Viiskümmend vabastatud varjundit - E. L. James

Скачать книгу

kõikide liikmeteni, kõikide kõrvetavate käe- ja jalaraudadeni.

      „Ma ei tea!” kisendan ma. „Sest ma võin! Sest ma armastan sind! Palun, Christian!”

      Ta oigab valusalt ja rammib sügavale, ikka ja jälle, muudkui rammib, ja ma olen kadunud, püüdes kogu seda naudingut endasse imada. See võtab mu mõistuse… mu keha… ma tahan kangesti jalgu sirutada, lähenevat orgasmi pisut veel tagasi hoida, aga ei saa… Ma olen abitu. Ma olen tema oma, lihtsalt et ta saaks teha, mida tahab… Mulle tükivad pisarad silma. See on liiga intensiivne. Ma ei suuda teda peatada. Ma ei taha teda peatada… ma tahan… ma tahan… oi ei, oi ei… see on liiga…

      „Niimoodi,” oigab Christian. „Naudi!”

      Ma plahvatan ta ümber, ikka ja jälle, ringi ja ringi, kisendades valjult, kui orgasm mu tükkideks rebib, tuhisedes minust läbi nagu tulekahju, mis pühib kõik oma teelt. Ma olen tühjaks pigistatud, pisarad voolavad mööda mu nägu ning mu keha tuksleb ja väriseb.

      Ja ma tean, et Christian põlvitab, ikka veel mu sees; ja tõmbab mu siis endale sülle, pigistab ühe käega mu pead ja teisega selga, ning saab vägeva orgasmi, ja mu sisemus tõmbleb ikka veel. See teeb mu jõuetuks, võtab viimase välja, see on põrgu… see on taevas. See on metsistunud hedonism.

      Christian võtab mu silmilt sideme ja suudleb mind. Ta suudleb mu silmi, mu nina, mu põski. Ta suudleb ära pisarad, pigistades mu nägu oma käte vahel.

      „Ma armastan sind, proua Grey,” sosistab ta. „Ehkki sa ajad mu hulluks, tunnen ma end sinuga nii elusana.” Mul pole energiat, et silmi avada või suud liigutada. Väga õrnalt paneb ta mu selili voodile ja tõmbab oma riista minust välja.

      Ma liigutan suud, et hääletult protestida. Ta ronib voodist välja ja teeb käe- ja jalarauad lahti. Kui ma olen vaba, hõõrub ta õrnalt mu randmeid ja pahkluid, heidab siis mu kõrvale ning võtab mu käte vahele. Ma sirutan jalad välja. Oi kui hea see on. Mul on hea olla. See oli kahtlemata kõige võimsam orgasm, mis ma kunagi olen kogenud. Hmm… Christian Grey, Viiekümne Varjundi karistuskepp.

      Ma peaksin tõepoolest tihedamini halvasti käituma.

      VAJADUS PÕIT TÜHJENDADA ÄRATAB mu üles. Ma avan silmad, teadmata, kus ma olen. Väljas on pime. Kus ma olen? Londonis? Pariisis? Oh – purjekal. Ma tunnen, kuidas see õõtsub ja kõigub, ning kuulen kerget mootorimüra. Me liigume. Kui kummaline. Christian on mu kõrval, teeb oma sülearvutiga tööd, seljas valge linane särk ja jalas khakipüksid, jalad paljad. Ta juuksed on märjad, ja ma tunnen dušigeeli ja Christiani lõhna… Hmmm.

      „Tere,” pomiseb ta, vaadates mind, silmad soojad.

      „Tere.” Ma naeratan ja tunnen end äkki ujedalt. „Kui kaua ma magasin?”

      „Ainult tunnikese või nii.”

      „Me sõidame?”

      „Ma mõtlesin, et kuna me sõime eile õhtul väljas ja käisime balletti vaatamas ja kasiinos, siis sööme täna siin õhtust. Vaikne õhtu à deux.”

      Ma muigan. „Kuhu me lähme?”

      „Cannes’i.”

      „Tore.” Ma sirutan kangeks jäänud ihuliikmeid. Isegi treening Claude’iga poleks mind selleks õhtupoolikuks ette valmistanud.

      Ma tõusen ettevaatlikult, et vannituppa minna. Ma haaran oma siidhommikumantli ja panen selle kähku selga. Miks ma nii uje olen? Ma tunnen endal Christiani pilku. Vaatan vilksamisi tema poole, aga ta on uuesti arvutis tööle hakanud, kulm kipras.

      Ma pesen tualettruumis hajameelselt käsi ja meenutan eilset õhtut kasiinos. Mu hommikumantel läheb eest lahti ja ma vaatan end peeglist ning olen rabatud.

      Püha taevas! Mis ta minuga teinud on?

      KOLMAS PEATÜKK

      Ma vaatan õudusega punaseid märke oma rindadel. Maasikad! Mul on maasikad! Ma olen abielus Ameerika Ühendriikide ühe lugupeetavama ärimehega, ja ta on teinud mulle kuramuse maasikad. Kuidas ma ei tundnud seda? Ma punastan. Tegelikult tean ma täpselt, miks härra Orgasmiline kasutas minu peal oma pneumomotoorseid seksioskusi.

