LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ema palus Sabat isale kirja näidata alles päev enne tolle mereleminekut. „Tal on niigi tuju paha,” ütles ema. „Kui talle praegu räägid, mossitab ta kõik need kümme päeva.”

      „Miks sa lased tal seda teha, ema?” läks Saba põlema. „Küllap see on sulle piinav.”

      Saba kannatus oli otsakorral ja ta oli otsustanud mõne tunni pärast lõvikoopasse minna. Laupäeva õhtu oli see aeg, mil komme nõudis, et pere eestuppa väikese plüüskattega laua ümber koguneks; siis toodi parim portselan välja ning Joyce ja Tan valmistasid lemmiktoite. Kui Saba parimatele aegadele tagasi mõtles, meenus talle kaminas praksuv tuli, laual kilgendavad klaasid, road, mida Tan ikka valmistas: hummus ja kana Kaukaasia moodi – külmad kanalõigud kreeka pähklitega. Isa koguni tantsis mõnikord sõrmi nipsutades ja imeilusate hammaste välkudes.

      Võib-olla üritas Tan nende õnnelike aegade taaselustamisega majas valitsevat kohutavat õhkkonda leevendada. Ta oli juba kaks päeva köögi vahet sõelunud. Ta oli käinud Angelina tänava araablasest aedviljamüüja Jamali juures ja temalt purustatud nisu ning konservsidruneid välja meelitanud. Ta oli oma kahe nädala lihanormi söömata jätnud, et teha väikesi lihapalle, mida Remzi armastas. Sellal kui Tansu toitu valmistas, kostis grammofonist kuulsa Egiptuse lauljanna Umm Kulthumi15 südantlõhestav laul ja maja täitis suurejooneline kurbus – nagu astuksid suured mustad hobused matuserongi ees. Remzi oli Tansule oma Vahemere-reisidelt plaate toonud.

      Sellal kui Tan süüa tegi, mõtles Saba, milliste sõnadega uudis teatavaks teha.

      See on täiesti auväärne organisatsioon, baba, praegu on see sõjaväe osa. Meid kaitstakse igati …

      Meile antakse isegi munder, see pole lihtsalt näitlejate ja lauljate punt …

      Nad teevad sõduritele nii palju head. See hoiab kõigi võitlusvaimu kõrgel …

      See kindlustab minu kui laulja tuleviku, ma saan õppida…

      Ta vahtis päev läbi kella, kõik ihuliikmed närvipingest jäigad. Kui kell sai kuus, võttis ta eestoas laua taga vaikselt koha sisse. Mõni hetk hiljem astus sisse tõsine sirge seljaga isa. Ta oli selga pannud pika hommikumantli, mida kodus kandis ja mis tegi ta tänu lühikesele hoolikalt pöetud habemele ning raskete laugudega tumedatele silmadele Vana Testamendi prohveti sarnaseks. Hommikumantli alt piilusid välja inglise härrasmehe nahkkingad, mida Joyce igal hommikul enne vabrikusse minekut puhastas.

      Õhtusöögilauas arutati vaid ohutuid küsimusi: sõda, mis lõppemise märke ei ilmuta, naabrinaine proua Orestes – kõik olid ühel nõul, et kui kurb ka pole tema poja Jimi hukkumine Prantsusmaal mõni kuu tagasi, oleks aeg end kokku võtta (Joyce ütles, et naabrinaine pole sestpeale hommikumantlit seljast võtnud ega tee ust lahti isegi mitte selleks, et talle küpsetatud kook vastu võtta). Kui taldrikud olid tühjaks söödud, tõi isa kõigi meeleheaks ürbi voltide vahelt lagedale Amsterdamist ostetud iirised. Tan hiilis kööki vaikselt kui hiir, et pojale klaas salveiteed tuua. Kui ka Joyce oli toast välja läinud, tõmbas Saba sügavalt hinge ja ütles isale:

      „Kas ma peaksin emale appi minema või ajame juttu?”

      „Võta istet, Shooba,” ütles isa tütre hellitusnime kasutades. Ta osutas järile oma tooli lähedal.

      Saba istus, kandes hoolt, et ta ei takistaks tule soojusel isa jalgadeni jõudmast. Ta kuulis omaenda südame kloppimist, jõi vett ja üritas end rahulikuks sundida.

      „Ma pole tükk aega sinuga juttu ajanud nagu kord ja kohus,” ütles isa madala häälega.

      Tõsi – tütar oli sestpeale, kui isa koju tuli, ettevaatlikult tolle ümber keerelnud.

      Salveitee saabus; Tan ruttas jälle välja. Isa võttis lonksu ja Saba tundis, kuidas käsi pehmelt tema pealaele asetati.

      Ta ulatas isale kirja. „Ma tahaksin, et sa seda loeksid.”

