Viiskümmend vabastatud varjundit - E. L. James

Скачать книгу

vannituppa. Ust avades leian ma sealt Christiani, kes ajab habet, alasti, kui mitte arvestada rätikut puusade ümber. Ta pöörab ringi ja lööb näost särama ning mu tulek ei häiri teda sugugi. Ma olen avastanud, et Christian ei lukusta kunagi ust, kui ta on üksi – selle põhjus on kainestav ja ma ei taha sellesse süveneda.

      „Tere hommikust, proua Grey,” ütleb ta, kiirates endast head tuju.

      „Tere hommikust ise ka.” Ma naeratan talle vastu ja vaatan, kuidas ta habet ajab. Mulle meeldib seda jälgida. Ta tõstab habet ajades lõua üles ja tõmbab pikkade tõmmetega lõua alt, ja ma avastan, et kordan tahtmatult ta liigutusi. Ma tõmban ülemise huule alla just nagu tema, et vuntse ajada. Ta pöörab ringi ja muigab, pool nägu habemeajamisvahuga kaetud.

      „Naudid vaatemängu?” küsib ta.

      Oh, Christian, ma võiksin sind tundide viisi vaadata. „Üks mu lemmikuid üle aegade,” pomisen ma ning ta kummardub ja suudleb mind kiiresti, määrides mu näo habemeajamisvahuga kokku.

      „Kas ajan sul ka?” sosistab ta üleannetult ja tõstab žiletiaparaadi.

      Ma torutan huuli. „Ei,” pomisen ma, teeseldes mossitamist. „Ma ajan järgmine kord.” Mulle tuleb meelde, kuidas Christian Londonis rõõmustas, olles avastanud, et sel ajal kui ta kohtumisel oli, ajasin mina uudishimust oma häbemekarvad ära. Muidugi polnud ma teinud seda härra Täpse kõrgete standardite järgi…

_________

      „Mida kuradit sa teinud oled?” hüüab Christian. Ta on kohutatud ja lõbustatud. Oleme Piccadilly lähedal asuvas Brown’s hotellis, ja ta tõuseb voodis istukile, paneb voodi kõrval lambi põlema ja vaatab mind, suu ehmunud O. On kesköö. Ma punastan nii, et lähen mängutoa linade värvi ja püüan satiinöösärki alla tõmmata, et ta ei näeks. Ta haarab mul käest kinni.

      „Ana!”

      „Ma – ee… ajasin karvu.”

      „Ma näen. Miks?” Ta suu on kõrvuni.

      Ma katan näo kätega. Miks mul nii piinlik on?

      „Kuule,” ütleb ta leebelt ja võtab mu käed näo eest ära. „Ära peida end.” Ta hammustab huulde, et mitte naerma hakata. „Räägi mulle. Miks?” Ta silmades tantsivad naerusädemed. Miks see tema arust nii naljakas on?

      „Ära naera mu üle.”

      „Ma ei naeragi su üle. Vabandust. Mulle… meeldib,” ütleb ta.

      „Oh…”

      „Räägi mulle. Miks?”

      Ma hingan sügavalt sisse. „Täna hommikul, kui sa olid kohtumisele läinud, käisin ma duši all ja mulle tulid kõik su reeglid meelde.”

      Ta pilgutab silmi. Lõbusus on ta ilmest kadunud ja ta silmitseb mind kõhklevalt.

      „Ja ma meenutasin neid ükshaaval ja ma mõtisklesin nende üle, ja mulle tuli meelde see ilusalong, ja ma mõtlesin… et see meeldib sulle. Ma polnud küllalt julge, et vahatada.” Mu hääl vaibub sosinaks.

      Ta vahib mind üksisilmi, silmad hiilgamas – seekord mitte sellepärast, et mu tobedus teda lõbustab, vaid armastusest.

      „Oh, Ana,” sosistab ta. Ta kummardub ja suudleb mind õrnalt. „Sa oled mu ära nõidunud,” sosistab ta mu huulte vastas ja suudleb mind jälle, võttes mu näo käte vahele.

      Hetke pärast tõmbub ta eemale ja nõjatub ühele küünarnukile. Jälle paistab see teda lõbustavat.

      „Ma mõtlen, et peaksin su käsitööd korralikult uurima, proua Grey.”

      „Mida? Ei.” Kas ta teeb nalja! Ma katan end kinni, kaitstes piirkonda, kus olin hiljuti lageraiet teinud.

