LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ema heitis talle uuriva pilgu; Dom ei saanud aru, kas ema püüab teda ümber veenda või ootab lihtsalt teavet.

      Dom pani tassi käest. „Kas sa ei arva, et me võiksime sellest hiljem rääkida?” küsis ta leebelt.

      Ema tõusis ühtäkki püsti ja läks valamu juurde.

      „Jah,” ütles ta. „Hiljem.”

      Ta keeras kraani järsu liigutusega lahti; Dom nägi, kuidas ta nõuderätiku silmile tõstis. „Mitte praegu,” ütles ema veidi aja pärast.

      „Vaevalt ma suudan seda taluda.”

      Kolmas peatükk

POMEROY TÄNAVCARDIFF 1942

      Domi kiri Sabale oli saabunud hommikuse postiga. Selle lugemine pani Saba põsed õhetama. Ta mäletas seda noormeest, kuid ähmaselt.

      Saba oli enne kontserti olnud nii närvis, hirmul, et kukub läbi või et patsiendid tekitavad temas masendust, ja pärast kohutavalt õnnelik, et kõik hästi läks.

      Kuid see tähendas midagi – tegelikult üsna palju –, et ka noormees oli seda õhtut eriliseks pidanud. Saba oleks tahtnud kohe koos kirjaga alumisele korrusele tormata ja sundida peret seda lugema – Vaadake, see, mida ma teen, on oluline. Ärge sundige mind lõpetama–, aga kuna keegi selles majas temaga õieti ei rääkinud, pani ta kirja öölaua kõrvale kummutisahtlisse. Saba pea oli liiga mõtteid täis, et vastata.

      Tema peres valitses sõjaseisukord. Kaks nädalat tagasi oli Sabale tulnud jõupaberist ümbrik, peal riigiteenistuse tempel, ja kõik vihkasid teda selle pärast. Sees oli kiri ENSA-lt, Riiklikult Meelelahutusteenistuste Liidult. John Merretti nimeline mees oli teda 17. märtsil kell pool kaksteist Londoni Drury Lane’i teatrisse prooviesinemisele kutsunud. Ta pidi noodid ja tantsukingad kaasa võtma. Kulud lubati katta.

      Sel ajal elas ta pere kolmetoalises ridaelamus sadamalähedasel Pomeroy tänaval, mis asus kanali ja jõe vahel, mõne tänava kaugusel Tiger Bayst. Just siin, selle ahta ja õdusa maja ülemise korruse toas, oli Saba kakskümmend kolm aastat tagasi ilmale tulnud. Ta sündis punetades ja kohutavat lärmi lüües kolm nädalat enne õiget aega. „Algusest peale üks väike kisakõri,” oli ema kord uhkusega öelnud.

      Rahuajal elas ta majas koos oma ema Joyce’i, noorema õe Lou ja ajuti ka isa Remziga, kes oli laevainsener ning tihti merel. Ja muidugi elas seal ka vana hea Tansu, Saba türklannast vanaema, kes oli nende juures olnud viimased kakskümmend aastat.

      Kui välja arvata Tan, kes eestoas tule ääres tukastas, oli Saba majas üksi, kui kiri saabus. Ta rebis ümbriku lahti, luges oma silmi uskumata kirja läbi ja läks sellest nii elevile, et ei teadnud, mida peale hakata. Ta tormas ülemisele korrusele, jooksis oma väikesesse tuppa, tõstis rõõmujoovastuses käed taeva poole, hüüatas vaikselt. Siis istus ta neerukujulise tualettlaua taha ja nägi kolmest peeglist vastu vaatamas omaenda kahvatut, vapustatud nägu.

      Jah! Halleluuja! Päästetud! Mashallah!11 Ime oli sündinud! Saba tantsis üksinda paljastel põrandalaudadel, kogu keha tulvil metsikut rõõmu. Ta oli kuude viisi tuuletõmbestes tehastes ja Noorte Meeste Kristlikes Ühingutes kurnatud töölistele ja sõduritele esinenud, ja nüüd kutsub teda ENSA! Londonisse! Linna, kus ta polnud kunagi varem käinud. Esimesele päris ametireisile.

      Ta ei jõudnud ära oodata, millal saab emale rääkida, ja kõndis terve pärastlõuna ootusärevuses ringi. Ema, kes töötas päevases vahetuses Currani tehases ja oli talle peale käinud, et temagi sinna tööle läheks, jõudis tavaliselt koju pool kuus. Välisukse lõksatust kuuldes tormas Saba alla, võttes kaks astet korraga, lõi käed ümber ema ja tuli uudisega lagedale.

      Hiljem taipas ta, et ajastus oli täiesti vale. Enne üllatusi tulnuks teed juua. Ema närvid olid pingul ja tema reaktsioonid olid pehmelt öeldes ettearvamatud. Mõnikord seisis ta Saba eest, mõnikord andis alla ja alistus täiesti mehe tujudele … Võib-olla oleks Saba pidanud kõigepealt Tansule rääkima. Tan, kel oli selliste hetkede puhuks eriline vaist, oleks uudise paremini sõnastanud.

