LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vanglast tulema eelmise aasta septembri lõpus.”

      „Aga kas me otsime tõepoolest vägistajat?” küsis Hurtig. „Ja mis põhjusel Mikkelsen just teda nimetas? Ta töötab ju laste vastu suunatud kuritegudega.”

      „Ära peruta,” manitses Jeanette. „Igasugune seksuaalne vägivald võib meie juurdluse seisukohalt huvi pakkuda. See Jimmie Furugård paistab olevat ilge tüüp, kes ei hoia end ka laste puhul tagasi. Vähemalt ühel juhul kahtlustati teda noore poisi peksmises ja vägistamiskatses.”

      Hurtig pöördus Jeanette’i poole. „Kus ta praegu on?”

      „Mikkelseni andmetel teadmata kadunud ja ma olen von Kwistile meili saatnud, et ta tagaotsitavaks kuulutada, aga vastust veel ei ole. Küllap ta tahaks tugevamat alust.”

      „Kahjuks ei ole meil Thorildsplani puhul eriti millelegi toetuda ja von Kwist ei ole just meie kõige teravam pliiats…” ohkas Hurtig.

      „Esialgu,” katkestas Jeanette teda, „jätkame tavapäraseid toiminguid, kuni kriminalistid oma tööd teevad. Töötame süsteemselt ja eelarvamusteta. Küsimusi on?”

      Kõik raputasid pead.

      „Hästi. Lähme siis laiali.”

      Ta pidas mõnda aega aru, samal ajal pastakaotsaga vastu lauda toksides.

      Jimmie Furugård, mõtles ta. Arvatavasti lõhestunud isiksus. Küllap ei tunnista oma homoseksuaalsust ja maadleb oma ihadega. Teeb endale etteheiteid ja tunneb süüd.

      Miski ei klappinud.

      Ta lõi lahti ühe kahest õhtulehest, mille oli teel tööle ostnud, aga mida polnud veel jõudnud lugeda. Ta oli juba näinud, et mõlema lehe esikülg oli sisuliselt sama, kui pealkirjade sõnastus välja arvata.

      Jeanette sulges silmad ja istus vaikselt, luges sajani, võttis telefoni ja helistas prokurör von Kwistile.

      „Tere. Kas sa mu meili lugesid?” alustas ta.

      „Jah, kahjuks lugesin küll ja siin ma nüüd istun ja proovin aru saada, mida sa ometi mõtlesid.”

      „Mida sa silmas pead?”

      „Ma pean silmas seda, et sa paistad olevat ikka täielikult reaalsustaju kaotanud!”

      Jeanette kuulis mehe ärritust.

      „Ma ei saa aru…”

      „Jimmie Furugård ei ole see, keda sa otsid. Rohkem polegi sul vaja teada!”

      „Nii et…?” Jeanette hakkas kannatust kaotama.

      „Jimmie Furugård on tubli ja hinnatud ÜRO sõdur. Ta on saanud mitu autasu ja…”

      „Ma oskan lugeda,” katkestas Jeanette teda. „Aga tüüp on nats ning korduvalt vägistamise ja peksmise eest süüdi mõistetud. Ta käis Afganistanis prostituutide juures ja…”

      Jeanette jäi vait. Ta mõistis, et prokuröri meelt pole võimalik muuta. Ükskõik, kui vääraks ta mehe hinnangut pidas.

      „Ma pean nüüd lõpetama.” Jeanette saavutas taas kontrolli oma hääle üle. „Tuleb siis lihtsalt mujalt otsida. Aitäh, et oma aega kulutasid. Nägemist.”

      Ta lõpetas kõne, asetas käed lauale ja sulges silmad.

      Aastate jooksul oli ta õppinud, et inimeste vägistamiseks, peksmiseks, alandamiseks ja tapmiseks on tohutu hulk mooduseid. Sõrmed laual vaheliti, taipas ta, et juurdluse liivajooksmisel oli sama palju võimalusi ja et ka prokurör võis juurdlust väga häguste põhjendustega takistada.

      Ta tõusis püsti ja läks mööda koridori Hurtigi kabinetti. Mees rääkis telefoniga ja näitas talle, et võtku istet. Jeanette vaatas ringi.

      Hurtigi kabinet oli tema kabineti vastand. Nummerdatud kaustad riiulis ja korralikud mapikuhjad laual. Isegi lilled aknalaual nägid hoolitsetud välja.

