LITMIR.BIZ

Скачать книгу

meid pealt ei kuule. Õnneks on õpetaja Walsh diskreetselt eemale astunud. Ma vaatan pidurõivastes rahvahulka… Minu ema, Ray, Bob ja kõik Greyd plaksutavad – isegi Kate, mu pruutneitsi, kes näeb oma kahvaturoosas kleidis vapustav välja, seistes Christiani isamehe, ta venna Ellioti kõrval. Ma poleks arvanudki, et ka Elliot võib nii uhke välja näha. Kõik naeratavad laialt ja säravalt – välja arvatud Grace, kes pühib säravvalge taskurätikuga vargsi silmi.

      „Peoks valmis, proua Grey?” pomiseb Christian, naeratades mulle ujedalt. Ma sulan. Ta näeb jumalik välja oma lihtsas mustas smokingis, millel on hõbedane vest ja lips. Ta on… silmipimestav.

      „Täiesti valmis.” Mu näol on totakas naeratus.

      Pulmapidu on täies hoos… Carrick ja Grace on ületanud kõik ootused. Nad on jälle lasknud telgi püsti panna ja see on kaunistatud kahvaturoosade, hõbedaste ja elevandiluutoonidega ning külgedelt avatud. Sealt avaneb vaade lahele. Meil on ilmaga vedanud ja õhtune päike särab vee kohal. Telgi ühes otsas on tantsupõrand ja teises rikkalik rootsi laud.

      Ray tantsib mu emaga ja nad naeravad. Ma tunnen neid vaadates kibemagusat kihvatust. Loodetavasti peame me Christianiga kauem vastu. Ma ei tea, mis ma teeks, kui ta mu maha jätaks. Öeldakse, et kes kiirustades abiellub, see hiljem kahetseb. See ütlus kummitab mind.

      Kate on mu kõrval, kaunis oma pikas siidkleidis. Ta vaatab mulle otsa ja kortsutab kulmu. „Kuule, see peaks olema su elu kõige õnnelikum päev,” noomib ta.

      „Ongi,” sosistan ma.

      „Oh, Ana, mis viga on? Kas sa vaatad oma ema ja Rayd?”

      Ma noogutan kurvalt.

      „Nad on õnnelikud.”

      „Aga lahus.”

      „Kas sul on mingeid kahtlusi?” küsib Kate ärevalt.

      „Ei, üldse mitte. Lihtsalt… ma armastan teda nii väga.” Ma vaikin, suutmata ega tahtmata oma hirmudest rääkida.

      „Ana, ilmselge, et ta jumaldab sind. Ma tean, et teie suhe algas ebatavaliselt, aga ma näen, kui õnnelikud olete te mõlemad viimastel kuudel olnud.” Ta haarab mu mõlemast käest kinni ja pigistab neid. „Pealegi, praegu on juba hilja,” lisab ta muiates.

      Ma itsitan. Kate teeb alati asjad selgeks. Ta võtab mu Kate Kavanagh’ Erilisse Embusesse. „Ana, kõik läheb hästi. Ja kui ta mõtleb sulle kuidagi liiga teha, siis tuleb tal minuga tegemist.” Ta laseb mu lahti ja naeratab kellelegi, kes on mu selja taga.

      „Tere, kallis.” Christian võtab mul ootamatult ümbert kinni ja suudleb mu meelekohta. „Kate,” ütleb ta napilt. Pärast kuut nädalat suhtub ta Kate’i ikka veel jahedalt.

      „Tere jälle, Christian. Ma lähen otsin nüüd üles su isamehe, kes juhtub ka minu mees olema.” Naeratades meile mõlemale läheb ta Ellioti juurde, kes vestleb Kate’i venna Ethani ja meie sõbra Joséga.

      „Aeg on minna,” sosistab Christian.

      „Juba? See on esimene pidu mu elus, kus mul pole midagi tähelepanu keskpunktis olemise vastu.” Ma pööran ringi ja vaatan talle otsa.

      „Sa väärid seda. Sa näed vapustav välja, Ana.”

      „Sina samuti.”

      Ta naeratab ja ta ilme elavneb. „See ilus kleit sobib sulle.”

      „See vana asi?” Ma punastan ja katsun oma kehassetöödeldud lihtsa kleidi pitsist ülaosa, mille Kate’i ema minu jaoks disainis. Mulle meeldib, et pits on õlal – tagasihoidlik, ent ahvatlev, nagu ma loodan.

      Ta kummardub ja suudleb mind. „Lähme. Ma ei taha sind enam kõigi nende inimestega jagada.”

      „Kas me tohime oma pulmast lahkuda?”

