LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vaid raskes ja kibedas. Suure ja tugeva jaoks pole muud raskust kui tema ise, kõigi teistega tuleb ta juba sünnist saati toime.

      Süüdistada vürst Volkonskit selles, et ta avalikkust vihates ikkagi kulutas kaks aastat oma elust direktoriametile – see oleks sama hea kui heita Goethele ette tegevust õukonnas ja riigiametis. Veetis ju Goethegi oma kaheksakümnest maisest eluaastast ligi viiskümmend õukonnas! Vürst Volkonski polnud direktor nõrkusest, just nagu Goethegi polnud salanõunik mingist tiitlihimust (mida võib öelda ühe kohta, see kehtib sama hästi teise puhul!). Mõlemat ajendas raske, vastutustundlik inimlik kiindumus: Volkonskit sidus see isaga, Goethet sõbra ja noorpõlve mõttekaaslasega. Ja mõlemale oli see Kraftsprobe (jõuproov).

      „Kahe sajandi murdejoonel möödusid kaks ebameeldivat, rasket aastat, mille jooksul pidi kokku puutuma ametkondlike, kunsti- ja ajakirjandussfääridega. Minu jaoks oli see elukogemuste aeg. Tutvusin paljude inimestega ja sain tunda palju inimlikku alatust.”

      Pahatahtlikke inimesi („vaenlasteks” oleks neid liig nimetada) kohtas vürst Volkonski oma uuel tandril ohtrasti. Kui näitlejad (mitte solistid) ja üksikud kõrgemalseisvad isikud välja arvata, siis leidus neid kogu avalikkuses, millega tal tuli kokku puutuda. Teatrimaailm kubises haavatud uhkusega tegelastest, kes temast vanemaina „olid küll lootnud, aga jäetud kõrvale” (keiserlike teatrite direktoril vanust vaevu üle kolmekümne – ennekuulmatu!), samuti näitlejate nägelustest. Lisaks veel kihin-kahin kontorites ja ajalehtedes. „Altpoolt riukad, ümberringi pahatahtlikkus, ülalt ei mingit toetust.” Kõrgemalseisjaid häiris tema isiksus, isepäisus, sirge selg, alluvaid – vürstlikkus.

      „Sõnad, nagu „vürst, krahv, mõisnik, aukandja, ametnik”, määravad suhtumise juba ette ära ja inimesed ei vaevu kunagi süüvima sellesse, kas kõik vürstid on sarnased, kas kõik aukandjad vastavad ükskord ja alatiseks leitud sildile, sellest rääkimata, et kontrollida, kas see silt üldse tõele vastab. Ja veel hämmastas mind, kuidas inimene tehakse vastutavaks selle eest, kuidas teised temasse suhtuvad. Tegelikult ei tähenda ju see, kui kardavoi ennast minu ees tikksirgeks tõmbab, et mina olen kõrk; kui inimene minu ees lipitseb, siis ei tähenda see, et mina olen ülbe.”

      Kaldun hetkeks kõrvale vürst Volkonski kaheaastasest sunnitööst kõrgel ametikohal, et meenutada üht kõnekat seika ta lapsepõlvest. Kord umbes seitsme- või kaheksa-aastasena viibis ta mõisavalitseja majas, vaatas pilte. Sealsamas teelauas istusid mõned tudengid. Korraga hõikas üks neist: „Vürst!” – Tema vaatas kohmetult sinnapoole (kuna lapsed ongi ujedad ja hästikasvatatud lapsed veel eriti!). Seepeale müksas hõikaja oma kaaslast küünarnukiga:

      „Vahi! Kõssab!”

      Ja teine pilt, otsekui eelmise vastukaja. Moskva, 1917. aasta suvi. Trobikond punakaartlasi seisab lõvipuuri ees. Huilgavad, hirnuvad, itsitavad. Üks torkab lõvi äsja murtud oksaraoga: „Vahi – kah tsaar!”

      Nood 1867. aasta tudengid olid 1917. aasta sõduritega ühte verd.

      Kuid naaskem selle juurde, millest vürst ise nii väga tahtis pääseda – see oli direktoriamet. Ma ei hakka üles lugema kõiki alatusi, reetmisi ja silmakirjalikkust, mis talle osaks said. Kontor, näitlejad, õukondlased – koguni kolmekordne keev katel! Ja retsensendid! See oli juba tõeline edevuse laat!

      Peatükis „Sfäärid” leidub üks kohutav, piibellikku õudu äratav pilt. Mina paneksin selle pealkirjaks „Eelõhtu”. Õukondlik õhtusöök valitseja enda osavõtul. Kuldne noorus väsis paraître’ist, tahtis lõpuks ometi être8 (igaüks ikka omal moel), ning laua ühest servast teise, otsast otsani hakkasid algul arglikult, hiljem keisri osavõtust julgustatuna aina täpsemalt, aina tihedamini – ja siis juba otsekui risti-rästi vikerkaarte lahingus – lendama … leivakuulikesed! Kas ei kerki, lugeja, su vaimusilma ette hoiatav sõrm, mis kirjutab seinale kolm sõna … „Seal avalik-õukondlikus tipus ei nakatanud mind kunagi muretus, kuid mind ei jätnud kunagi maha ka jubedusetunne: mina ei visanud kuulikest. (Minu kursiiv.) Ja millegipärast mõtlesin ma alati kolmele kirjale päikesekellal, mida ma olin lugenud ei mäleta kus kohast. Esimene kiri: Uti umbra dies nostri. (Meie päevad on vaid vari.) Teine kiri: Vos umbra, me lumen regit. (Teid juhib vari, mind valgus.) Kolmas kiri: Ultimam time. (Karda viimset.)… Ja mis tohutuks mänguks, mis omapäraseks tantsuks muutus see kõik, kui teadvuses põimusid muretus ja õudus, õied ja juured, leivakuulikesed ja pommid… Tundsin ikka ja jälle, et „sfäärid” pole minu jaoks.”