      „Oi ei, ära tee, Anastasia.” Ta võtab mu käed ja tõmbab eemale, tuleb kärmelt mu jalgade vahele ja surub mu käed külgedele. Ta heidab mulle kõrvetava pilgu, mis võiks heaks tulehakatiseks olla, aga enne kui ma põlema lähen, ta kummardub ja liigub huultega mu paljast kõhtu mööda otse mu häbemele. Ma vingerdan ta all, vastumeelselt saatusele alistudes.

      „Noh, mis meil siin on?” Christian surub suu sinna, kus mul veel täna hommikul olid häbemekarvad – ja hõõrub karedat lõuga vastu mind.

      „Ai!” karjatan ma. Oo… see on tundlik.

      Christiani silmad sööstavad minu omadesse, täis iharat igatsust. „Ma arvan, et natuke jäi tegemata,” pomiseb ta ja tõmbab õrnalt, otse sealt alt.

      „Oh… Pagan,” pomisen ma, lootes, et see lõpetab selle ausalt öelda pealetungiva juurdluse.

      „Mul tuli mõte.” Ta hüppab voodist välja ja kõnnib paljalt vannituppa.

      Mida paganat ta teeb? Ta naaseb mõne hetke pärast, käes klaas veega, kruus, mu žiletiaparaat, tema habemeajamispintsel, seep ja rätik. Ta paneb veeklaasi, pintsli ja žiletiaparaadi voodi kõrvale lauale ja silmitseb mind, rätik käes.

      Oi ei! Mu alateadvus lööb oma Charles Dickensi kogutud teosed kinni, hüppab tugitoolist püsti ja paneb käed puusa.

      „Ei. Ei. Ei.” piiksun ma.

      „Proua Grey, kui midagi teha, siis korralikult. Tõsta puusad üles.” Ta silmad hõõguvad hallilt nagu suvine torm.

      „Christian! Sina ei hakka mind raseerima.”

      Ta kallutab pea küljele. „Miks mitte?”

      Ma punastan… kas see pole siis ilmselge? „Sest… see on liiga…”

      „Intiimne?” sosistab ta. „Ana, ma igatsen intiimsusi sinuga – sa tead seda. Pealegi, pärast neid asju, mis me teinud oleme, ära nüüd piparda. Ja mina tunnen seda osa sinust paremini kui sa ise.”

      Ma vaatan talle otsa, suu ammuli. Kõikidest ülbetest… tõsi, teab jah – aga ikkagi. „See lihtsalt ei kõlba!” Mu hääl on peps ja vinguv.

      „Kõlbab küll – see on kuum.”

      Kuum? Tõesti? „See erutab sind?” Ma ei suuda varjata oma hääles hämmeldust.

      Ta turtsatab. „Kas sa ei näe?” Ta vaatab oma erekteerunud peenist. „Ma tahan sind raseerida,” sosistab ta.

      Ah, mida kuradit. Ma heidan selili ja panen käsivarre üle näo, et mitte vaadata.

      „Kui see sulle rõõmu valmistab, Christian, siis lase käia. Sa oled tõesti kiiksuga,” pomisen ma, tõstes puusad üles, ja ta libistab nende alla rätiku. Ta suudleb mu reie sisekülge.

      „Oh, kallis, sul on täiesti õigus.”

      Ma kuulen vee solinat, kui ta pintsli veeklaasi kastab, seejärel pintsli sahinat kruusis. Ta haarab kinni mu vasakust pahkluust ja tõmbab mu jalad laiali, ning voodi vajub, kui ta mu jalge vahele istub. „Tegelikult tahaksin ma sind praegu kinni siduda,” pomiseb ta.

      „Ma luban, et olen paigal.”

      „Tore.”

      Ma hingan sügavalt sisse, kui ta vahuse pintsliga üle mu häbeme tõmbab. See on soe. Vesi klaasis on ilmselt kuum. Ma liigutan end natuke. Kõdi… aga meeldivalt.

      „Ära liiguta,” noomib Christian ja tõmbab jälle pintsliga. „Või ma tõepoolest seon su kinni,” lisab ta süngel toonil, ja meeldiv värin jookseb üle mu selgroo.

      „Kas sa oled seda varem teinud?” küsin ma kõhklevalt, kui ta žiletiaparaadi võtab.

      „Ei.”

      „Oh. Tore.” Ma muigan.

      „Veel üks esimene kord, proua Grey.”

      „Hmm. Mulle meeldivad esimesed korrad.”

      „Mulle ka. No nii.” Ja õrnusega, mis mind üllatab, liigutab ta žiletti mu tundlikul ihul. „Ole paigal,” ütleb ta ja ma tean, et ta keskendub kõvasti.

      Möödub vaid mõni minut, kui ta võtab rätiku ja pühib vahu ära.

      „Nii

Скачать книгу