LITMIR.BIZ

Скачать книгу

noogutan innukalt.

      „Vajutage käivitusnuppu, kui olete jõudnud paadist umbes meetri kaugusele. Me järgneme teile.”

      „Hästi.”

      Ta lükkab jeti paadist eemale ja see liigub tasa edasi. Kui ta mulle märku annab, vajutan ma käivitusnuppu ja mootor hakkab möiratades tööle.

      „Hästi, proua Grey, rahulikult!” hüüab Taylor. Ma lisan gaasi. Jeti sööstab ettepoole ja jääb seisma. Kurat! Kuidas see Christiani käes nii lihtne tundub? Ma proovin uuesti ja uuesti, aga mootor sureb välja. Kuradi kurat!

      „Andke ühtlaselt gaasi, proua Grey,” hüüab Taylor.

      „Jaa, jaa, jaa,” pomisen ma endale nina alla. Ma püüan veel kord, vajutan väga õrnalt, ja jeti sööstab ettepoole – ning seekord ei jää seisma. Oo! Hahaa! Ja ikka edasi! Ma tahaksin erutusest kisada ja karjuda, aga surun selle soovi maha. Ma sõidan tasakesi jahist eemale peasadama vetesse. Enda taga kuulen mootorpaadi kurguhäält. Ma lisan gaasi juurde ja jeti hüppab korraks ettepoole ning libiseb siis sujuvalt üle vee. Soe tuul sasib mu juukseid ja ümberringi pritsib vesi, ning ma tunnen, et olen vaba. See on nii lahe! Pole imestada, et Christian ei lase mul kunagi juhtida.

      Selle asemel et kohe kaldale sõita ja kogu lõbust loobuda, tiirutan ma ümber suursuguse Fair Lady. Oo, see on nii tore. Ma ignoreerin Taylorit ja turvamehi ning sõidan suure kiirusega teist korda ümber jahi. Ringi lõpetades märkan ma tekil Christianit. Minu meelest vaatab ta mind, suu lahti, ehkki seda on raske öelda. Julgelt tõstan ma käe juhtkangilt ja lehvitan talle innukalt. Tundub, nagu oleks ta kivist, aga lõpuks tõstab ta käe ja lehvitab kangelt vastu. Ma ei suuda tuvastada ta ilmet, ent miski ütleb mulle, et ma ei tahagi, niisiis võtan ma suuna sadamale, ja sõidan üle pärastlõunapäikeses helkiva Vahemere sinise vee.

      Kalda ääres jään ma Taylorit ootama. Ta nägu on ilmetu ja mu süda langeb saapasäärde, ehkki Gastonil näib lõbus olevat. Ma mõtlen põgusalt, kas on juhtunud midagi, mis võiks halvendada Gallia-Ameerika suhteid, aga muidugi ma tean, et probleem olen ilmselt mina. Gaston hüppab mootorpaadist välja ja seob selle ankrusse ning Taylor õpetab, et sõitku ma selle kõrvale. Ma manööverdan jeti väga ettevaatlikult paadi kõrvale, sellega ühte ritta. Ta ilme leebub pisut.

      „Lülitage süüde välja, proua Grey,” ütleb ta rahulikult, võttes lenkstangist kinni, ja sirutab käe, et mind mootorpaati aidata. Ma ronin nobedalt pardale, olles meeldivalt üllatunud, et ma vette ei kuku.

      „Proua Grey,” ütleb Taylor närviliselt ja ta põsed on jälle roosad. „Härra Greyle eriti meeldi, kui te jetiga sõidate.” Ta peaaegu niheleb piinlikkusest ja ma saan aru, et talle tuli Christianilt vihane kõne. Oh mu vaene, patoloogiliselt ülehoolitsev mees, mis ma küll sinuga peale hakkan?

      Ma naeratan Taylorile säravalt. „Ahaa. Noh, Taylor, härra Greyd pole siin, ja kui talle see eriti ei meeldi, siis kindlasti on mul au kuulda seda ta enda käest, kui me tagasi pardal oleme.”

      Taylor krimpsutab nägu. „Hästi, proua Grey,” ütleb ta vaikselt, andes mulle koti.

      Kui ma paadist välja ronin, näen ma silmanurgast, et ta püüab naeratust peita, ja see paneb ka mind naeratama. Taylor meeldib mulle väga, aga ma tõesti ei kannata, et ta mind noomib – ta pole mu isa ega mees.

      Ma ohkan. Christian on vihane – ja tal on praegu niigi, mille pärast muretseda. Mida ma mõtlesin? Ma ootan paadisillal, et Taylor üles roniks, ja tunnen, et BlackBerry mu kotis vibreerib. Ma võtan selle välja. Sade’i lugu „Your Love is King” on mu helinatoon Christiani kõnedele – ainult Christiani.

