LITMIR.BIZ

Скачать книгу

olen kahekümne kolme aastane.” Saba ja ema vahtisid raskelt hingates teineteisele otsa. „Ta ei saa mind enam käsutada.”

      „Saab küll,” röögatas ema. „Ta on su paganama isa.”

      Saba silmitses ema põlastavalt. „Kas sul mõni oma mõte ka on, ema?” See oli julm: ta teadis, millised on tagajärjed, kui ema enda eest seisab.

      Ema pea nõksatas püsti, nagu oleks teda löödud.

      „Sa ei tea mitte kui midagi, eks ole,” ütles ta viimaks. „Sa oled rumal ja isekas plika.”

      „Mida ma ei tea, ema?” Mingi põrguline sundis Sabat jätkama.

      „Mis elu su isa laevade peal elab. Merel peetakse lahinguid – suurema osa ajast käivad mehed küürakil, oodates, millal järjekordne pomm pähe kukub.”

      Mõlemad olid nutma puhkemas.

      „Ma tahaksin teha midagi, millel minu jaoks mingi mõte on, ma ei taha lihtsalt vabrikus töötada. Ma suudan enamat.”

      „Päh,” oli kõik, mida ema ütles.

      Ka see oli valus ja tegi asja hullemaks – ema, Saba peamine tugi, rääkis, nagu ei salliks ta teda, hetkel, mis oleks pidanud olema nii ilus. Saba tormas pimedasse koridori, mille ühes seinas vahtisid tema peale alla isa range ilmega türklastest esivanemad ja teises Walesi orgudest pärit ema sünge suguselts. Ukse enda järel kinni löönud, jooksis ta tagaaeda. Ta istus välikemmergusse maha ja nuttis.

      Ta oli peaaegu kakskümmend neli aastat vana ja omadega ummikus. Sõda algas just sel aastal, mil talle tõotati imelist elu: esimest ringreisi mööda lõunarannikut The Simba Sistersiga, laulutunde kutselise lauljaga Swanseas, vabadust, võimalust elada elu, milleks ta oli valmistunud ja millest nii kaua unistanud. Nüüd oli silmapiiril vaid vabrikutöö, või kui tal veab, mõni juhuslik amatöörkontsert või raadiosalvestus.

      „Saba.” Uje koputus. Tansu astus sisse, lilleline põll ees, kummisaapad jalas, ehkki vihma ei sadanud. Tal oli kastekann käes. „Saba,” ohkas ta katkendlikult, „ära mine kodust.” Ära mine kodust tähendas Tansu keeli „ma armastan sind, ära jäta mind maha.”

      „Ma ei saa aru, Tansu,” ütles Saba. „Sa käisid kontsertidel. Sa oled mind näinud. Sa ütlesid, et ma olen selleks sündinud. Ma arvasin, et me kõik oleme ühel meelel.”

      Tansu rebis kuivanud lehe jasmiinipõõsalt, mille oli tagaaeda istutanud ja mis ei tahtnud kuidagi kasvada. „Liiga paljud lähevad siit majast minema,” vastas ta. „Su õde läks orgu.”

      „Ta pole kusagile läinud,” vaidles Saba. Kaheksa-aastane Lou, pere pisitütar, oli pommide eest ära ühe Rhondda oru kena pere juurde saadetud. Ta käis enamikul nädalavahetustel bussiga kodus, väike kohver kaasas.

      „Su isa on merel.”

      „Ta tahab seal olla. See on tema elu.”

      „Ära tee mulle lõppu peale.” Veel üks võimalus öelda: „Ära mine.”

      „Tansu, ma olen kogu elu sellest unistanud. Ma hakkan raha teenima. Ostan sulle Üsküdari lähedale suure maja.” See oli koht, mida Tan Türgist rääkides alati meenutas.

      „Ei.” Tansu hoidus talle silma vaatamast. Ta seisis seal, jalad kindlalt maha toetatud, silmad maas, vana ja liikumatu nagu rüngas.

      Saba vaatas üle vanaema pea tumenevat taevast, dokkide poole lendavaid kajakaid. „Palun aita mind, Tan,” ütles ta. Kunagi olid nad koos laulnud. Tan oli Sabale oma lapsepõlve laule õpetanud.

      „Mina ei ütle midagi,” ütles Tansu. „Räägi isaga.”

      Saba isa Remzi oli insener Fyffesi laevakompaniis, mis oli kunagi banaane, sütt ja riisi kõigisse maailma maadesse toimetanud. Tumedapäine, püsiva lõuaorasega Remzi oli kena ja energiline mees. Lapsepõlves oli isa tütrele otsekui jumalus, kes laineid valitseb. Laevade nimed, millega ta sõitis – Copacabana, Takoradi, Matadi – joovastasid tüdrukut otsekui luule või uimasti. Kui isa kodus käis, ratsutas tütar uhkelt tema kukil mööda Pomeroy tänavat sadamasse, vaatas, kuidas teised kohalikud mehed seisma jäid ja tere ütlesid või lugupidavalt küsisid, kas isa võiks nende eest sõnakese kosta ja neile tööd muretseda.

