LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja rahu privileeg.” (Kas pole viimased sõnad tuuleiil goethelikust kõrgusest?)

      Niisiis, töö on õnnistus, mitte needus. Aadama teisest needusest – põrmust (kümnest tuhandest tiinust maast ning sellega kaasnevast vastutusest nii Jumala kui ka inimeste ees) vabastas vürst Volkonski lahkesti revolutsioon.

      Minu salasoov, hinge ja huuli põletav salasoov on, et kõik mõistaksid: suurelt ei saa midagi ära võtta, Vaimu kindlused, mis pole kätega ehitatud, ning tema kirjapanematud maistud ei allu inimkäele, nende vastu ei saa dekreet ega tääk. Sõrmus, karjala kasest tugitool, vanaemade portreed, lillepeenrad, tiinud – kas see on siis – mina?! (Rääkimata veel argistest, ilma igasuguse sümboolse väärtuseta asjadest, nagu seif või üürimaja.) Käsi, jalg, kukal, mis seina äärde seati, rind, mida sihivad püssisuud, kas see on jällegi – mina? See, mis on rinna sees, pealuu all – kompamatu, tõendamatu –, see on mina, ja kas see on siis täägist alanud ja täägiga lõpeb? Miks ei page keegi revolutsiooni eest iseenda sisse, laugude taha, sügavale rinda, oma ainumasse koju – Hinge? Miks otsivad kõik pääsu väljastpoolt, olgu ühest või teisest leerist?

      Kõik? Ei, siiski mitte kõik. Vürst Volkonski ütleb kohe oma „Kodumaa” esimesel leheküljel selge sõnaga:

      „Ta pole reaalne, kuid on tugev oma metafüüsilisuses; ta ei asu meist väljaspool, kuid on seda tugevam meie sees; ta jääb ilma kitsastest maistest piiridest, kuid omandab isikulise teadvuse ääretuse. Ning juhul, kui loobume maistest oludest…” Loobumus – see on mu Lemmik, see on sõna, mida ma armastan nii, et silme ees must ja süda vakatab! Mitte lahtiütlemine (vana naine ütleb lahti armastusest, Napoleon ütleb lahti võimust!), mis alati kannab endast kibedust, pitsitab südant, rebestab, lõikab hinge, mitte selline lahtiütlemine, mida ma alati tajun värske haavana, vaid – loobumus, mitte kohmakas-konarlik lahtiütlemine, vaid õrn-sujuv loobumus, mis kõlab nagu mungasandaali sahin kiviplaadil. Loobumus… Lehed loobuvad puust, puu loobub lehtedest; loomulikul, seaduspärasel viisil laguneb see, mis enam kokku ei kuulu; maha langeb kõik, mida enam ei vajata, mis pole eluliselt tähtis, vaid liigseks muutunud; pehkinud rüü kahin.

      Paremini kui keegi teine on selle kohta öelnud Tjuttšev, üks neist poeetidest, kelle raamatuid Volkonski alati käepärast hoidis.

      …tas toimus imeline muutus.

      Nii vaatab taevakõrgelt hing,

      kuis tema keha külmaks muutub.10

      Loobumusest kõneldes ei eemaldu ma õpetajaametist, sest loobumus ongi ainus tee, mis selleni viib. Kes on õpetaja? See, kes hellalt hoolitseb võõra kasvamise eest, kaitseb ja juhib võõraid jõude ja mahlasid. Õpetaja on ennekõike aednik. Ja kui õiglane, kui nõudlik enda vastu on Volkonski, koos kogu oma kaasasündinud vastikusega majandamise ja kirgliku armastusega puude vastu! Maa on leiva, puu taeva jaoks. Puu on looduse psalm. Puust ei ole aias mingit kasu, puu elu on puhas kiituselaul. Vürst Volkonski park laius 250 tiinul, niisiis oli tal 250 kasutut tiinu, 250 tiinu Jumala au!

      Kirglik armastus puude vastu! Vene kirjasõnas pole see veel kunagi vallanud kedagi nii tugevasti nagu vürst Volkonskit. Kui ta meile selle poolest veel mõnda venelast meenutab, siis Aksakovit. Ainult et Aksakov armastab juba peaaegu kogu „emakest maad”, puu on ainult osa sellest ja tema armastus puude vastu on vaid üks viis armastada maad tervikuna. Aksakov näeb tammes pigem isa ja vanaisa, möödaniku sümbolit, Volkonski aga last, kasvamist, õnnistatud homset päeva!

      Kuid üks tõeline kaasarmastaja vürst Volkonskil siiski on, nimelt XVIII sajandil elanud feldmarssal prints de Ligne, võrratu, ent nüüdseks peaaegu unustusse vajunud kirjanik. Kui teile kunagi juhtub kätte tema „Mélanges guerriers et littéraires”, otsige välja lõik „Mes jardins”.11

      Kirglik puudelembus ei ole igipõliselt venelik. Kuulake Kljutševski kuldaväärt tunnistust: „Raske töö kirve ja tulekiviga, mida nõudis alepõllundus, maaharimine maharaiutud ja põletatud metsast puhastatud põllulappidel, väsitas ja tüütas. Sellega saab seletada vene inimese ebasõbralikku ja hoolimatut suhtumist metsa. Ta pole oma metsa kunagi armastanud.”