      „Tere,” pomisen ma.

      „Tere,” ütleb ta.

      „Ma tulen tagasi paadiga. Ära ole vihane.”

      Ma kuulen väikest üllatusohet. „Ee…”

      „Aga see oli nii tore,” sosistan ma.

      Ta ohkab. „Noh, kaugel sellest, et ma tahaksin su lõbu ära rikkuda, proua Grey. Ainult ole ettevaatlik. Palun.”

      Oh taevas! Luba lõbutseda! „Olen küll. Kas sa tahad midagi linnast?”

      „Ainult sind, ühes tükis.”

      „Ma annan oma parima, et sõna kuulata, härra Grey.”

      „Mul on hea meel seda kuulda, proua Grey.”

      „Me püüame meele järgi olla,” vastan ma itsitades.

      Ma kuulen ta hääles naeratust. „Mul on teine kõne. Nägudeni, kallis.”

      „Nägudeni, Christian.”

      Ta lõpetab kõne. Jetikriis lahendatud, mõtlen ma. Auto ootab ja Taylor hoiab mulle ust lahti. Sisse ronides pilgutan ma talle silma, ja ta vangutab lõbustatult pead.

      Autos avan ma BlackBerry meilid.

      Kellelt: Anastasia Grey

      Teema: Tänan sind…

      Kuupäev: 17.09.2011 16:55

      Kellele: Christian Grey

      … et sa liiga pahur polnud.

      Sinu armastav naine. xxx

      Kellelt: Christian Grey

      Teema: Püüan rahulik olla

      Kuupäev: 17.09.2011 16:59

      Kellele: Anastasia Grey

      Võta heaks.

      Tule ühes tükis tagasi.

      See pole palve. x

      Christian Grey

      Tegevdirektor ja ülehoolitsev abikaasa,

      Grey Enterprises Holdings, Inc.

      Ta vastus toob mu suule naeratuse. Minu kontrollifriik.

      MIKS MA TAHTSIN POODI minna? Ma vihkan šoppamist. Aga sügaval sisimas ma tean, miks, ja kõnnin otsusekindlalt Chaneli, Gucci, Diori ja teiste disainerite butiikidest mööda ning leian lõpuks selle, mida otsin, ühest väikesest kaupa täis tuubitud turistipoest. See on väike hõbedane jalavõru väikeste südamete ja kellukestega. See tiliseb armsalt ja maksab viis eurot. Kohe, kui olen selle ära ostnud, panen ma selle ümber pahkluu. See on nii minulik – see mulle meeldib. Kohe tunnen ma end paremini. Ma ei taha mitte kunagi kaotada sidet selle tüdrukuga, kellele see meeldib. Sügaval sisimas ma tean, et teatud määral käib mulle üle jõu mitte ainult Christian ise, vaid ka ta rikkus. Ma ei kujuta ette, et ma sellega kunagi ära harjuksin.

      Taylor ja Gaston järgnevad mulle kohusetundlikult läbi pärastlõunase rahvamassi, ja ma unustan nad varsti. Ma tahan midagi Christianile osta, midagi sellist, mis viiks ta mõtted Seattle’is juhtunust eemale. Aga mida ma ostan mehele, kellel on kõik olemas? Ma peatun väikesel moodsal väljakul, mida ümbritsevad kauplused, ja vaatan neist järgemööda igaühte sisse. Kui ma elektroonikapoodi lähen, meenuvad mulle meie tänane varasem galeriikülastus ja Louvre. Seal vaatasime me Milo Venust… Mu kõrvus kajavad Christiani sõnad: „Me kõik hindame naiselikke vorme. Meile meeldib neid vaadata, olgu marmorkuju või maalitud või filmis.”

      See annab mulle idee, hea idee. Mul on lihtsalt abi vaja, et õige välja valida, ja on ainult üks inimene, kes saab mind aidata. Ma otsin oma BlackBerry kotist välja ja helistan Joséle.

      „Kes…?” pomiseb ta uniselt.

      „José, siin Ana.”

      „Ana, tšau! Kus sa oled? Kas kõik on hästi?” Ta on nüüd ärkvel, murelik.

      „Ma olen Lõuna-Prantsusmaal Cannes’is, ja kõik on hästi.”

      „Lõuna-Prantsusmaal, mis? Mingis peenes hotellis?”

      „Ee… ei. Me oleme purjekal.”

      „Purjekal?”

      „Suurel

Скачать книгу