      (Ma ei jäta enda teada kahte ootamatult pähe torganud mõtet. Esiteks, teine päikesekellalt loetud kiri käib minu meelest täpipealt autori enda kohta, paneksin selle tema elu motoks. Teiseks, milline sümboolikakirg! Läänemere liiv, leivakuulikesed – tühi-tähi, kuid milline läbinägelikkuse kotkalend selle tühja-tähja üle saab alguse sestsamast tühjast-tähjast! Peaks vaatama vürst Volkonski raamatu veel kord läbi just selle pilguga. Üllas ülesanne.)

      Kuidas see kõik („Sfäärid”) lõppes? Niisamuti, nagu Pavlovkas: välismaailma päästva „interventsiooniga”. Vabastus tuli taas väljastpoolt.

      Tühine ajend, veetlev pisiasi. Baleriin Kšessinskaja, suurvürst Sergei Mihhailovitši toonane lemmik, keeldus balletis „Camargo” krinoliini kandmast ning esineski ilma selleta. Direktor määras trahvi, Kšessinskaja kaebas keisrile. Too käskis trahvi tühistada, direktor täitis ettekirjutuse ja astus samas tagasi. Kuidas, krinoliini pärast? Kuid kas lugeja ikka teab, mis on krinoliin? See on nii vana asi, et pole ime, kui ei tea. Krinoliin on metallkarkass, mida XVIII sajandil kanti kleidi all, et seda kaharana hoida, aga Volkonski sõnul: „Krinoliin on midagi nähtamatut, mis toetab välist vormi; midagi tühja, mis lisab kohevust. Kogu õukonnaelu on krinoliin, koosneb krinoliinidest, ei saa nendeta üldse eksisteeridagi.” Kukub kokku.

      Peatükk „Krinoliin” on üks haaravamaid kogu raamatus, see kõneleb nii hiljutisest ja nii pöördumatult kadunud minevikust! Vaatan ja näen – dekabristi lapselaps seisab Isevalitseja ees, vanaisa mässumeelsus lööb välja. Esmapilgul näib, et kõik on teisiti, kõik peale nimede kokkulangevuse. (Mõlemad keisrid on Nikolaid, mõlemad Volkonskid Sergeid.) Siis oli asi inimõigustes, nüüd – krinoliinis; siis toimus relvastatud ülestõus, nüüd korrektne tagasiastumine; siis kohtuti kindluses, nüüd Tsarskoje Selo lossi saalis; ja lõpuks oli toona troonil Nikolai I, nüüd Nikolai II. Ainus, mis neid kahte hetke nii silmanähtavalt kui ka seesmiselt seob, on vanaisa ja lapselapse sirge selg. Kõik on muutunud, Volkonskid on jäänud. Huvitav, kas riigipea seda aegadetagust sõnumit ikka hinnata oskas? Ja kas ta võinuks (vähemalt mõttes) hüüda nii, nagu Nikolai I lapselapselapse puhul loomulik: „Ah, aitab mulle juba neist Volkonskitest!”

      Tundub, et sel kohtumisel Tsarskojes ei seisnudki silmitsi mitte valitseja ja alam, vaid vanaisa ja lapselaps. Kui teine ilm on olemas, siis vanaisa („piipu suitsetav musta sametkuuega vanamees”, vt. „Fall”) kindlasti rõõmustas lapselapse üle ja pärast. Liigutav on siin seegi, kuidas suhtus poja trotslikkusse isa (kel endal polnud poja sõnul vähimatki mässumeelt). Kui keiser küsis vanemalt vürst Volkonskilt, vihjates halvasti lõppenud krinoliiniloole: „Aga teie poeg, on ta maha rahunenud?” – teate, mida ta kuulis vastuseks? „On, Teie Kõrgus, täiesti maha rahunenud pärast seda, kui te tal erru lubasite minna.”

      See vastus näitab minu meelest, et pojale oli isa tahtele järeleandmise eest täielikult tasutud ning et isa osutus poja kuulekuse vääriliseks.

      Kuid lisaks isa, vanaisa ja pojapoja kolmkõlale leidub „Krinoliinis” veel üks kooskõla – nimelt Goethega. Ka tema oli teatridirektor, ka tema lahkus ametist, ka teda paluti tagasi, kuid ta keeldus. Kinnituse sellele leiate Eckermannilt.

      Meie aga naaseme vürst Volkonski elu peavoolu, selle tegevuse juurde, milleks ta oli sündinud ja milles peitus tema elu mõte. Õpetamine. Kõik muu on peine – temps – sang perdus!9

      Kui autor kõneleb peatükis „Pavlovka” oma kaasasündinud vastumeelsusest majandamise suhtes, poetab ta muuseas järgmise märkimisväärse mõtte: „Ja alles tunduvalt hiljem mõistsin, et pole üldsegi

Скачать книгу