      Hurtig lõpetas kõne ja pani telefoni käest.

      „Mida von Kwist ütles?”

      „Et Furugård ei ole see, keda me otsime.” Jeanette võttis istet.

      „Tal võib õigus olla.”

      Jeanette ei vastanud ning Hurtig lükkas paberipaki eemale, enne kui jätkas.

      „Sa ikka tead, et me jõuame homme hiljem?”

      Jeanette’ile näis, et Hurtig tunneb piinlikkust. „Ära muretse. Aitate ainult mõned lapspornot täis arvutid välja tassida ja oletegi jälle tagasi.”

      Hurtig naeratas.

      Gamla Enskede

      Järgmisel päeval pärast Thorildsplani laiba leidmist lahkus Jeanette Kihlberg politseimajast, kui kell oli juba kaheksa läbi.

      Hurtig oli pakkunud, et viib ta koju, ent ta oli ära öelnud, tuues ettekäändeks, et tahab rongijaama jalutada, enne kui metrooga Enskedesse sõidab.

      Ta tahtis natuke aega üksi olla.

      Viisteist minutit jalutada. Mõtlemata tööle ega rahale. Lihtsalt lastes mõtted korraks vabalt triivima, pääsedes nõudmistest.

      Ta ei jõudnud kuigi kaugele, kui teda katkestati.

      Kui ta Kungsbroni silla treppidest alla läks, kostis telefonist sõnumimärguanne. Sõnum oli isalt.

      „Tere,” kirjutas isa. „Kas sul läheb hästi?”

      Isa oli väga kehv mobiilikasutaja ja see, et ta oli otsustanud just sõnumi teel pöörduda, üllatas Jeanette’i. Tavaliselt isa helistas. Nüüd oli ta kirjutanud kaks lauset, küll lühikesed, aga täiesti arusaadavad.

      Uskumatu, mõtles ta.

      „Hästi ikka,” kirjutas ta vastu. „Palju tegemist. Pätid said kolki.”

      Ta naeratas oma vastust vaadates. See oli isa enda väljend, töölt koju tulles oli tal olnud kombeks niimoodi öelda.

      Kui ta Klarabergsviaduktenile lähenes, liikusid mõtted taas töö peale.

      Perekond, kus on kolm põlvkonda politseinikke. Vanaisa, isa ja lõpuks tema. Vanaema ja ema olid olnud koduperenaised.

      Ja Åke, mõtles ta. Kunstnik. Ja koduperenaine.

      Pärast seda kui isa oli taibanud, et tütrel on plaanis astuda tema jälgedes, oli ta jutustanud hulgaliselt lugusid, mille eesmärk oli Jeanette’i ära ehmatada.

      Katkised inimesed. Narkarid ja joodikud. Mõttetu vägivald. See, et varem maaslamajat ei löödud, on müüt. Seda on alati tehtud ja tehakse ka edaspidi.

      Aga eriti põlgas isa üht osa sellest tööst.

      Ühes Stockholmi lõunapoolse eeslinna jaoskonnas metroo ja rongijaama läheduses töötades oli ta vähemalt kord aastas sunnitud minema rööbastele, et inimese jäänused kokku korjata.

      Pea.

      Käsivars.

      Jalg.

      Rinnakorv.

      Iga kord oli ta sama masendunud.

      Ta ei tahtnud, et tütar peaks kõike sedasama nägema, ja tema sõnumi võis kokku võtta ühte lausesse.

      „Tee, mis tööd tahad, aga politseinikuks ära hakka.”

      Ent miski isa jutust ei pannud tütart meelt muutma. Vastupidi, isa lugudest oli ta veel rohkem innustust leidnud.

      Esimene takistus politseikooli vastuvõtmisel oli olnud nägemispuue vasakus silmas. Operatsiooni eest maksmiseks olid kulunud kõik tema säästud ja lisaks oli ta teinud pool aastat peaaegu iga päev ületunde, et raha kokku saada.

      Teine tagasilöök tuli siis, kui ta sai teada, et on lihtsalt liiga lühike.

      Lahenduse oli pakkunud üks kiropraktik ja pärast kaheteistnädalast seljaravi õnnestus selg puuduoleva kahe sentimeetri võrra pikemaks venitada.

      Teel katsetele oli ta autos pikali olnud, sest teadis, et keha vajub kokku, kui pikemat

Скачать книгу