LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ütleb ta, seekord palju sõbralikumalt. Ma räägin talle oma plaanist.

      KAKS TUNDI HILJEM AITAB Taylor mind mootorpaadist trepile, mis tekile viib. Gaston aitab tekimadrust jeti juures. Christianit pole kuskil näha ja ma kiirustan alla meie kajutisse ta kingitust pakkima, tundes rõõmu nagu laps.

      „Sa olid päris kaua aega ära.” Christian ehmatab mind, kui ma parasjagu viimast teibitükki paika panen. Ma pööran ringi ja ta seisab mind pinevalt silmitsedes kajutiuksel. Kurat küll! Kas jeti pärast on ikka veel jama? Või on asi ta kontori tulekahjus?

      „Kas kontoris on kõik kontrolli all?” küsin ma kõhklevalt.

      „Enam-vähem,” ütleb ta, ja üle ta näo libiseb pahameelevari.

      „Ma šoppasin natuke,” pomisen ma, lootes ta tuju parandada, ja palvetan, et ta pahameel poleks minule suunatud. Ta naeratab soojalt ja ma tean, et meil on kõik hästi.

      „Mida sa ostsid?”

      „Selle.” Ma panen jala voodile ja näitan talle oma jalaketti.

      „Väga kena,” ütleb ta. Ta astub minu juurde ja puudutab tillukesi kellukesi, nii et need tilisevad armsalt mu pahkluu ümber. Ta kortsutab jälle kulmu ja libistab sõrmedega kergelt üle jälje, saates kirvenduse mu jalga mööda üles.

      „Ja selle.” Ma sirutan käe karbiga välja, lootes ta mõtteid mujale viia.

      „Mulle?” küsib ta üllatunult. Ma noogutan ujedalt. Ta võtab karbi ja raputab õrnalt. Ta naeratab oma poisilikku pimestavat naeratust ja istub minu kõrvale voodile. Ta kummardub, võtab mul lõuast kinni ja suudleb mind.

      „Aitäh,” ütleb ta häbeliku rõõmuga.

      „Sa pole seda veel avanud.”

      „Mulle meeldib, olgu see mis tahes.” Ta vaatab mulle otsa, silmad säramas. „Ma ei saa just eriti palju kingitusi.”

      „Sulle on raske midagi kinkida. Sul on kõik olemas.”

      „Mul oled sina.”

      „Olen küll.” Ma muigan. Oh, muidugi olen, Christian.

      Ta teeb ümbrispaberi lahti. „Nikon?” Ta vaatab mind imestunult.

      „Ma tean, et sul on digikaamera, aga see on …ee… portreede ja selliste asjade jaoks. Sellel on kaks läätse.”

      Ta pilgutab silmi, saamata ikka veel aru, kuhu ma tüürin.

      „Täna seal galeriis meeldisid sulle Florence D’elle’i fotod. Ja ma mäletan, mis sa Louvre’is ütlesid. Ja muidugi, peale selle need teised fotod.” Ma neelatan, püüdes mitte meenutada neid, mis ma ta kapist leidsin.

      Ta hingamine peatub, kui ta taipab, millele ma vihjan, ning ma jätkan kiirustades, enne kui pabistama hakkan.

      „Ma arvasin, et sa võib-olla… ee… tahaksid pilte teha… minust.”

      „Pilte. Sinust?” Ta vaatab mulle otsa, suu ammuli, tegemata välja karbist, mis ta käes on.

      Ma noogutan, püüdes meeleheitlikult ta reaktsioonist aru saada. Lõpuks vaatab ta jälle karpi ning ta sõrmed liiguvad aukartlikult üle esiküljel oleva kaamerapildi.

      Mida ta mõtleb? Oh, see pole reaktsioon, mida ma lootsin, ja mu alateadvus vahib mind, nagu oleksin mingi kodustatud kariloom.

      Christian ei reageeri mitte kunagi nii, nagu ma ootan. Ta tõstab jälle pilgu, silmad tulvil – mida – valu?

      „Miks sa arvad, et ma tahaks seda teha?” küsib ta segaduses.

      Ei, ei, ei! Sa ütlesid, et sulle see meeldiks…

      „Kas sa siis ei taha?” küsin ma, keeldudes suhtlemast oma alateadvusega, kes üritab küsida, et miks üldse peaks keegi tahtma minust erootilisi fotosid teha. Christian neelatab ja tõmbab käega läbi juuste, ta on väga hämmeldunud ja segaduses. Ta hingab sügavalt sisse.

      „Minu jaoks on sellised fotod olnud tavaliselt kindlustus, Ana. Ma tean, et ma olen nii kaua suhtunud naistesse kui objekti,” ütleb ta ja peatub kohmetult.

      „Ja sa arvad, et minu pildistamine oleks ee… suhtumine minusse kui objekti?” Õhk kaob mu kehast ja veri mu näost.

