LITMIR.BIZ

Скачать книгу

teha. Lõpuks ta ohkab ja tõstab alistuvalt ning lepitust otsivalt käed.

      „Hästi,” ütleb ta vaigistavalt. „Ma saan aru.”

      Halleluuja!

      „Tore!”

      Ta tõmbab käega läbi juuste. „Anna andeks. Palun ära ole minu peale vihane.” Lõpuks näib ta kahetsevat – ja kasutab mu enda sõnu.

      „Sa oled vahel ikka selline poisike,” noomin ma teda tõrksalt, aga mu häälest on tunda, et ma ei taha enam tülitseda, ja ta teab seda. Ta astub lähemale ja tõstab kõhklevalt käe, et juuksesalku mu kõrva taha seada.

      „Ma tean,” tunnistab ta leebelt. „Mul on palju õppida.”

      Mulle meenuvad doktor Flynni sõnad… Emotsionaalses mõttes on Christian teismeline. Tal jäi see faas elus täiesti vahele. Ta on kogu energia suunanud ärimaailmas edu saavutamisele, ja see on õnnestunud üle ootuste. Ta emotsionaalne maailm peab sellele järele jõudma.

      Mu süda pehmeneb pisut.

      „Meil mõlemal on.” Ma ohkan ja tõstan kõhklevalt käe ning panen ta südame peale. Ta ei võpata nagu varem, ent jäigastub. Ta paneb oma käe minu käele ja naeratab oma ujedat naeratust.

      „Ma sain just aru, et sa sihid hästi, proua Grey. Ma poleks muidu aru saanud, et ma sind alahindasin. Sa üllatad mind alati.”

      Ma kergitan tema suunas kulmu. „Laskmistreeningud Rayga. Ma viskan ja lasen hästi, härra Grey, ja sul oleks kasulik seda meeles pidada.”

      „Ma kavatsen seda teha, proua Grey, või siis hoolitsen selle eest, et kõikvõimalikud visatavad asjad on kinni naelutatud ja relva juurde sa ei pääse.” Ta muigab.

      Ma vastan talle samuti muigega ja kissitan silmi. „Ma olen leidlik.”

      „Oled küll,” sosistab ta ja laseb mu käe lahti ning võtab minu ümbert kinni. Ta tõmbab mu enda vastu ja peidab nina mu juustesse. Ma põimin käed talle ümber, hoian teda enda lähedal ja tunnen, kuidas ta keha pingest vabaneb, kui ta mind nuusib.

      „Kas ma sain andeks?”

      „Aga mina?”

      Ma tajun, et ta naeratab. „Jah,” vastab ta.

      „Hästi.”

      Me seisame teineteise embuses ja ma olen oma tusatuju unustanud. Ta lõhnab tõesti hästi, mis siis, et poisike. Ma ei suuda talle vastu panna.

      „Süüa tahad?” küsib ta natukese aja pärast. Mul on silmad kinni ja mu pea on ta rinnal.

      „Jah. Ma olen nälga suremas. Kogu see… ee… tegevus on mulle söögiisu tekitanud. Aga ma pole õhtusöögiks riides.” Ma olen kindel, et mu dressid ja topp panevad söögitoas kulmu kortsutama.

      „Minu meelest näed sa hea välja, Anastasia. Pealegi, see paat on nädal aega meie kodu. Me võime riides olla, nagu tahame. Võta seda nagu eriti vaba riietuse teisipäeva Prantsuse Rivieras. Niikuinii oli mul mõttes, et võiksime tekil süüa.”

      „Jah, see mulle meeldiks.”

      Ta suudleb mind – siira anna-andeks-suudlusega – ja siis kõnnime me käsikäes vööri, kus meid ootab gazpacho-supp.

      STJUUARD SERVEERIB MEILE KREEMBRÜLEED ja lahkub diskreetselt.

      „Miks sa mu juuksed alati patsi paned?” küsin ma Christiani käest uudishimulikult. Me istume laua ääres teineteise kõrval, jalad vastamisi. Ta käsi magustoidulusikaga tardub hetkeks, ja ta kortsutab kulmu.

      „Ma ei taha, et su juuksed millegagi kokku saaksid,” ütleb ta vaikselt ja on hetkeks omades mõtetes. „Ilmselt harjumus,” ütleb ta. Äkki lähevad ta silmad suureks ja on tulvil ärevust.

      Mis talle nüüd meelde tuli? See on ilmselt midagi valusat, mingi mälestus varasest lapsepõlvest. Ma ei taha et ta seda meenutaks. Ettepoole kummardudes panen ma nimetissõrme ta suule.

