LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tema enne, surun särginööpe avades pehme suudluse ta rinnale, ning sosistan sõnahaaval suudluste vahele: „Sa. Teed. Mind. Nii. Õnnelikuks. Ma. Armastan. Sind.”

      Ta oigab, ja haarab ühe kiire liigutusega mu piha ümbert kinni ja tõstab mu voodile, ning tuleb siis ise järele. Ta huuled on mu huultel, käed mu pea ümber, vaigistamas mind, kui me keeled teineteist naudivad. Äkki tõuseb Christian püsti, jättes mu hingetuna ja ihaldavana voodile.

      „Sa oled nii kaunis… naine.” Ta silitab mu jalasääri ja võtab vasakust jalast kinni. „Sul on nii ilusad jalad. Ma tahaksin suudelda igat sentimeetrit. Siit alates.” Ta surub huuled mu suurele varbale ja näksab hammastega. Kõik, mis jääb mu vöökohast allapoole, tõmbub kokku. Ta keel libiseb üle mu pöia, ta hambad naksavad mind kannast ja puudutavad mu pahkluud. Ta liigub suudlustega mööda mu sääremarja; pehmete märgade suudlustega. Ma väänlen ta all.

      „Tasa, proua Grey,” hoiatab ta, pöörab mu äkki kõhuli ning jätkab oma teekonda, libistades suuga mu sääremarju pidi, üles reitele, tagumikule, ja jääb siis paigale. Ma oigan. „Palun…”

      „Ma tahan sind alasti näha,” pomiseb ta ja avab aeglaselt mu korseti, üks haak korraga, ning libistab keelega mööda mu selgroogu.

      „Christian, palun.”

      „Mida sa tahad, proua Grey?” Ta sõnad on vaiksed, mu kõrva juures. Ta peaaegu lamab mu peal… Ma tunnen teda oma tagumiku vastas.

      „Sind.”

      „Ja mina sind, mu armastus, mu elu…” sosistab ta, ja enne kui ma arugi saan, on ta mu selili keeranud. Ta tõuseb kähku püsti ja vabaneb ühe liigutusega pükstest ja bokseritest ning on nüüd oivaliselt alasti, ja ta riist mu kohal on suur ja valmis. Väike ruum on tulvil Christiani pimestavat ilu, ning ta tahab ja vajab mind. Ta kummardub ja võtab mul aluspüksid jalast ja jääb siis mind vaatama.

      „Minu,” ütleb ta hääletult.

      „Palun,” anun ma ja ta muigab… iharat, üleannetut, ahvatlevat Viiekümne-naeratust.

      Ta ronib tagasi voodisse ja katab suudlustega seekord mu parema jala… kuni jõuab mu reite ühinemiskohani. Ta tõmbab mu jalad laiali.

      „Oh… naine,” pomiseb ta, ja siis on ta suu minul. Ma sulgen silmad ja alistun ta oi-kui-osavale keelele. Mu käed on ta juustes ja mu puusad liiguvad ja kiiguvad, ma järgin ta rütmi, tõukan puusi ülespoole. Ta haarab mu puusadest kinni, et mind paigale sundida… aga ei lõpeta seda mõnusat piinamist. Ma olen lähedal, nii lähedal.

      „Christian,” pomisen ma.

      „Veel mitte,” sosistab ta ja liigub ülespoole, ning ta keel on mu nabas.

      „Ei!” Pagan! Ma tajun, kuidas ta mu naba vastas naeratab, ja ta liigub ülespoole.

      „Nii kannatamatu, proua Grey. Meil on aega, kuni me Smaragdsaarele maandume.” Ta suudleb hardalt mu rindu ja võtab vasaku nibu huulte vahele. Ta vaatab üles mulle otsa, silmad tumedad nagu troopiline torm, kui ta mind kiusab.

      Oi taevas… ma olin unustanud. Euroopa.

      „Minu mees, ma tahan sind. Palun.”

      Ta on mu kohal, ta keha katab minu keha, ta toetab end küünarnukkidele. Ta nuusib ninaga mööda mind, ja ma liigutan oma kätt mööda ta tugevat nõtket selga, kuni ta ilusa tagumikuni.

      „Proua Grey… naine. Me püüame meele järele olla.” Ta puudutab mind põgusalt huultega. „Ma armastan sind.”

      „Mina armastan sind ka.”

      „Tee silmad lahti. Ma tahan sind näha.”

      „Christian… ah…” kisendan ma, kui ta aeglaselt minusse tuleb.

      „Ana, oh, Ana,” sosistab ta ja hakkab end liigutama.

      „MIDA KURADIT SA ENDA arust teed?” karjub Christian, kiskudes mind ülimalt meeldivast unenäost ärkvele. Ta seisab, üleni märg ja kaunis, mu lamamistooli kõrval ja vahib alla mulle otsa.