      Ta pigistab silmad kinni. „Ma olen nii suures segaduses,” sosistab ta. Ta avab silmad ja nüüd on need suured ja valvsad, tulvil mingit toorest emotsiooni.

      Kurat. Kas asi on minus? Mu küsimustes ta bioloogilise ema kohta? Tulekahjus ta kontoris?

      „Miks?” sosistan ma, ja paanika nöörib mu kurku. Ma arvasin, et ta rõõmustab. Ma arvasin, et me oleme õnnelikud. Ma arvasin, et tegin ta õnnelikuks. Ma ei taha teda segadusse paisata. Ei taha ju? Mu mõtted tormavad ringi. Ta pole peaaegu kolm nädalat Flynni juures käinud. Kas selles on asi? Kas see on põhjus, miks ta liimist lahti on? Kurat, kas ma peaksin Flynnile helistama? Ja järsku tabab mind sügav mõistmine – tulekahju, Charlie Tango, jeti… Ta kardab, ta kardab minu pärast, ja jäljed mu nahal tuletavad talle seda meelde. Ta on kogu päeva selle üle mõelnud, ta on segaduses, sest pole harjunud ennast halvasti tundma, kuna on kellelegi haiget teinud. See mõte rahustab mind.

      Ta kehitab õlgu ja jälle liiguvad ta silmad mu randmele, kus peaks olema käevõru, mille ta mulle täna pärastlõunal ostis. Bingo!

      „Christian, need ei tähenda midagi.” Ma hoian oma rannet ülevalt, näidates tuhmi jälge. „Me ju leppisime kokku turvasõna. Pagan – eile oli tore. Mulle meeldis see. Ära tusatse selle pärast – mulle meeldib karm seks. Ma olen sulle seda ennegi öelnud.” Ma lähen tulipunaseks, püüdes vaigistada oma suurenevat paanikat.

      Ta vaatab mind pingsalt ja mul pole aimugi, mida ta mõtleb. Võib-olla kaalub ta mu sõnu. Ma räägin edasi.

      „Kas asi on tulekahjus? Kas sa arvad, et see on kuidagi Charlie Tangoga seotud? Kas sa muretsed selle pärast? Räägi minuga, Christian – palun.”

      Ta vaatab mulle midagi ütlemata ainiti otsa, ja vaikus meie vahel süveneb nagu pärastlõunal. Kurat küll! Ta ei räägi mulle, ma tean.

      „Ära mõtle liiga palju, Christian,” noomin ma teda vaikselt, ja need sõnad toovad meelde häiriva mälestuse hiljutisest minevikust – mis ta mulle selle tobeda lepingu kohta ütles. Ma küünitan ettepoole, võtan ta sülest karbi ja avan selle. Ta vaatab mind, nagu oleksin ma huvitav tundmatu olend. Teades, et ülimalt abivalmis müüja seadistas aparaadi ära, võtan ma selle karbist välja ja eemaldan objektiivilt katte. Ma suunan kaamera temale ja ta ilus murelik nägu täidab raami. Ma vajutan nupule ja hoian seda all, ning kümme pilti Christiani ärevast ilmest on digitaalsena järelpõlvedele olemas.

      „Ma võtan nüüd sind kui objekti,” pomisen ma, vajutades jälle nupule. Viimase võtte ajal ta huuled paotuvad pisut. Ma vajutan jälle, ja seekord ta naeratab… põgusat naeratust, aga ikkagi. Ma hoian nuppu veel kord all ja näen, kuidas ta mu ees lausa füüsiliselt lõdvestub ja huuli torutab – täielik, poseeritud, naeruväärne modellimossitus, ja see paneb mu itsitama. Oh, taevale tänu. Härra Muutlik on tagasi – ja mitte kunagi varem pole mul ta muutlikkuse üle nii hea meel olnud.

      „Ma arvasin, et sa kinkisid aparaadi mulle,” pomiseb ta tusaselt, aga ma tean, et ta narrib mind.

      „Noh, aga ilmselt on see naiste allasurumise sümbol.” Ma teen jälle temast fotosid ja vaatan, kuidas ta nägu pilt pildi haaval lõbusamaks muutub. Seejärel ta silmad tumenevad ja ilme muutub kiskjalikuks.

      „Kas tahad, et sind alla surutaks?” pomiseb ta mesimagusalt.

      „Mitte mingit allasurumist. Ei,” pomisen ma vastuseks, tehes jälle pilti.

      „Ma võin sind väga hästi alla suruda, proua Grey,” ähvardab ta, hääl kähe.

      „Ma tean küll, härra Grey. Ja sa aeg-ajalt teedki seda.”

      Ta nägu vajub pikaks. Kurat. Ma lasen kaamera alla ja põrnitsen teda.

      „Mis viga on, Christian?”

Скачать книгу