LITMIR.BIZ

Скачать книгу

keerab stardirajale, meie rüüpame šampanjat ja vaatame teineteisele totaka naeratusega otsa. Ma ei suuda seda uskuda. Kahekümne kahe aastaselt saan ma lõpuks Ameerika Ühendriikidest välja, lähen Euroopasse – ja veel Londonisse.

      Kui me õhus oleme, serveerib Natalia meile veel šampanjat ja valmistab piduliku pulmaeine. Ja tõepoolest, milline piduroog – suitsulõhe, seejärel röstitud püü, salat roheliste hernestega ja dauphinoise’i kartulid, ja kõik selle on valmistanud tubli Natalia.

      „Magustoitu, härra Grey?” küsib ta.

      Christian raputab pead ja tõmbab sõrmega üle alumise huule, vaadates küsivalt minu poole. Ta pilk on tume, sellest pole võimalik midagi välja lugeda.

      „Ei, aitäh,” pomisen ma, suutmata Christianilt silmi pöörata. Ta huuled kerkivad väikeses salapärases naeratuses, ja Natalia lahkub.

      „Tore,” pomiseb ta. „Magustoiduks on mul kavas süüa sind.”

      Oh… siin?

      „Tule,” ütleb ta laua tagant tõustes ja ulatab mulle käe. Me läheme salongi teise otsa.

      „Siin on vannituba.” Ta osutab väikesele uksele, viib mu siis mööda väikest koridori edasi ja avab ukse koridori lõpus.

      Jessas… magamistuba. Jällegi vahtrapuu ja kreemikad toonid, ning väikesel kaheinimesevoodil on kuldsed ja pruunikashallid padjad. See tundub väga mugav.

      Christian pöörab ringi ja tõmbab mu käte vahele ning vaatab mulle otsa.

      „Ma arvasin, et võiksime veeta oma pulmaöö kümne ja poole kilomeetri kõrgusel. See on midagi sellist, mida ma pole enne teinud.”

      Veel üks esimene kord. Ma vaatan teda hämmastunult, mu süda peksab… ühe miili klubi2. Ma olen sellest kuulnud.

      „Aga kõigepealt pean ma su selle võrratu kleidi seest kätte saama.” Ta silmad säravad armastusest ja millestki tumedamast, millestki, mida ma armastan, millestki, mis erutab mu sisemist jumalannat. Ta lööb mul hinge kinni.

      „Pööra ringi.” Ta hääl on madal, autoriteetne ja kuradi seksikas. Ta suudab panna need kaks sõna kõlama nii paljutõotavalt. Ma teen meelsasti, nagu palutud, ja ta käed liiguvad mu juustesse. Ta hakkab oma osavate sõrmedega mu juuksenõelu ükshaaval välja tõmbama. Mu juuksed langevad õlgadele, üks lokk teise järel, kattes selja ja rinna. Ma püüan paigal olla ja mitte väänelda, aga ma janunen ta puudutuse järele. Pärast pikka ja väsitavat, ent erutavat päeva tahan ma teda – tervenisti.

      „Sul on nii ilusad juuksed, Ana.” Ta suu on mu kõrva juures ja ma tunnen ta hingeõhku, ehkki ta huuled ei puuduta mind. Kui mu juuksed on lahti, tõmbab ta sõrmedega neist läbi, masseerides õrnalt mu peanahka… oh taevas… ma sulgen silmad ja naudin. Ta sõrmed liiguvad allapoole ja ta sikutab mind juustest, paljastades mu kurgualuse.

      „Sa oled minu oma,” sosistab ta, ja ta hambad naksavad mu kõrvalesta.

      Ma oigan.

      „Tššš,” noomib ta. Ta tõmbab mu juuksed üle õlgade ja libistab sõrmega mööda mu selga, ühest õlast teiseni, mööda dekolteed ääristavat pitsi. Ma värisen ootusest. Ta suudleb õrnalt mu selga ülalpool esimest kleidinööpi.

      „Nii kaunis,” ütleb ta, avades osavalt nööbi. „Täna tegid sa minust kõige õnnelikuma mehe maailmas.” Lõpmata aeglaselt avab ta ükshaaval kõik nööbid kleidiseljal. „Ma armastan sind nii väga.” Ta liigub suudlustega üle mu kukla õlanukini, pomisedes suudluste vahele: „Ma. Tahan. Sind. Nii. Väga. Ma. Tahan. Sinu. Sees. Olla. Sa. Oled. Minu. Oma.”

      Iga sõna on joovastav. Ma sulgen silmad ja kallutan pead, et ta paremini mu kaelani pääseks, ning langen Christian Grey, oma abikaasa nõidusesse.

      „Minu,” sosistab ta veel kord. Ta tõmbab kleidi alla, see langeb mu jalgadele nagu elevandiluukarva siidist ja pitsist pilv.

