LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Sindbadi habeme ja meremehemõõgaga tegelane. Kuid see aeg, mil Saba võis isaga naljatada, oli möödas. Kui ta isast eemale tõmbus, kukkus ENSA kiri põrandale. Isa kahmas selle enda kätte.

      „Sa ei lähe,” ütles ta. „See, et su ema peab praegu vabrikus töötama, on isegi halb.”

      Saba silmitses isa ja kuulis kõrvus kõlamas otsekui kimedat häält.

      „Ma lähen, isa,” vastas ta. „Sest teist sellist võimalust ei tule kunagi.”

      Isa silmad tumenesid; ta raputas pead.

      „Ei.”

      Kui isa poleks otsemaid kirja puruks rebinud, oleks kõik võinud endiseks jääda. Kuid ta rebis selle puruks ja viskas tükid linoleumile otsekui konfetid, ja siis läks põrgu lahti, sest kiri oli tõend, et miski, mida sa väga ootasid, võis tõesti juhtuda.

      Kui aus olla, siis lõi Saba isa esimesena: kergelt vastu käsivart, ja siis sööstis isa talle kallale, urisedes nagu loom, tagus teda valusasti rusikatega pähe ja turjale. Nad karjusid ja ahmisid mõne hetke hingetult õhku, siis tormas Tansu sisse, kriisates nagu mardus, tõmbas põlle üle pea ja karjus: „Durun! Yapmayin!” Jäta, ära tee!

      Isa jättis veritseva ninaga, väriseva Saba voodile istuma. Tüdrukul oli nende mõlema pärast kohutavalt piinlik.

      Isa oli alati olnud range, koguni hirmutav lapsevanem – isa võim on diktatuur, mitte demokraatia, oli ema mõningase uhkusega kord Sabale öelnud –, aga ta polnud kunagi olnud vägivaldne mees, vähemasti mitte Saba suhtes. Tütre arvates oli isa selleks liiga intelligentne. Kuid sel päeval oli tal tunne, et ta pole oma isa kunagi tundnud, või siis on teda tundnud vaid osaliselt, ja tema iseloomu juurde kuulus ka puhas kurjus.

      „Kui sa lähed” – isa hääl värises raevust – „siis ei taha ma su nägu enam kunagi näha.”

      „Samad sõnad,” vastas Saba vaikselt, „nii et ongi hea.”

      Ta oleks tahtnud veel kord isa lüüa, talle näkku sülitada. Alles hiljem vajus ta nutuhoos kokku, kuid enne kirjutas esimese kirja Dominic Bensonile – trotslik tegu, mis muutis kõik.

      Lugupeetud nooremleitnant Dominic Benson!

      Ma loodan 17. märtsil Londonis Drury Lane’i kuninglikus teatris ENSA prooviesinemisel olla. Vahest võiksime pärast seda kokku saada?

      Parimate soovidega

      Saba Tarcan

      Neljas peatükk

      Kui Saba voodiserval istukile tõusis ning jalad külmale linoleumile pani, esimest korda üksi, pealegi Londonis, värisesid tema käed nii hirmsasti, et kleidinööpe oli raske kinni panna.

      Ta oli ENSA soovitatud räpases väikeses hommikusöögiga öömajakohas suurema osa ööst ärkvel olnud. Suitsuotsaga põletatud vanadest armidest kirendaval öölaual olid Gideoni piibel ja tühi veekarahvin, milles hulpis surnud kärbes. Saba oli lahtisi silmi õhukese rohelise rõskuselõhnalise teki all lebanud, pommiplahvatusi oodanud ning kodule ja emale mõelnud.

      Ema oli end töö juurest tunniks ajaks ära küsinud, et tütar raudteejaama saata.

      „Millal sa siis tagasi tuled?” küsis ta, nägu rohelise turbani all surnukahvatu.

      „Ma ei tea, ema – oleneb asjaoludest. Võib-olla ma ei saagi seda kohta.”

      „Küll sa saad,” vastas ema karmilt. „Mis ma siis Loule ütlen?”

      „Ütle, mida tahad.”

      „Kui sa lähed, murrad tal südame.”

      „Ema, ole aus – ka sina aitasid sellele kaasa.” Noh, see oli tõsi: kõik need tunnid, unistused, kala ja kartulikrõpsudega kostitamine Pleeze’is, kui tütar lauluvõistlusi võitis, ja ema imeliselt vaimustatud ilme.

      Raudteejaamas silmitsesid nad teineteist nagu merehätta sattunud võõrad.

      „Noh, head aega siis, ema,” ütles Saba, kui rong perrooni äärde sõitis.