      Ja veel: „Hoolimata inimese, pealegi just vene inimese tegevusest, kes pole harjunud metsa hoidma …” Need sõnad kõlavad igati kokku vürst Volkonski isikliku ja perekondliku kogemusega. „Jah, viiskümmend aastat hoolivat suhtumist puudesse ei nakatanud kohalikke talupoegi; nad mitte ainult ei armasta, nad lausa vihkavad puid. Kui te ainult näeksite julmust, millega talumehed puid kohtlevad…” Ning maalinud pildi külapoiste metsikust vägivallast noore pihlaka kallal, sõnab ta: „Mõelge ainult, kui teil on vähegi kalduvust filosoofilisteks arutlusteks, mõelge, mida see tähendab – armastusest tagajärje vastu hävitada selle põhjus…”

      Kas on mõistetav, kui ütlen, et vürst Volkonski armastab puid üksikasjadeni? Asi pole kaugeltki ainult mingis üldmõistes, puu idees, vaid tema armastus saab osaks igale puule. Puu ideed armastades hoolib ta seda enam ka iga üksiku puu haprast maisest olemasolust. (Ah, kui me oskaksime armastada inimesi nii, nagu vürst Volkonski armastab puid!)

      „Üks kuuseke on võtnud pähe ennast roheliste käbidega ehtida; nii noorelt? Kui ettevaatamatu; peab need ära võtma – milleks puud kurnata?” Tahtsin piirduda juba öelduga, ent järgnev lõik kõlab nii südantkosutavalt, et seda mainimata jättes jätaksin lugeja lubamatult paljust ilma: „Seedermänd on suurepärane. Kas ta peab vastu? Ta on kõigist kõrgem ja noor mets ümberringi ei kaitse teda; torm võib ta kergesti maha murda. Ta oli kolmest küljest traadiga postide külge seotud – traat varastati ära; sidusin nööriga – nöör varastati ära; sidusin niinetuustidega – niinetuustid varastati ära…”

      Kaks järeldust: tegemist on kas pöörase nurjatuse või siis nii põhjatu vaesusega, mis sunnib isegi niinekiudu aardeks pidama. Säärase vaesuse olemasolus ma siiski kahtlen.

      Vürst Volkonski kirglik armastus puude vastu on pärilik. Lugege läbi peatükk, kus ta räägib oma emast. Milline erakordne naisekuju! Kui naiselik süda, kui mehine vaim, kui suursugune üleolek argisusest. Igavikukirg – just seda pean mina tema olemuseks ja just selle kire päris temalt ka ta poeg.

      „Oma „pühameeste” juurest (nii kutsusime me tema tööd) läks ta aednikukääride ja saega oma puude ja põõsaste juurde. Kuused, kastanid, tammed, valge akaatsia ja kikkapuu olid tema mõtete usaldusmehed; ja tihtipeale, kui ta tuli koju sületäie lillede, kamalutäie seemnete ja taskutäie tõrude või tõugupesadega, mis pärast köögis ära põletati, tõi ta endaga kaasa uue idee, uue peatüki kava või mõne särava poleemikasädeme…” – „Ei lähe kuidagi meelest, et kui ta suri, tellisime, nagu kombeks, brokaadist katte. Kui see ära toodi ja me keha kinni katsime, ütles mu õde mulle: „Vaata äärispaela.” Ma vaatasin – seal oli ornament tammelehtede ja tõrudega…”

      Jelizaveta Grigorjevna Volkonskajale kuulub üks kõige liigutavamaid naiselikke hüüatusi, naise ja üksildase vaimu vaidlus, kus viimane sõna jääb – viimasele. Ta sõbrustas Vladimir Solovjoviga ning ükskord pudenes ta huulilt: „Ma armastan Solovjovi rohkem kui kedagi teist.” Samas sai ta sõnasabast kinni ja lisas: „Kõige rohkem armastan ma muidugi teid, oma lapsi, aga mu hingerahule …”

      Sellelesamale hingerahule, kus pole enam ei meest ega poega, vaid üksainus sõber – Vaim.

      Veel paar sõna poja puudelembusest. „Võitlusest kõrbega”, nagu ta seda ise nimetas.

      „Istutasime salusid, terveid metsi ja nii palju okaspuid, et teinekord õhtuti oli õhus männilõhna ja seenedki tulid sellised, nagu neid siinkandis enne pole olnud…” (Eks kosta siin vastukaja Aksakovile?) „Park on huvitav dendroloogiliselt – ainuüksi okaspuid on üle kahekümne liigi. Viimase kolmekümne aasta jooksul oleme puistuid rajanud ka pargist väljapoole. Lagedasse steppi tekkisid leht- ja okaspuusalud; stepp muutus pargiks järk-järgult; kes pole kaua Pavlovkas käinud, ei tunne kohta ära – kus oli paljas maa, on nüüd metsaviirud, salud…”

      Armastada puud, see tähendab armastada tulevikku.

Скачать книгу