LITMIR.BIZ

Скачать книгу

staabis ning armastas oma tööd – „kaartidega jahmerdamist”, nagu tema seda nimetas.

      Ühel pildil oli Dom ise, otsekui viirastus teisest elust, Salcombe'i rannal ujumispükste väel poseerimas. Nõbudel Jackil ja Peteril – mõlemad olid nüüd sõjaväes – oli käsi ümber tema õlgade. Nad olid sel õhtul ujumas käinud, rannal vorste küpsetanud ja nii kauaks välja jäänud, kuni kuu taevas tibatillukeseks kahanes. Rand oli nüüd täis vanarauda, okastraati ja liivakotte, kahurite roostes keresid. Teisel fotol, ema lemmikpildil, istus oma esimese piloodivormiga uje Dom, täielik piimahabe, väikese Tiger Mothi tiival, millega oli lendama õppinud.

      Aasta, mil Dom ja Jacko lendama õppisid, oli tulvil põnevust: esimene lendurirõivaste komplekt; esimene instruktor Threadnall, kes raevukalt röökis: „Poiss, ära tiri juhtkangi nagu baaridaam õllekraani”; esimene üksi sooritatud lend; isegi vapustus esimese testamendi koostamisest, kui ta oli vaid kahekümne ühe aastane. Maa ei saanud Domile midagi nii põnevat pakkuda.

      Selle esimese lennuga oli ta läbi lõiganud põllepaelad ja kõik teised kombetruuduse köidikud, mis teda kodu külge sidusid, ning endamisi mõelnud: viimaks ometi vaba, vapustavalt ja piinlikult vaba, laueldes hirmunult ja joobunult maapinna kohal, kirikute ja linnade, koolide ja põldude kohal. Viimaks ometi vaba!

      Kui muusika otsekui valgusevihm pikkamisi tuppa nõrgus ning talle peaaegu pisarad silma tõi, mõtles Dom taas Saba Tarcanile: neiu tobedale väikesele kübarale, kõhukumerusele punasest atlassist kleidi all, kähedale häälele.

      Dom ei uskunud armastusse esimesest pilgust. Polnud kunagi uskunud ega uskunud ka nüüd. Cambridge’is, kus ta oli murdnud liigagi palju südameid ja olnud, nagu ta nüüd arvas, tüütu väike ohmu, oli ta pidanud lobedaid kõnesid sellest, kui rumal ettekujutus see on. Domi tunded Saba Tarcani vastu näisid keerukamad: ta imetles seda, kuidas neiu end tolles lärmakas palatis üleval pidas, ei palunud vabandust, ei eputanud ega anunud heakskiitu. Domil olid kõik üksikasjad meeles: rivis lamavad hävituslendurid, kellelt olid võetud nende mänguasjad ja väärikus, mõni neist oma nahasiirikutega justkui elevandi karikatuur, ja neiu, kes viis nad ainuüksi lauludega eemale maailmast, kus sai piiritleda või määratleda või olla lihtsalt võitja või kaotaja. Milline vägi!

      „Ma tõin sulle juustukange.” Ema tuli tuppa, kandik käes. „Ma hoidsin meie juustunormi arvelt kokku.”

      „Misou, istu.” Dom patsutas kohta enda kõrval kušetil. „Võtame napsu.”

      Ema kallas endale veidi Dubonnet’d ja soodat, oma lõunanapsi, pojale õlut.

      „Oh, küll on tore.” Ema ristas oma ilusad jalad. „Oh heldust! Vaata nüüd.” Ühel padjal oli niidiots lahti tulnud. Ema kaksas selle oma väikeste hammastega ära.

      „Misou, jäta sekeldamine ja joo. Minu arvates peaksime ennast täna õhtul täis jooma.”

      Ema naeris viisakalt; tal võttis pingelangus aega. Domil ka – ta oli taas ebakindel, otsekui unenäos.

      „Võta veel üks.” Ema ulatas talle juustukange. „Aga ära isu riku. Vabandust.” Taldrik tabas Domi kätt. „Kas sa said haiget?”

      „Ei.” Dom võttis kähku kaks juustukangi. „Nüüd ei tee enam miski haiget. Need viivad keele alla.”

      Ema täitis järgnenud vaikuse: „Ma tahtsin sinult küsida, kas sa peaksid mingeid rohtusid võtma, mingeid eriravimeid …”

      „Ema,” sõnas Dom kindlalt. „Mul pole praegu häda midagi. Ma polnud haige. Olen terve kui purikas – tegelikult tahaksin pärast lõunat isa mootorrattaga tiiru teha.”

      „Vaevalt tal midagi selle vastu on – kõlab toredasti. Isa ei sõida praegu mootorrattaga.” Dom tundis, et ema võpatas, kuid teda tuli pisitasa harjutada. „Ratas on tallis. Bensiini peaks jätkuma,” lisas ema vapralt.