      Inetute tunkede ja turbaniga, mida ta nüüd töö juures kandis, nägi ema väsinud ja ilmetu välja. Ta võttis kirja Saba käest ja luges sõnagi lausumata läbi, ilme pahur, suu kokku pigistatud. Ta läks eestuppa, võttis kingad jalast ja kähvas: „Miks sa tulel ära kustuda lasid?” nagu oleks tegu tavalise päevaga.

      Ümbrik oli ikka veel ema käes, kui ta Sabale silma sisse vaatas ja ütles: „See on kuramuse viimane piisk” – peaaegu nagu vihkaks tütart.

      „Mida?” hüüatas Saba.

      „Ja ei lähe sa kuhugi.”

      Saba tormas kööki ja sealt tagaukse kaudu tulehakatust tooma. Kui ta tagasi tuli, istus ema ikka veel vapustatult kustunud tule ääres. Tansu istus tema vastas ja pobises endamisi türgi keeles, nagu tal kombeks oli, kui ta oli erutatud või hirmul.

      „Anna siia.” Joyce kahmas Saba käest paberi ja tulehakatuse. Ta kägardas paberi kokku ja torkis seda ahjuroobiga, mis seisis kamina ääres valgevasest hoidikus.

      „Sa näed väsinud välja, ema.” Saba, kes oli puudele mõne söetüki asetanud, tegi diplomaatiaga katset. „Ma toon sulle teed, siis võid veel kord kirja lugeda.”

      „Ma ei taha enam seda kuramuse kirja lugeda,” karjus ema. „Ja sa ei lähe kusagile enne, kui oleme isa käest küsinud.”

      Leegid lahvatasid, kui ta tiku paberile lähendas. Närviline ja rahutu Tansu oli läinud teed tooma, sellal kui Joyce raskelt hingates istus, põskedel erkpunased ärrituselaigud.

      Saba tegi asja hullemaks, öeldes, et tema meelest on see imetore võimalus ja et isegi härra Chamberlain oli raadios öelnud, et kõik peaksid nüüd sõja võitmisse oma panuse andma.

      „Mina olen paganama sõja heaks küllalt teinud,” tõstis Joyce häält. „Su õde on läinud ja jumal teab, millal ta tagasi tuleb. Su isa pole kunagi kodus. Mina töötan päevad läbi Curranis. Sul oleks ka aeg sinna tööle tulla.”

      „Ma ei räägi sinust, ema!” karjus Saba. „Ma räägin endast. Sina ise olid see, kes käskis mul suurelt unistada.”

      „Oh jumal küll.” Ema kahmas turbani peast ja pani põlle ette. „See oli nali. Ja igatahes ei pidanud härra Chamberlain silmas laulukeste kõõrutamist ja jalgade loopimist.”

      Saba vaatas ema oma silmi uskumata. Kas ema oli tõesti nii öelnud? Seesama Joyce, kes oli koos temaga rõkates ja naerdes Gaiety ridade vahelt läbi tormanud, kui „Lumivalgekese” etendusse lapsi paluti. Kes oli ta kõigisse neisse balletitundidesse viinud, tema töntsakad jalad headesse varvassussidesse, sõnakuulmatutesse varvassussidesse surunud. Kes oli alles kolm kuud tagasi pool ööd üleval istunud ja haiglakontserdi jaoks punast kleiti õmmelnud ning lahinal nutnud, kui tütar alles nädal tagasi „All Through the Night’i”12 laulis.

      „See polnud nali, ema,” karjatas Saba nüüd juba vihaselt. „Ja kui oli, siis võiksid seda mulle selgitada.” Ta mõtles rängematele asjadele – dieedile, laulutundidele, kahe ribi murdmisele, kui trapets, mida „Showtime’is” kasutati, järele andis.

      „Jah oli. Seda öeldi filmis ja meie pole filmitegelased.”

      Ja siis oli Saba alatine vankumatu sõber ja liitlane Tansu türklase kombel etteheitvalt keelt laksutanud, millele järgnes terav hingetõmme, just see käis Sabale eriliselt närvidele, sest vabas tõlkes tähendas see ei, ei, ei, ei. Tansu ütles, et kui Saba Londonisse läheb, kukuvad talle pommid pähe. Saba vastas, et pommid kukuvad nende paganama pähe ka siin. Pomeroy tänavale oligi juba üks pomm kukkunud. Joyce ütles, et peseb Saba suu seebiga puhtaks, kui tüdruk veel kord vanaema kuuldes vannub, seejärel olid Joyce ja Tansu kööki läinud.

      „Kuulake!” Saba oli neile järgnenud. „Ma võiksin ükskõik kuhu minna: Kairosse või Indiasse või Prantsusmaale või mujale.” Seda öeldes nägi ta oma siluetti erkpunase taeva taustal välja joonistumas, kui ta sõduritele laulab.

      „Noh,

Скачать книгу