LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ta potsatab tagasi voodile ja paneb käe silme ette, ning ma tunnen, kuidas ta judiseb.

      „Christian, see on jeti. Isegi lapsed sõidavad sellega. Kas sa suudad ette kujutada, milline sa siis veel oled, kui me lähme sinu majja Aspenis ja ma esimest korda suusatan?”

      Ta hingab raskelt ja pöörab näoga minu poole, ja ma tahaks naerma hakata, nähes, kui kohutatud ta on.

      „Meie majja,” ütleb ta lõpuks.

      Ma ignoreerin seda. „Ma olen täiskasvanu, Christian, ja palju tugevam, kui välja paistan. Millal sa sellest aru saad?”

      Ta kehitab õlgu ja surub huuled kokku. Ma vahetan teemat.

      „Niisiis, tulekahju. Kas politsei teab süütamisest?”

      „Jah.” Ta ilme on tõsine.

      „Tore.”

      „Ja turvameetmeid tugevdatakse nüüd veelgi,” teatab ta.

      „Ma mõistan.” Tal on ikka veel šortsid jalas ja särk seljas, ja minul mu T-särk. Jessas – maha ja taha. Hakkan selle mõtte peale itsitama.

      „Mis on?” küsib Christian segaduses.

      „Sina.”

      „Mina?”

      „Jah, sina. Ikka veel riides.”

      „Oh.” Ta vaatab end, seejärel mulle otsa, ja ta näole ilmub lai naeratus.

      „Noh, sa tead, kui raske mul on käsi sinust eemal hoida – eriti kui sa itsitad nagu kooliplika.”

      Oi jaa – kõdistamine. Haa! Kõdistamine. Ma liigutan end kiiresti tema peale kaksiratsa istuma, aga ta saab otsekohe mu kurjast kavatsusest aru ja haarab mõlemast randmest kinni.

      „Ei,” ütleb ta ja mõtleb seda tõsiselt.

      Ma mossitan, aga otsustan, et ta pole selleks valmis.

      „Palun ära tee,” sosistab ta. „Ma ei talu seda. Mind ei kõdistatud lapsena kunagi.” Ta vaikib ja laseb mu käed lahti, kui saab aru, et tal pole tarvis mind takistada.

      „Ma vaatasin Carrickut koos Ellioti ja Miaga, ja ta kõdistas neid, ja see näis tore, aga mina… mina…”

      Ma panen nimetissõrme ta huultele.

      „Tššš, ma tean,” pomisen ma ja suudlen pehmelt ta huuli, sealt, kus mu sõrm oli äsja olnud, ja kerin end ta rinnale kerra. Tuttav valu pakitseb mu sees ning sügav kurbus, mida ma oma südames Christiani kui väikese poisi pärast tunnen, haarab mind jälle. Ma tean, et teeksin selle mehe heaks mida tahes, sest ma armastan teda nii väga.

      Ta paneb käed mulle ümber ja surub nina mu juustesse ning hingab sügavalt sisse, samal ajal mu selga silitades. Ma ei tea, kui kaua me niimoodi lamame, aga lõpuks katkestan ma selle meeldiva vaikuse.

      „Kui pikad on olnud su kõige pikemad pausid doktor Flynni juures käies?”

      „Kaks nädalat. Miks sa küsid? Kas sul on ülesaamatu soov mind kõdistada?”

      „Ei,” kõkutan ma naerda. „Ma arvan, et ta aitab sind.”

      Christian turtsatab. „Peakski aitama, ma maksan talle piisavalt.” Ta tõmbab mind õrnalt juustest, et ma talle otsa vaataksin. Ma tõstan pea ja kohtan ta pilku.

      „Kas te muretsete mu heaolu pärast, proua Grey?” küsib ta tasa.

      „Iga hea naine muretseb oma armastatud mehe pärast, härra Grey,” noomin ma teda.

      „Armastatud?” sosistab ta, ja see liigutav küsimus jääb meie vahele õhku rippuma.

      „Väga armastatud.” Ma küünitan teda suudlema, ja ta naeratab ujedalt.

      „Kas sa tahaksid kaldale sööma minna, proua Grey?”

      „Ma tahaksin süüa seal, kus sinule kõige rohkem meeldib.”

      „Tore.” Ta naeratab. „Pardal oled sa kõige rohkem kaitstud. Ja aitäh kingituse eest.”