      „Kas see on mulle?”

      „Jah.” Mõttes: ei, see on mulle.

      Sügav kurd sugenes isa kulmude vahele, kui ta kirja luges, ja kui ta oli lõpetanud, haaras ta kirja taas ning luges uuesti.

      „Ma ei saa sellest aru.” Tema ilme tõmbus süngeks. „Kust need inimesed sind teavad?”

      „Ma ei tea.” Saba hääl värises. „Küllap nad on mind kusagil kuulnud.”

      Isa pani klaasi käest. Ta raputas vastikustundes pead. Sugenes pikk vaikus.

      „Valetad,” ütles isa viimaks. „Sa oled jälle väljas käinud, eks ole. Sa oled avalikult esinenud.”

      See kõlas nii, nagu oleks Saba stripietendusel osalenud. Ta tundis end otsekui isa jalge ees lömitav koer, sestap ta tõusis.

      „Ainult paar korda,” vastas ta. „Haiglas ja kirikus.”

      Isa luges kirja veel kord ja kratsis ägedalt kukalt. Joyce, kes oli ilmselt ukse taga pealt kuulanud, tuli tuppa, köögirätik käes. Ta paistis kahvatu.

      „Kas sa oled seda näinud?” Isa hääl kõlas kui piitsaplaks.

      Joyce’i näole ilmus paaniline ilme. Nad olid ohtlikule pinnale jõudnud ja see oli kohutav tunne.

      „Jah.”

      „Mida sa talle ütlesid?”

      „Mitte midagi.” Oli kummaline näha ema värisemas, aga ta värises. „Küllap nad nägid teda metodisti kirikus,” habises ta.

      „Yaa, eşek!” röögatas isa. Türgi keeles „eesel”. „Ära valeta.” Õhuhäire huile sundis korraks kõik kuulatama, ja vaikis siis. Neil päevil oldi valehäiretega harjunud.

      „Sa ise ütlesid, et ta peaks häält treenima,” ütles ema vapralt. „Ta ei saa igaveseks koju jääda.”

      „Ta oli haige,” karjus isa. Sabal oli poole aasta eest mandlipõletik.

      „Ei, ta pole haige, ja kui sa rohkem kodus oleksid, siis teaksid seda!” kriiskas ema.

      Isa viskas klaasi vastu seina, klaas purunes ja kõik karjatasid, arvates, et pomm plahvatas.

      „Ära räägi mulle vastu!” Isa oli jalule tõusnud, käsi püsti.

      „Anna andeks. Anna andeks.” Ema väike vaprusesäde kustus; ta kogeles taas. Ta oli köögirätiku maha pillanud ja käpuli laua alla paljakäsi klaasikilde kokku korjama pugenud, ja kui ta, näost tulipunane, laudlina alt välja ronis, pöördus kogu tema viha Saba vastu.

      „Rumal plika,” ütles ta, suu raevust moondunud. „Sina pead ikka oma tahtmise saama, eks ole.”

      Hiljem kuulis Saba läbi tema ja isa-ema magamistuba eraldava õhukese vaheseina vanemaid ägedalt vaidlemas. Isa tõstis häält, öeldes, et see on Joyce’i süü, et Saba on ära hellitatud ja rumal; mütsatus, ema kiljatus ja tasane halin; isa sammud trepil. Ta lõi välisukse nii kõva pauguga kinni, et terve maja värises.

      Järgmisel päeval võttis Saba nahkkohvri kapi otsast alla ja pani voodile. Selle põhja pani ta oma punased steppkingad, mummulise kleidi, sukad, tualett-tarvete koti. Ta asetas khakivärvi ENSA-kirja rõivaesemete peale ja murdis parajasti kokku paberitükki juhistega, kuidas Drury Lane’i teatrisse minna, kui kostis välisukse lõksatus.

      Peale tema ja Tani polnud majas kedagi. Saba istus lillelisele sulgtekile, viimne kui lihas pingul, ja kuulas isa kingade kriuksumist trepil, mademe pragunenud põrandalaua naksatust.

      Isa tuli tema tuppa, käes riistapuu, mille üle nad olid tihti nalja heitnud, kui Saba oli laps. See oli lühike piits, otsas kaks nahkpiugu. Isa oli kord talle rääkinud, et tema isa oli teda sellega sageli nüpeldanud. Sabale oli see olnud vaid vahend põnevas ja jubedas lapsepõlvemängus, mida nad koos mängisid. Raevukalt urisev Remzi tormas mööda tagaaeda ringi ja viibutas piitsa ning Saba kiljus rõõmust, kui minema pääses.

      Kuid täna pani isa nuhtlemisriista voodile Saba nootide peale. Ta silmitses tütart täiesti ilmetul pilgul.

      „Issi!”

Скачать книгу