      „Kallis, see on meie pidu ja me võime teha, mida tahame. Me oleme koogi juba lahti lõiganud. Ja praegu tahan ma su minema viia, et sa kuuluksid ainult mulle.”

      Ma itsitan. „Ma kuulun teile kogu elu, härra Grey.”

      „Mul on väga hea meel seda kuulda, proua Grey.”

      „Oh, seal te oletegi! Noored armunud.”

      Ma ohkan sisimas… Grace’i ema on meid üles leidnud.

      „Christian, kallis – veel üks tants oma vanaemaga?”

      Christian hammustab huulde. „Muidugi, vanaema.”

      „Ja sina, kaunis Anastasia, mine ja tee vanamehele rõõmu – tantsi Theoga.”

      „Theoga, proua Trevelyan?”

      „Vanaisa Trevelyaniga. Ja sa võiksid mind vanaemaks kutsuda. Ja te peate tõsiselt tööle asuma, et saaksin lapselapselapsi. Mulle pole enam kaua jäänud.” Ta naeratab eputavalt meile mõlemale.

      Christian pilgutab kohkunult silmi. „No kuule, vanaema!” ütleb ta, võttes rutakalt ta käe, ja viib ta tantsupõrandale. Ta vaatab peaaegu et mossitades minu poole ja pööritab silmi. „Nägudeni, musi.”

      Kui ma vanaisa Trevelyani poole kõnnin, kõnetab mind José.

      „Ma ei palu sinult veel ühte tantsu. Ma vist niigi röövisin liiga palju su aega, kui me tantsupõrandal olime… Mul on hea meel sind õnnelikuna näha, aga ma räägin tõsiselt, Ana. Ma tulen… kui sa mind vajad.”

      „José, tänan. Sa oled hea sõber.”

      „Ma mõtlen tõsiselt.” Ta tumedad silmad säravad siiralt.

      „Ma tean. Tänan, José. Aga palun vabanda mind – mul on ühe vanema härraga kohtamine.”

      Ta kergitab hämmeldunult kulmu.

      „Christiani vanaisaga,” selgitan ma.

      Ta muigab. „Palju õnne sulle, Annie. Edu kõiges.” „Tänan, José.”

      Pärast tantsu Christiani alati võluva vanaisaga jään ma maast laeni akende juurde seisma ja vaatan, kuidas päike aeglaselt Seattle’i kohal loojub, heites lahele ereoranži ja meresinist valgust.

      „Lähme,” käib Christian peale.

      „Ma pean ümber riietuma.” Ma haaran tal käest, et ta tuleks koos minuga ülakorrusele. Ta kortsutab mõistmatult kulmu ja hoiab mind õrnalt tagasi.

      „Ma arvasin, et sina tahad mul seda kleiti seljast võtta,” selgitan ma. Ta silmad löövad särama.

      „Õige.” Ta saadab mulle ülemeeliku naeratuse. „Aga ma ei võta sind siin riidest lahti. Me ei lahku enne kui… ma ei tea…” Ta viipab oma pikkade sõrmedega, jättes lause lõpetamata, aga ta mõte on üpris selge.

      Ma punastan ja lasen ta käest lahti.

      „Ja ära juukseid ka lahti võta,” pomiseb ta tumedalt.

      „Aga…”

      „Mitte mingeid agasid, Ana. Sa oled nii kaunis. Ja mina tahan olla see, kes su lahti riietab.”

      Oh. Ma kortsutan kulmu.

      „Paki oma teised pulmariided kokku,” käsib ta. „Sul läheb neid tarvis. Taylori käes on su kohver.”

      „Hästi.” Mis tal plaanis on? Ta pole mulle rääkinud, kuhu me lähme. Tegelikult, arvatavasti ei tea keegi, kuhu me lähme. Ei Mia ega Kate pole suutnud temalt infot kätte saada. Ma lähen oma ema ja Kate’i juurde.

      „Ma ei vaheta riideid.”

      „Miks?” ütleb ema.

      „Christian ei taha.” Ma kehitan õlgu, nagu peaks sellega kõik selge olema. Ema kulm kerkib kergelt.

      „Sa ei lubanud talle kõiges kuuletuda,” tuletab ta mulle taktitundeliselt meelde. Kate püüab oma turtsatust köhimisega varjata. Ma kissitan talle silmi. Ei temal ega mu emal pole aimugi, milline tüli mul Christianiga selle üle oli. Ma ei taha seda vana asja jälle üles soojendada. Jessas, kuidas mu Viiskümmend Varjundit võib mossitada… ja õudusunenägusid näha. See mälestus on kainestav.

      „Ma

Скачать книгу