LITMIR.BIZ

Скачать книгу

rebimas, karjumas, kui lennuk otsekui tühine paberilipakas keereldes alla kukkus ja merre kadus.

      Ta peab varsti Londonisse minema ja Jacko pruudi Jillyga rääkima. Dom pelgas seda; ta vajas seda.

      Ema puudutas tema käsivart.

      „Tule alla,” ütles ta rutakalt. „Hiljem on aega küll kohvrit lahti pakkida.”

      Formaldehüüdipahvak, kui nad isa kabinetist möödusid. Nahkkattega kirjutuslaual seesama jube mao ja soolikate plastmudel, millega Dom oli kunagi õde hirmutanud – ta tõsteis mudeli õe magamistoa ukse juures kõrgele, rohekas taskulambituli selle taga säramas –, needsamad tähestiku järjekorda sätitud arstiraamatud.

      „Isa õhtusöögi ajaks ei jõua.” Ema naeratus väreles. „Ta opereerib ööd ja päevad läbi.”

      „Kas asjad on paranenud?” lipsas Domil suust. Ta oli kavatsenud selle küsimuse esitada hiljem, sundimatult napsuklaasi taga.

      „Tegelikult ei ole,” vastas ema tasa. „Teda pole kunagi kodus – nüüd töötab ta veelgi rohkem.”

      Plaatpõrandaga esikus välisukse juures silmitses Dom peeglist oma nägu. Tumedad juuksed olid kasvanud; nägu oli enam-vähem endine.

      Õnneseen.

      Isekas kaabakas. Ta oleks võinud vähemasti Jilly kirjadele vastata.

      Domil vedas eelkõige seepärast, et tal olid käes kaitsekindad, mida kõik lendurid pidanuksid kandma, ja ta oli nii tihti need kätte panemata jätnud, eelistades sõrmedega juhtkangi tunnetada. Tal vedas, et kiirabiauto meeskond ta nii kähku peale võttis ja et ta oma kokpitist lõksus ära ei kõrbenud. Kõige suurem vedamine oli see, et teda ravis Kilverton. Kilverton, kes nägi oma töntsakate sõrmede ja masaja kerega välja nagu lihunik, oli geniaalne kirurg.

      Dom võlgnes sellele mehele oma elu. Ta oli kirurgi juurde jõudnud, nägu ja käed mustunud ning küpsenud liha järgi lehkavad – seda nimetati nüüd lenduripõletuseks, sest seda tuli nii tihti ette. Otsusekindel ja tundetu külaliskirurg Kilverton oli Domi soolavanni pannud ja seejärel operatsioonisaali viinud ning tema põlenud põse piinliku täpsusega kannikatelt võetud nahatükkidega ära paiganud. Nüüd paistis välja vaid väike nõelapistete rida vasakust kõrvast veidi kõrgemal. Paksud mustad juuksed olid selle juba kinni katnud.

      Eelmisel nädalal oli Kilverton Domi oma korratusse kabinetti kutsunud ja kahe aukartliku noore arsti ees temaga hoobelnud.

      „Vaadake seda noormeest.” Ta pani laual seisva reguleeritava lambi põlema, et arstid Domi paremini näeksid. Dom tajus jämedate sõrmede õrnust, enesekindlust, mille need sulle andsid. Üks palatikaaslane oli öelnud, et see on nagu „tärpentin tagumikku”.

      „Ma vean kihla, et te ei teakski, et tal üldse põletushaavu oli – mitte ühtegi keloidarmi, silmaümbruse nahatoon on nii hea.”

      „Miks tal siis niimoodi vedas?” küsis üks arst, kelle enda nahk oli lambivalgel väsimusest rohekas. Eelmisel päeval oli viis uut raskelt vigastatut haiglasse toodud – Prantsusmaa rannikul lahingusse sattunud pommituslennuki meeskond.

      „Mitme teguri kokkulangemine.” Kilverton kiikas üle prillide. „Vahemereline päritolu on abiks – kõik see oliiviõli. Tema ema on prantslanna, isa inglane.”

      Dom oli naeratanud. „Head tõugu krants.”

      „Kõik muu,” jätkas Kilverton, „on puhas juhus. Mõne inimese põletushaavad lihtsalt paranevad paremini kui teistel.”

      See võttis Domil südame alt külmaks.

      Thompson oli East Grinsteadis surnud pärast parkhapperavi, teraapiat, mis oli Kilvertoni sõnul barbaarne ja mille keelustamise eest ta võitles. Collins, vaene vennike, põles kokpitis elusalt esimesel treeninglennul. Ta oli üheksateistkümneaastane.

      Needsamad leegid, jätkas arst oma lamedal, peaaegu ilmetul häälel, seesama nahka ja kudesid hävitav kuumus, ja ometi sai mõnest mehest peletis, ehkki arst seda sõna ei kasutanud; tema ütles „tõsised vigastused” või midagi veel taktitundelisemat. Õige nahatüüp, ütles ta, on looduse kapriis nagu erakordne painduvus või raudne magu.