      Mis ma teinud olen? Oi ei… ma laman selili… Kurat, kurat, kurat. Ja ta on vihane. Kurat küll. Ta on maruvihane.

      TEINE PEATÜKK

      Äkki olen ma täiesti ärkvel, erootilin eunenägu meeles tläinud.

      „Ma olin kõhuli. Ma ilmselt pöörasin end unes selili,” sosistan ma nõrgalt, püüdes end kaitsta.

      Ta silmad hiilgavad raevust. Ta kummardab alla, võtab oma toolilt mu rinnahoidja ja viskab mulle.

      „Pane selga!” sisistab ta.

      „Christian, keegi ei vaata.”

      „Usu mind. Vaatavad küll. Ma olen kindel, et Taylor ja turvameeskond naudivad seda esinemist!” uriseb ta.

      Püha taevas! Miks ma nad kogu aeg ära unustan? Ma olen paanikas ja katan rinnad kätega. Pärast Charlie Tango sabotaažijuhtumit on meil pidevalt see pagana turvameeskond sabas.

      „Jah,” uriseb Christian. „Ja samuti võis mõni närune paparatso sind pildistada. Kas sa tahaks Star’i esikaanel olla? Seekord alasti?”

      Pagan! Paparatsod! Ma panen rutakalt rinnahoidja selga ja värv kaob mu näost. Ma judisen. Minust uhkab üle ebameeldiv mälestus, kuidas paparatsod mu Sõltumatu Kirjastuse ees ümber piirasid, kui teade meie kihlusest oli levima hakanud. Selline tähelepanu oli asju, mida Christian Greyga koosolemine endaga kaasa toob.

      „L’addition!”3 nähvab Christian mööduvale ettekandjale. „Me lähme ära,” ütleb ta mulle.

      „Kohe?”

      „Jah. Kohe.”

      Oh pagan, temaga pole mõtet vaielda.

      Ta tõmbab šortsid jalga, ehkki ujumispüksid on märjad, ja selga oma halli T-särgi. Ettekandja on hetke pärast krediitkaardi ja arvega tagasi.

      Vastumeelselt panen ma selga oma türkiissinise päikesekleidi ja torkan plätud jalga. Kui ettekandja on läinud, haarab Christian oma raamatu ja BlackBerry ning peidab raevu peegelklaasidega päikeseprillide taha. Ta on pinges ja väga vihane. Mu süda vajub saapasäärde. Iga teine naine selles rannas on ilma rinnahoidjata – see pole mingi kuritegu. Tegelikult näen ma just rinnahoidjaga imelik välja. Ma ohkan sisimas, mu tuju langeb. Ma lootsin, et Christian näeb selle asja naljakat külge… kui oleksin kõhuli lamanud. Ta huumorimeel on haihtunud.

      „Palun ära ole mu peale vihane,” sosistan ma, võttes ta käest raamatu ja BlackBerry ning panen need oma seljakotti.

      „Liiga hilja,” ütleb ta vaikselt – liiga vaikselt. „Tule.” Ta võtab mu käest kinni ja annab märku Taylorile ja ta kahele kaaslasele, prantsuse turvameestele Philippe’ile ja Gastonile. Veidral kombel on nad identsed kaksikud. Nad on verandalt kannatlikult jälginud nii meid kui ka kõiki teisi rannasolijaid. Miks ma nad kogu aeg ära unustan? Taylor oma tumedate prillide taga on nagu kivist. Kurat, ka tema on mu peale vihane. Ma pole ikka veel harjunud teda vabas riietuses nägema, ta kannab šortse ja musta polosärki.

      Christian viib mu hotelli fuajeest läbi välja tänavale. Ta on vait ja tujutu, millegi üle sügavalt mõtteis, ja kõik see on minu süü. Taylor ja turvamehed järgnevad meile.

      „Kuhu me lähme?” küsin ma ebalevalt, vaadates üles talle otsa.

      „Purjekale tagasi.” Ta ei vasta mu pilgule.

      Mul pole aimugi, mis kell on. Arvatavasti viie-kuue ringis. Sadamasse jõudnud, lähme me maabumissillale, kus on ankrus mootorpaat ja jeti. Christian seob jeti lahti ja ma ulatan seljakoti Taylorile. Ma vaatan talle ärevalt otsa, aga, nagu Christiangi, on ta mittemidagiütleva ilmega. Ma punastan, mõeldes, mida ta rannas nägi.

      „Võtke, proua Grey.” Taylor ulatab mulle mootorpaadist päästevesti ja ma panen selle sõnakuulelikult selga. Miks mina olen ainus, kes peab päästevesti kandma? Christian ja Taylor vahetavad omavahel pilgu. Jessas,

Скачать книгу