      „Ei, see pole oluline. Ma ei peagi teadma. Ma olin lihtsalt uudishimulik.” Ma naeratan talle soojalt ja kindlalt. Ta ilme on valvas, aga hetke pärast lõdvestub ta silmanähtavalt, kergendustunne on ilmne. Ma küünitan ta suunurka suudlema.

      „Ma armastan sind,” pomisen ma, ja ta naeratab südantlõhestavalt ujedat naeratust, ning ma sulan. „Ma armastan sind alati, Christian.”

      „Ja mina sind,” ütleb ta tasa.

      „Vaatamata mu sõnakuulmatusele?” kergitan ma kulmu,

      „Just su sõnakuulmatuse pärast, Anastasia.” Ta muigab.

      Ma pistan lusika magustoidu karamellivaapa ja vangutan pead. Sellest mehest pole küll kunagi võimalik aru saada. Hmm, see kreembrülee on oivaline.

      KUI STJUUARD ON MEIE MAGUSTOIDUTALDRIKUD ära koristanud, võtab Christian veinipudeli ja täidab uuesti mu klaasi. Ma vaatan ringi, et kas me oleme ikka üksi ja küsin: „Miks ma ikkagi ei tohtinud vannituppa minna?”

      „Sa tahad tõesti teada?” Ta naeratab ühe suupoolega ning ta silmad hiilgavad üleannetult.

      „Tahan jah.” Ma silmitsen teda läbi ripsmete ja võtan sõõmu veini.

      „Mida täiem on su põis, seda intensiivsem on orgasm, Ana.”

      Ma punastan. „Aaa, selge.” Püha taevas, see selgitab nii mõndagi.

      Ta muigab liigagi teadvalt. Kas ma pean alati härra Seksperdile alla jääma?

      „Jah. Noh…” Ma püüan meeleheitlikult leida mõnda muud teemat. Tal hakkab minust kahju.

      „Mida sa täna õhtul veel teha tahad?” Ta kallutab pea küljele ja naeratab.

      Mida iganes sina tahad, Christian. Katsetada su teooriat jälle praktikas? Ma kehitan õlgu.

      „Ma tean, mida mina teha tahan,” pomiseb ta. Ta võtab veiniklaasi, tõuseb ja ulatab mulle käe. „Tule.”

      Ma võtan ta käe vastu ja me lähme peasalongi.

      Ta iPod on tualettlaual. Ta lülitab selle sisse ja valib laulu.

      „Tantsi minuga.” Ta võtab mu käte vahele.

      „Kui sa just peale käid.”

      „Ma käin peale, proua Grey.”

      Kõlab voogav kaunis meloodia. On see ladina rütm? Christian muigab ja hakkab liikuma, tõstab mu põrandalt lahti ja tantsib minuga mööda salongi.

      Laulja hääl on nagu soe sulakaramell. Ma tean seda laulu, aga ei suuda meenutada, kes laulab. Christian kallutab mind taha, ja ma kiljatan üllatusest ning hakkan itsitama. Ta naeratab, silmad lustakad. Seejärel tõstab ta mu üles ja keerutab ringi.

      „Sa tantsid nii hästi,” ütlen ma. „Nii oskaks nagu minagi tantsida.”

      Ta naeratus on nagu sfinksil, aga ta ei ütle midagi ja mu peast käib käbi mõte, et äkki meenutab ta Mrs Robinsoni… Naist, kes õpetas ta tantsima – ja keppima. Ta polegi mulle mõnda aega meelde tulnud. Christian pole teda oma sünnipäevast saadik maininud ja nii palju kui mina tean, on nende ärisuhted läbi. Mul tuleb vastumeelselt tunnistada, et ta oli pagana hea õpetaja.

      Christian kallutab mind jälle ja suudleb põgusalt huultele.

      „Ma igatsen su armastust,” pomisen ma, korrates laulusõnu.

      „Ma rohkem kui igatsen su armastust,” ütleb ta ja kallutab mind veel kord. Siis laulab ta sõnu mulle vaikselt kõrva, nii et ma nõrken ta käte vahel.

      Lugu lõpeb ja Christian vaatab mulle otsa, silmad tumedad ja hiilgavad, neis pole enam naerusädemeid, ja ma olen äkki hingetu.

      „Tuled minuga voodisse?” sosistab ta, ning see on palve kogu südamest, mis läheb mulle otse südamesse.

      Christian, ma ütlesin jah – kaks ja pool nädalat tagasi. Aga ma tean, et see on tema viis andeks paluda ja kindel olla, et pärast tüli on meie vahel kõik hästi.

      KUI

Скачать книгу