kogu see aeg kuulsin ma mere ja tuule müha. Kui teadvus hakkas tagasi tulema, sündis see järk-järgult ja selles järkjärgulisuses oli üks jumalik hetk – just enne täielikku tagasitulekut. Nõrkusetunne läks üle, kõrvu lõi lainemüha…”

      Ja autor lisab, mäletades Läänemere kõva liivast põhja:

      „Selle järel ei suutnud ma enam kunagi kusagil mujal supelda – ainult meres või ookeanis; ma ei kannatanud jõgesid ega tiike, ei suutnud taluda, kui jalg vajus millessegi pehmesse, püdelasse – see ei sobinud kokku esimeste muljete aristokraatlikkusega…”

      Autor teeb siin veidra vea, omistades oma taju aristokraatsuse ainele, paigutades sisemise välise asemele. Seega, kui tal sõnasabast kinni võtta, peaksime ootama aristokraatsust kõigilt, kes on kunagi lapsena Läänemeres supelnud – liiv on ju kõigi jalge all sama! Ergo: Läänemeri loob aristokraate. Arvan, et asi pole siin liivas, vaid puudutuses, ja isegi mitte eelkõige puudutuses, vaid välise mulje välkkiires ülekandumises hingele. Kõva liiv jalge all muutub sümboliks. Asi on jalgade ja pinnase vastavuses. Iial enam ei talu autor pehmet ja püdelat – mitte milleski, mitte kuskil, ja seda tänu Läänemere liivale!

      Kuid kas pole säärane äravahetamine tähendusrikas? Tänapäeval kostab kõikjalt kõrvu: „Mina lõin mäed, veed, tähed ja pilved!” Siin aga äkki öeldakse: „Minu lõi Läänemere liiv.” Kas pole selline enesesalgavus esimene märk hävimatust rikkusest?

      Vaatame veel üht äratust.

      „Magasin „Varjagi” kajutis magusat lapseund. Mind äratas mingi müra, ja enne veel, kui jõudsin taibata, et see on trummipõrin, vajusin koorilaulu vaiksesse õndsusse – meeskond laulis laevalael „Meie Isa”…”

      Ja mõni rida hiljem: „Kuid sellist ärkamist, nagu tookord „Varjagil”, ma ei mäleta.” Kumb on siin peenekoeline, kas aine või taju? Vetekohin ja koorilaul – mis võiks olla lihtsam! See, millest algab junga viimane päev selsamal „Varjagil”! Asi on kõrvades, asi on hinges.

      Sõda. Autor on täienisti hõivatud tööga oma laatsaretis: vangid ja haavatud, haavatud ja vangid, kuid –

      „Juhtus ka epikuurlikke sündmusi; kas pole siis epikuurlik, kui tuled õhtu eel mööda alleed koju, vastu tulevad sammud ja pimedusest kostab äkki – kujutage ette, Tambovi kubermangu kolkas: „Eccellenza, felicissima notte!”” (Itaallasest sõjavang). Kas pole siis allikas puhas?

      Gogolil on kuskil, vist „Kirjavahetuses sõpradega”, rabavalt tabav ütlemine: „Meelte demokraatlik mäss hinge kõrge ainuvõimu vastu.” (Hing on siin sama, mis vaim.) Aga mis siis, kui viis meelt polegi pelgalt vaimu orjad (vaenlased), vaid ustavad liitlased? Kui meeled ei allu vaimu sunnile ega püüa ka vaimust võitu saada, vaid kui neid ühendab armastusel põhinev liit, vabatahtlik teenimine?

      Just nii on lood Volkonskiga. Nõnda oli ka vanal ajal Lucretiuse ning hiljem Goethega.