      Ja hea nali, mis enam nii naljakas ei tundunud, oli see, et just isa oli avastanud, et tütar oskab laulda. Nad olid olnud Püha Williami kiriku saalis jõulupeol ja väike kisakõri oli toolil seistes „D’Ye Ken John Peeli”13 laulnud ning publikut vaimustanud. Isa nägu oli armastusest ja uhkusest õhetanud ning ta oli julgustanud tütart perepidudel laulma: türgi laule, araabia laule, prantsuse laule, mida isa oli madrustelt õppinud.

      „Archontissa”14, mida Saba esitas haleda häälega ja käsi ringutades, tõi tursketele kreeklastele pisarad silma. Isa oli tütre koguni talendivõistlustele viinud – Saba mäletas lämbuvat häälitsust, mille isa kuuldavale tõi, kui tütar võitis – ja pärast läksid nad koju ülevas meeleolus ning sõid Angelina tänavas Pleeze'i kohvikus jäätist.

      Kuid siis, umbes kolmeteistkümneaastaselt, tärkasid Sabal rinnad. Väikesed muksud, ei midagi erilist, kuid mis isasse puutus, siis tähendasid esimesed vaiksed viled Noorte Meeste Kristlikus Ühingus tütrele luigelaulu. Isa oli teda esimesest reast ainiti põrnitsenud.

      „Mehed on elajad.” Isa oli Saba tänavat mööda vaat et koju vedanud. „Mõnele mehele on üks naine samasugune kui teine.” Isa huuled kõverdusid vastikustundes, nagu oleks tütar talle juba saatusliku pettumuse valmistanud. „Nad heidavad ükskõik kellega ühte.”

      Hirmunud ja kohmetu Saba ei lausunud sõnagi, sest ta ei saanud aru, et need viled märkisid tema kaksikelu algust. Kui isa oli merel, esines Saba mõnel kontserdil – ehkki siis läks põrgu lahti, kui isa teada sai; muidu laulis Saba vaid väärikatel üritustel nagu Walesi festival ja kontserdid metodisti kirikus, mis olid ausalt öelda surmigavaks muutunud, nagu ta tihti Joyce’ile kurtis.

      Isa oli üles kasvanud Musta mere ranniku lähedase Üvezli küla serval. Kunagi oli Sabale meeldinud isa sealseid mälestusi kuulata. Talus olid eeslid, plaatanid, pumbakaev ja kanad. Pidupäevadel, rääkis isa, istus lõunalauda paarkümmend inimest, ja tema ema keetis süüa, praadis kanu, valmistas täidetud tomateid ja pähklitega piimapudingit. Kui isa neist ilusatest aegdest rääkis, valgusid tal silmad vett täis.

      Kord, kui Saba, kes oli veidi hajameelselt kuulanud, küsis: „Kas sa koduküla taga ei igatse, baba?” pööras isa laugudest varjutatud silmad tema poole ja pahvatas:

      „Ma mõtlen oma küla peale iga päev. Mäletan meie maja igat viimast kui kivi, aia viimast kui puud,” ning Saba tundis, kuidas pimedus nende ümber maad võtab, ja teadis, et ei tohi enam kunagi isa kodu kohta küsimusi esitada.

      Nüüd, kus laevad, millega isa sõitis, vedasid vaid sütt sõja tarbeks, ja tema väike tüdruk oli häirivalt suureks kasvanud, näis isa kogu aeg tusane ja Sabal oli sellest kõrini. Isale ei meeldinud, et Joyce täiskohaga Currani vabrikus töötab, teda pahandas tõsiasi, et kolm naist olid täiesti suutelised ilma temata maja pidama, ja kodus käitus ta nagu alati kaitsevalmis külaline. See, kuidas ta eestoas tule ääres istus, meenutas Sabale uut kukke, kelle nad olid tagaaia kanalasse viinud ning kes istus seltskondlike ja kloksuvate kanade vada keskel kangestunult üksi oma õrrel. Saba nägi, et Tan, kes oma poega jumaldas, tegi meeleheitlikke pingutusi, et tal tuju tõsta. Kuidas ta söögiaegadel poja tooli ümber keerles, valmis kööki tormama ja tooma ükskõik millist maiuspala, mida poja süda himustab, ja vangutas otsekui kõhurääkija nõusolevalt peaaegu iga sõna peale, mida isa lausus. Saba nägi ka seda, et emast, kes oli tavaliselt nii enesekindel ja naljatlev, sai sootuks teine inimene, kui isa kodus oli: ärevad vilksamisi heidetud pilgud, see, kuidas tema hääl oktavi võrra tõusis ja kuidas ta tihti Saba ülemisele korrusele isale küll susse, küll mõnda soovitud raamatut tooma kamandas, nagu oleks tütar teenija. Saba süda murdus, kui ta nägi Tani ja ema nii hirmsat vaeva nägemas; miks poleks ka isa võinud veidi rohkem püüda?

      Oli

Скачать книгу