      „Väikeseks tiiruks kindlasti.”

      „Nii et nüüd ei valuta enam kuskilt?”

      „Ei.” Jutuajamisest ei tulnud midagi välja, Dom lihtsalt ei saanud – ei saanud praegu ja ei saa võib-olla kunagi – rääkida emaga sellest õudusest, mis oleks äärepealt võtnud temalt kõik: nooruse, sõbrad, karjääri, näo.

      „Noh, ma ei oska muud öelda,” ütles ema ja heitis pojale kiire pilgu, „kui et sa näed väga hea välja, kullake.”

      Ka see ei meeldinud Domile eriti. Ema oli alati inimeste väljanägemisest liiga suure numbri teinud. Etteheide ema hääles, kui ta osutas liiga pika ninaga või kõhukale inimesele, näis vihjavat, et too on kas hooletu või rumal. Või nii ühte kui ka teist. Mõnel palatikaaslasel olid nii kohutavad põletushaavad, et neid ei tundnud äragi, kuid haavadest hoolimata olid nad ikkagi inimesed.

      „Kas tõesti?” Meelekibedust oli võimatu maha suruda. „Noh, lõpp hea, kõik hea.”

      Nüüd oli Dom emale haiget teinud ja kahetses seda. Ema oli end kušeti kaugemasse nurka nihutanud, Dom tajus, kuidas ta küüru tõmbus, valmis minema tormama.

      „See oli imeilus muusika,” ütles Dom. „Aitäh, et seda mängisid. Haiglas kuulsime ainult ragisevat raadiot ja mõnda kontserti.”

      „Kuidas need olid ka?”

      „Mõnel polnud viga.” Lauljanna? Dom kujutles ema seda ütlemas ja seejärel, näol asjatundlik ja valvas ilme, küsimas: „Kuidas ta oli ka?”

      „Ma mõtlesin haiglas,” ütles Dom, „et tahaksin jälle klaverit mängida.”

      „Oled sa kindel?” Ema silmitses teda kahtlustavalt, nagu võiks poeg teda pilgata.

      „Jah.”

      Ema võttis poja käe oma pihku. „Kas sa viimast korda mäletad?” Emal oli rahulolev ilme. „Need armsad väikesed käed.” Ta liigutas briljantide sädeldes oma peenikesi sõrmi. „Nagu vorstikesed. Alguses „Chopsticks”10,” ahvis ema poega, „seejärel Chopin. Tead, sinust oleks võinud väga, väga hea pianist saada,” ütles ta, „kui oleksid asjaga tegelnud.”

      „Jajah,” vastas Dom. See oli nende vana vaidlusküsimus. „Ma osutasin Walter Giesekingile suure teene, kui loobusin.”

      „Ja kas sa mäletad, et oleksid mu nendest kenadest väikestest kätest äärepealt ilma jätnud?” narris Dom. Ühel päeval, kui Dom klimberdas „Für Eliese’t” nii valjusti, kui sai, sest talle meeldis lärm, olid nad raginal riidu läinud. Ema oli manitsenud Domi varjundirikkamalt mängima, aga poiss oli röökinud: „MINA OLEN POISS, KES MÄNGIB VALJUSTI, JA MULLE MEELDIB KIIRUS.” Ja ema – oi, kui kergesti ärrituv ja pöörane ta tollal oli – oli klaverikaane nii järsult kinni löönud, et poisi sõrmed vaid ime läbi pääsesid, kuid väikese sõrme küüs läks ikkagi siniseks.

      Ema lõi käed näo ette. „Miks ma nii vihaseks sain?”

      Sellepärast, tahtis Dom öelda, et see läks sulle korda, sest mõned asjad puudutasid sind mõistetamatul kombel.

      „Ma ei tea,” vastas ta leebelt, nähes lambivalgel taas ema vihast nägu, pilk seinavaipa sihtimas.

      „Kuule, valjuhäälne poiss,” ütles ema. Ta tõusis ja siirdus kööki. „Lõuna on valmis. Lähme sööma.”

      „Jah, Mis, lähme sööma.” Söömine näis kõige turvalisem.

      Kui nad köögilaua ääres teineteise vastas istusid, tundus, et neid on toa täitmiseks liiga vähe, kuid vähemasti polnud ema seni veel Annabeli järele pärinud; Dom tundis kergendust, sest ema oleks pahaseks saanud – ema oli Annabeli rõivad, saleduse, targad vanemad heaks kiitnud; ta oleks vihastanud igaühe peale, kes on küllalt rumal tema poega maha jätma. Dom oli selleteemalise muretu kõneluse mõttes läbi mänginud; tegelikult tundis ta peaaegu kergendust, et Annabel oma teed läks: üks inimene vähem, kelle pärast muretseda, kui ta jälle lendama hakkab.

      Misou kallas tema klaasi veini ja täitis taldriku lambaprae ning hõrkude omakasvatatud sibulate,

Скачать книгу