      Sugulus Goethega… Peatugem sellel viivuks. Kõigist kunagi loetud mälestustest meenutab Volkonski raamat mulle eelkõige teost „Wahrheit und Dichtung” või veelgi enam Eckermanni „Gespräche mit Goethe”6 (kus Eckermann ise üllalt puudub!). Loed ja imestad – milles küll peitub saladus, kust tuleb kogu see jõud? Kõik on siin lihtne, ei midagi üllatavat, iga sõna on peaaegu aabitsatõde! Mille tõttu see ikkagi niimoodi mõjub? Kõiksusliku ja isikliku kooskõla tõttu; ajavälisuse tõttu, kusjuures ümberringi õitsevad sajandid; sellepärast, et kõige üle kehtib siin üksainus seadus – kasv. Ja veel ühendab Volkonskit Goethega mingi majesteetlik napisõnalisus. Kuid nende sarnasuse juurde naaseme veel edaspidi.

      Vaatame nüüd vürst Volkonski reaalset tegevust – mõisnikuna, õukonnas, õpetajana. Mõisnik oli ta kogu elu, õukondlane oli ta kaks aastat ning õpetaja alati, kui leidus õpilasi. (Kui mitte pidada õpetamise all silmas vaid lektoritööd aastatel 1918–1921.)

      Aga kui veider mõisnik ta oli, kui tavatu õukondlane ja kui võrratu õpetaja!

      Vürst Volkonskis kui mõisnikus hämmastab mind eelkõige tema süütus. On rikkuse süütust, on vaesuse süütust.

      Inimesele kuulub sünnist saati kümme tuhat tiinu maad. Ei suuda ta seda kõike oma kätega harida. Järelikult siis võõraste kätega? Jah. Ka talupoeg võtab kibekiirel ajal sulase appi. Kas on sulaseid üks või kakssada, see on juba kvantiteedi küsimus. Asi pole võõrastes kätes, kahest käest ei piisa puruvaeselegi! Asi on mõistuses ja südametunnistuses, mis neid käsi liikuma paneb, asi on kavatsustes, juhis. Tõeline mõisapidamine on ühislooming, aatekaaslus – võõrad käed on minu omad, võõras valu niisamuti. Ja tõeline pärimine tähendab ennekõike töö jätkamist. (Ohverdust.)

      Niisuguseid valdusi nagu Fall ja Pavlovka ei rajata üleöö, need sünnivad mitme põlvkonna töö viljana just nagu gooti katedraalidki. Need lähevad esivanemalt järeltulijale, ehitusmeistrilt ehitusmeistrile ning nõnda saab pärusvalduse omanikust töö jätkaja, kes kannab karmi kahekordset vastutust – ta peab säilitama ja edasi viima. „Fallis” (Benckendorffide valduses) hakkab selgemini silma mineviku säilitamine, selles peatükis kuulub aukoht vanaisale.

      „Pavlovkas” (Volkonskite uuemas valduses) langeb rõhk loovale tööle, selles peatükis paistab silma lapselaps.

      Mõisaomanikuna on vürst Volkonski nagu iga tõeline looja ühtaegu nii jätkaja kui ka (uute teede) rajaja. Inimesed unustavad, et puhtais kätes pole võim ja valdus mingi lõbu, vaid vastutus.

      Jagada niisugune valdus nagu Pavlovka tiinude kaupa laiali – see oleks sama hea, kui kinkida Pariisi Jumalaema kirik tellishaaval kõigi nende kiviraidurite järeltulijaile, kes selle kord ehitasid. See oleks ogarus.

      Niisiis ei jaganud vürst Volkonski oma valdust laiali, vaid valitses seda enda ja ümberkaudsete inimeste rõõmuks.

      „Kas te armastate põllumajandust?” – „Ei.” – „Armastate jahil käia?” – „Ei.” – „Mida te siis maal teete?” – „Kinnitan teile, et minu päev on väga hõivatud.”

      „Ma pole kunagi majapidamist armastanud; mind on alati huvitanud rohkem kulu- kui tuluartiklid. Tundsin lapsest saati majapidamise vastu võõristust. Kuidas mu isa ka ei püüdnud mulle seda õpetada, ei õnnestunud tal minus tahtmist äratada. Oh, need sõidud mööda talusid koos mõisavalitsejaga… Oh, need kontoriskäigud! See ülevaataja, kellel oli laulatussõrmus nimetissõrmes! Akendel kärbsed, seintel ajakirja

Скачать книгу