      „Pööra ringi,” sosistab ta kähedal häälel. Ma teen seda, ja ta ahmib õhku.

      Mul on seljas kitsas roosa satiinkorsett sukahoidjaga, sama värvi pitsist aluspüksid ja valged siidsukad. Christiani silmad libisevad ahnelt mu keha mööda allapoole, aga ta ei ütle midagi. Ta lihtsalt vaatab mind pärani silmil.

      „Meeldib sulle?” sosistan ma, teades, et puna valgub üle mu põskede.

      „Rohkem kui meeldib, kallis. Sa näed vapustav välja.” Ta sirutab käe, ma võtan selle vastu ning astun kleidist välja.

      „Ole paigal,” pomiseb ta, pööramata minult oma tumenevat pilku, ja tõmbab keskmise sõrmega üle mu rindade, just korseti serva mööda. Mu hingamine muutub pinnapealseks, ja ta kordab oma teekonda üle mu rindade ning ta ahvatlev sõrm tekitab mu selgroos värinaid. Ta peatub ja teeb nimetissõrmega õhus ringe, andes märku, et ma ringi pööraksin.

      Tema jaoks teeksin ma praegu mida iganes.

      „Stopp,” ütleb ta. Ma olen seljaga tema ja näoga voodi poole. Ta käsi haarab mu vöökoha ümbert ja tõmbab mu enda vastu, ta nuusib mu kaela. Õrnalt võtab ta mu rinnad pihku, mängib nendega, ta pöidlad teevad ringe mu nibude kohal ja need kõvenevad, surudes vastu korsetti.

      „Minu,” sosistab ta.

      „Sinu,” sosistan ma vastu.

      Jättes mu rinnad rahule, liiguvad ta käed üle mu kõhu ja alla reitele ning ta pöidlad puudutavad mu suguelundit. Ma surun oige alla. Ta sõrmed liiguvad sukatrippide juurde, ja osavalt nagu alati, võtab ta eesmised tripid ükshaaval lahti. Ta käed on ümber mu tagumiku.

      „Minu,” sosistab ta, libistades käsi mööda mu tagumikku, ja puudutab jälle sõrmeotstega mu suguelundit.

      „Aa.”

      „Tšš.” Ta käed liiguvad mu reitele ja avavad ka tagumised tripid.

      Ta kummardub ja lükkab voodikatte kõrvale. „Istu.”

      Ma olen ta võimuses ja teen, nagu kästud, ning ta põlvitab mu jalgade juurde ja hakkab õrnalt mu jalast ära võtma Jimmy Choo valgeid sukki. Ta haarab mu vasema suka ja koorib selle aeglaselt jalast, liikudes pöialdega jalga mööda allapoole… Sama teeb ta teise sukaga.

      „See on nagu jõulukingituse lahtipakkimine.” Ta naeratab ja vaatab oma pikkade tumedate ripsmete alt minu poole üles.

      „Ja kingiks miski, mis niigi sinu oma on…”

      Ta kortsutab manitsevalt kulmu. „Oi ei, kallis. Alles nüüd on see tõesti minu oma.”

      „Christian, ma olen sinu oma olnud sellest ajast saadik, kui jah ütlesin.” Ma nihkun talle lähemale ja võtan ta armsa näo oma käte vahele. „Ma olen sinu oma. Ma olen alati sinu oma, mu abikaasa. Aga ma arvan, et sul on liiga palju riideid seljas.” Ma kummardun teda suudlema, ja äkki ajab ta end sirgu, suudleb mu huuli ja võtab mu pea oma käte vahele, ta sõrmed liiguvad läbi mu juuste.

      „Ana,” sosistab ta. „Minu Ana.” Ta huuled on jälle mu suul, ta keel on tungiv.

      „Riided,” sosistan ma ning meie hingeõhk seguneb, ja ma haaran ta vestist kinni ning ta võtab selle seljast, lastes hetkeks minust lahti. Ta jääb paigale ja vaatab mind, silmad suured ja ihaldavad.

      „Luba ma ise, palun.” Mu hääl on pehme ja meelitav. Ma tahan oma meest, oma Viitkümmet lahti riietada.

      Ta kükitab, ja ma haaran kinni ta lipsust – see on hõbehall lips, minu lemmik – ning avan aeglaselt sõlme. Ta tõstab lõua, et saaksin avada ta valge särgi ülemise nööbi; kui see on lahti, võtan ma käsile mansetinööbid. Need on plaatinast ja neile on graveeritud teineteisest läbi põimunud A ja C – minu pulmakingitus talle. Kui ma olen need ära võtnud, nopib ta need minu käest enda kätte ja surub käe rusikasse. Ta suudleb rusikat ja paneb mansetinööbid püksitaskusse.

      „Härra Grey, nii romantiline.”

      „Teile,

Скачать книгу