      Ta võtab kaamera ja teeb meist pilti – pärast kõdistamist, pärast suguühet, pärast usalduslikku kallistamist.

      „Võta heaks.” Ma naeratan ja ta silmad löövad särama.

_________

      Me jalutame 18. sajandi algusest pärit Versailles’ lossis, mis on rikkalikult kullaga kaunistatud. Kord oli see tagasihoidlik jahimaja, mille Päikesekuningas lasi muuta toretsevaks võimukeskuseks, aga juba enne 18. sajandi lõppu sai isevalitsejate aeg siin ümber.

      Kõige vapustavam ruum on kindlasti peeglisaal. Pärastlõunapäike ujutab üle läände avanevad aknad, süütab idapoolse peegelseina ja valgustab kuldlehtedest kaunistusi ning tohutu suuri kristallkandelaabreid. See võtab hinge kinni.

      „Huvitav, mis juhtub despootliku suurushullustuses inimesega, kui ta on end teistest sellise toreduse läbi isoleerinud,” pomisen ma Christianile, kes seisab mu kõrval. Ta kallutab pea küljele ja vaatab mind, naerusädemed silmis.

      „Mis te sellega öelda tahate, proua Grey?”

      „Oh, see on vaid tähelepanek, härra Grey.” Ma viipan käega ümbrusele. Ta muigab ja järgneb mulle toa keskele, kus ma vaadet imetledes seisatan – uhked aiad, mis paistavad peeglitest, ja uhke Christian Grey, minu mees, kes samuti peeglist paistab, ilme särav ja enesekindel.

      „Ma ehitaksin ka sulle midagi taolist,” sosistab ta. „Et näha, kuidas valgus säratab su juukseid nagu praegu.” Ta lükkab juuksesalgu mu kõrva taha. „Sa näed välja nagu ingel.” Ta suudleb mind kõrva juurest, võtab mu käe ja pomiseb: „Meie, despoodid, teeme selliseid asju naiste jaoks, keda me armastame.”

      Ma punastan ta komplimendi peale ja naeratan ujedalt ning me jalutame koos edasi.

_________

      „Millest sa mõtled?” küsib Christian õrnalt, võttes lonksu pärastlõunakohvi.

      „Versailles’st.”

      „Toretsev, eks?” Ta muigab. Ma vaatan Fair Lady palju tagasihoidlikumas söögitoas ringi ja hammustan huulde.

      „See küll toretsev pole,” ütleb Christian pisut õigustavalt.

      „Muidugi pole. See on kena. Kõige paremad mesinädalad, mida võiks tahta.”

      „Tõesti?” ütleb ta, olles ehtsalt üllatunud. Ja ta naeratab mulle oma ujedat naeratust.

      „Muidugi on.”

      „Meil on veel ainult kaks päeva. Mida sa veel näha või teha tahaksid?”

      „Lihtsalt sinuga koos olla,” pomisen ma. Ta tõuseb laua tagant, tuleb minu juurde ja suudleb mind laubale.

      „Noh, kas sa umbes tund aega saaksid ilma minuta olla? Ma pean oma meilid üle vaatama, et mis kodus toimub.”

      „Loomulikult,” ütlen ma säravalt, püüdes peita oma pettumust, et ei saa tervelt tund aega temaga koos olla. Kas see on imelik, et ma tahan temaga kogu aeg koos olla?

      „Aitäh kaamera eest,” pomiseb ta ja suundub kabinetti.

      KUI MA MEIE KAJUTIS TAGASI olen, otsustan ma oma kirjavahetusega tegeleda ja avan sülearvuti. Seal on meilid mu emalt ja Kate’ilt viimase klatšiga kodust ja küsimustega, kuidas mu mesinädalad kulgevad. Noh, toredasti, kuni keegi otsustas kontori maha põletada… Kui ma olen vastuse emale valmis kirjutanud, jõuab mu postkasti meil Kate’ilt.

      Kellelt: Katherine L. Kavanagh

      Kuupäev: 17.08.2011 11:45

      Kellele: Anastasia Grey

      Teema: Issand jumal!!!

      Ana, ma just kuulsin tulekahjust Christiani kontoris.

      Kas sa arvad, et see oli süütamine?

      K xox

      Kate on liinil! Ma hüppan oma taasleitud mänguasja juurde, milleks on skaip.

Скачать книгу