      Mu alateadvus piilub üle oma poolkuukujuliste prillide ja naksutab halvakspanuga keelt, ning mu sisemine jumalanna suigub oma lamamistoolis, mängust täiesti väljas. Ma vahin oma peegelpilti. Mu randmetel on käeraudadest punased randid. Pole mingit kahtlust, et need lähevad siniseks. Ma uurin oma pahkluid – veel rohkem rante. Püha taevas, ma näen välja, nagu oleksin mingi avarii läbi teinud. Ma põrnitsen ennast, püüdes iseennast ära tunda. Mu keha on viimasel ajal nii teistsugune. See on muutunud sellest ajast, kui ma temaga tuttavaks sain… ma olen läinud saledamaks, ma olen paremas vormis, mu juuksed läigivad ja on hästi lõigatud. Mu küüned on maniküüritud, varbaküüned pediküüritud, mu kulmud on piiratud ja kenasti kujundatud. Esimest korda elus olen ma hästi hoolitsetud – kui välja arvata need hirmsad armuhammustused.

      Ma ei taha praegu mingist enda eest hoolitsemisest mõeldagi. Olen liiga vihane. Kuidas ta tohib mind niimoodi ära märgistada, nagu mingi teismeline. Meie lühikese koosoldud aja jooksul pole ta mulle kunagi varem maasikaid teinud. Ma näen kohutav välja. Ma tean, miks ta seda tegi. Kuradi kontrollifriik. Õigus! Mu alateadvus paneb käed oma väikesele rinnale risti – seekord on Christian liiga kaugele läinud. Ma lähen vannitoast garderoobi, heitmata tema suunas pilkugi. Ma libistan end hommikumantlist välja ja tõmban jalga dressipüksid ning panen topi selga. Ma teen patsi lahti, võtan tualettlaualt harja ja kammin juukseid.

      „Anastasia,” hüüab Christian, ja ma kuulen ta hääles ärevust. „Kas kõik on hästi?”

      Ma ei tee temast väljagi. Kas kõik on hästi? Ei ole. Pärast seda, mis ta minuga teinud on, ei saa ma ilmselt trikoodki kanda, rääkimata oma naeruväärselt kallitest bikiinidest, ja seda terve mesinädalate aja. See mõte ajab mind äkki maruvihaseks. Kuidas ta julgeb? Ma veel näitan talle, kas kõik on korras. Ma keen vihast. Mina võin ka käituda nagu teismeline! Ma astun tagasi magamistuppa, viskan teda harjaga, pööran ringi ja lahkun – aga mitte enne, kui olen näinud ta rabatud ilmet ja välkkiiret reaktsiooni, kui ta pea kaitseks käe tõstab, nii et hari lendab kahjuks üle ta käe voodile.

      Ma torman kajutist välja, ronin trepist üles välja tekile ja pagen reelingu juurde. Mul on rahunemiseks ruumi vaja. On pime ja õhk on meeldivalt soe. Tuul toob endaga Vahemere lõhna ning kaldalt jasmiini ja bugenvillea aroome. Fair Lady libiseb kergelt üle rahuliku koobaltsinise mere ja ma toetan küünarnukkidega reelingule, vaadates kauget kallast, kus säravad tillukesed plinkivad tuled. Ma hingan sügavalt sisse ja hakkan aegamööda rahunema. Ma tean, et ta on mu selja taga, enne kui teda kuulen.

      „Sa oled minu peale vihane,” sosistab ta.

      „Tõsi või, Sherlock!”

      „Kui vihane?”

      „Skaalal ühest kümneni olen ma viiekümne juures. Sobib?”

      „Nii vihane.” Ta tundub olevat üllatunud ja samas avaldab see talle muljet.

      „Jah. Ma võiksin kätega kallale tulla,” ütlen ma läbi kokkusurutud hammaste.

      Ma pöördun ja jään teda põrnitsema, tema on vait ning vaatab mind valvsal pilgul vastu, silmad pärani. Ma tean ta ilmest ja sellest, et ta pole püüdnud mind puudutada, et tal on pind jalge alt kadunud.

      „Christian, sa pead loobuma mind sõnakuulmisele sundimast. Sa tegid mulle rannas asja selgeks. Väga tõhusalt, nagu ma mäletan.”

      Ta kergitab kergelt õlgu. „Noh, sa ei võta enam oma ülemist osa ära,” pomiseb ta pahuralt.

      Ja see õigustab, mis ta mulle tegi? Ma vahin teda tigedalt. „Mulle ei meeldi, kui sa minu peale märke jätad. Noh, vähemalt mitte nii palju. Karm keeld!” sisistan ma.

      „Mulle ei meeldi, et sa avalikus kohas riided ära võtad. See on minu karm keeld,” uriseb ta.

      „Ma arvan, et selle oleme me selgeks teinud,” sisistan ma läbi hammaste. „Vaata

Скачать книгу