      „Nägemiseni, kullake.” Kuid viimasel minutil oli Saba näo vastu ema õlga surunud ja nad olid vabisedes teineteisel ümbert kinni hoidnud.

      „Ära ole mu peale vihane, ema,” sosistas Saba.

      „Ma ei ole su peale vihane,” vastas Joyce, nägu ägedalt tõmblemas.

      „Õnn kaasa,” ütles ta viimaks. Vagunisaatjad lõid uksi kinni. Kui Saba vagunisse astus, keeras ema ringi ja läks ära. Tema õbluke selg, roheline turban, reibas katse jaama ukselt lehvitada murdsid Saba südame. Ta on siiski koletis.

      Ööbimiskohas oli gaasiahi. Perenaine oli seletanud, kuidas messingkraani lahti keerata ja kuhu tikust tuli läita, kuid Saba oli seda vältinud, kartes, et see plahvatab. Selle asemel mässis ta end teki sisse ja üritas prooviesinemisele keskenduda. Oma masendusmeeleolus oli Saba veendunud, et ta kukub läbi, ja kahetses, et oli lenduriga kohtamise kokku leppinud. Noormees oli tema kirja kätte saanud ja vastu kirjutanud, et juhtumisi on ka tema sel nädalal Londonis ja peatub õe juures, kuningliku teatri lähedal. Vahest võiksid nad kokku saada ja Cavour Clubis teed juua või ehk napsu võtta. Tema telefoninumber oli Tate 678.

      Poole nelja paiku tõmbas keegi koridori tualettruumis vett. Saba tõusis voodis istukile ning otsustas noormehele hommikul helistada ja kokkusaamise ära jätta. Prooviesinemise pingestki piisas selleks päevaks, ja küllap peab noormees teda odavaks, kuna ta nii ruttu nõusse jäi.

      Enne koitu äratas üle Londoni lendavate pommilennukite mürin Saba taas. Umbkaudu nelikümmend tuhat inimest oli siin pommirünnakutes surma saanud; see oli üks viimaseid rõõmusõnumeid, mille ema talle edasi andis. Toa tintjas pimeduses värisedes pani Saba öölaual lambi põlema, lükkas piibli eest ära, võttis kohvrist päeviku ja kirjutas puhta lehe algusesse: LONDON.

      Ma langetasin kas oma elu kõige rumalama ja halvema või siis parima otsuse. Nii või teisiti pean selle kirja panema, mul võib seda eluloo kirjutamisel (hahahaa!) vaja minna.

      Ta silmitses vastikustundega võltsuljast hahahaa-d, nagu oleks selle kirjutanud juhmivõitu võõras.

      Armas baba, kirjutas ta järgmiseks. Palun katsu mulle andeks anda tegu, mis …

      Ta kägardas paberilehe kokku ja viskas prügikorvi. Isa oli samuti süüdi; Saba ei hakka roomama ja isa ei anna andeks, nüüd ta teadis seda. See oli esimene otsus Saba elus, mille ta oli teinud kellegi teise loata, ja ta peab selle juurde jääma, isegi kui kogu see pagana lugu läbikukkumisega lõpeb.

      Saba röstsaiast ja munapulbrist koosnev hommikueine oli üksildane ning ta sõi jääkülmas elutoas, gaasituli ei põlenud, ja seltsiks oli tal vaid uue perenaise roosavalgete portselannukkude kogu. Pärast sööki läks ta kahe tänava kaugusele Drury Lane’i kuninglikku teatrisse, vaadates jahmunult furgoonide tunglemist ja karjuvaid inimesi.

      Tänavanurga telefoniputkas pistis Saba mündid pilusse, tõstis rõivakoti, kus oli tema kleit, üle õla, ja helistas Dominic Bensoni numbril.

      „Tere.” Naisterahva hääl – võluv, lõbustatud.

      „Teate, siin räägib Saba Tarcan. Mul on teade nooremleitnant Bensonile. Kas saate selle talle edasi anda?”

      „Muidugi.”

      „Mul on väga kahju, me pidime täna kokku saama, aga ma ei jõua – ma ei tea, kus ma sel ajal olen.”

      „Oi.” Naise hääles kõlas pettumus.

      „Kas ma tohin küsida, kes te olete?”

      „Jah, muidugi, ma olen Freya, tema õde. Ta saab kindlasti teate kätte.”

      „Tänan teid.” Saba tahtis öelda, et helistab pärastpoole, aga oli juba hilja. Kostis klõpsatus ja toru jäi tummaks.

      Saba astus jälle hingeldades tänavale. Ta oli nüüd prooviesinemise ja üksinda Londonis olemise pärast nii närvis, et ei suutnud millelegi muule mõelda.

      Esimene

Скачать книгу