      Et oma mõtteavaldust piltlikustada, oli Kilverton võtnud aknalaualt tolmuse pelargoonipoti.

      „Nii nagu tolle lille pistikud: mõni jääb elama, mõni sureb, ja häda on selles, et me ei tea veel, miks. Mis puutub teisse …” ütles ta taas Domile otsa vaadates, „siis võite nüüd koju minna. Kohtume poolteise kuu pärast.”

      Dom oli teeselnud, et on ühtaegu huvitatud ja tänulik, ning muidugi oli ka, kuid mõnikord öösel hakkas ta sellele vedamisele mõeldes higist leemendama. Miks oli tema ellu jäänud ja teised surma saanud? See küsimus painas teda, kui ta üksi oli.

      „Kas ma võin jälle lennata?” Domi huvitas ainult see. „Kas te tunnistate mind teenistuskõlblikuks?”

      „Poolteise kuu pärast kohtume.” Kilverton kustutas tule. Ta ajas ukse juures iidvana vihmamantlit selga, valmis järgmisele hädalisele appi tõttama.

      „Ma tahan lennata.” Paranemise ajal oli see sundmõte üha rohkem maad võtnud.

      „Kuule, poiss.” Kilverton vahtis ukselt Domi vihasel pilgul. „Su isa on arst, eks ole. Anna õige talle ja oma vaesele emale veidi hõlpu ja lase mõnda aega kellelgi teisel lennata. Poolteise kuu pärast kohtume.”

      „Mu käed on tugevad. Ma olen teenistuskõlblik. Kuu aja pärast.”

      „Paganama jonnijuurikas.” Kilverton ei vaevunud pilku tõstma. „Kui sa vait ei jää, kohtume poole aasta pärast.”

      Ema tegi alati kolme asja korraga: praegu oli ta köögis, kuhu viis plaatpõrandaga koridor, ja tegi pojale valmistatud erilise lõunasöögi juurde leiba. Soe pärmilõhn täitis toa. Ahjus küpses lambaliha. Ema oli tuppa rutanud ja küsinud, kas poeg sooviks enne lõunat viskit soodaga, ja nüüd seisis ta grammofoni juures ning asetas nõela plaadile, näol ilme, mida Dom seostas muusikaga.

      Mozarti üheksanda klaverikontserdi helid hoovasid tuppa, õrnad ja kaduvad kui mullid, ja Domil tõusis klimp kurku. Jälle kodus: muusika, lambapraad, köögist kanduv nõrk mündilõhn, ümisev ja pannidega kolistav ema. Seedripuust parkettpõrandad, mis lõhnasid kergelt lavendli järele seal, kus Domil ja Freyal oli vahetevahel lubatud kolmerattalisega sõita. Kamina ees olev vaip, kus nad olid mõnikord pühapäevaõhtuti istunud ja juukseid kuivatanud.

      Dom sirutas jalad välja, pani käed kukla taha ja vaatas pilte, mis ema oli kamina kohale riputanud. Van Goghi „Tähise öö” reproduktsioon. Gwen Johni8 autoportree.

      Ta tõusis ja jäi pilte vaatama, nagu näeks neid uurides ema selgemini. Kušett, millel ta oli istunud, oli ema tikitud patju täis – lausa üle kuhjatud. Dom võttis ühe padja ning imetles tuhandeid tillukesi vaevanõudvaid pisteid, mis olid täitnud ema õhtupoolikuid, kui ta ükssarvikuid ja liikumatuid liblikaid lõuendile tikkis.

      Mozarti majesteetliku klaverikontserdi taustal kuulis Dom, kuidas kevadvihm vaikselt aknaid piitsutas. Ema oli kord tahtnud muusikuks saada; poisipõlves oli Domile meeldinud voodis lebada ja kuulata Liszti poloneesi, mis otsekui suits üles tema tuppa kerkis, või ema väikeste sõrmede trummeldamist, kui ta mängis oma tõlgendust üheksandast sümfooniast. Kuid nüüd kügeles perekonnapiltidega koormatud klaver toanurgas otsekui uhke, kuid hooletusse jäetud sugulane. Hunnitu Steinway, mis kord oli tähendanud emale kogu tema elu ja ta isa vaat et laostanud.

      Domi isa oli sellele lõpu teinud. Võib-olla mitte tahtlikult. Kaks kuud pärast oma targa noore mõrsjaga abiellumist olid isal kõrvad pilli ajama hakanud ja ta ei talunud – nii ta ütles – ainustki lisaheli. Ja siis tulid lapsed – kõigepealt Freya ning kaks aastat hiljem Dom –, isa kindel otsus karjääri teha ja viimaks, 1929. aasta külmal talvel, tekkisid ema sõrmedele külmamuhud ja ta lõpetas klaverimängimise igaveseks. Ei mingit Saint-Saënsi ega Scott Joplinit, et külalisi naerma ajada; isegi mitte duette, ehkki ema oli Domi klaverit mängima õpetanud, kui too oli väike poiss, ja talle öelnud,

Скачать книгу