LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kõht ei eksinud kunagi ja juba mitu tundi enne karjumise algust olin ma oma salajasse klubiruumi varjunud.

      Tavaliselt tegin endale mõned võileivad ja pudelitäie morssi, sest kunagi ei teadnud, kui kaua nad kaklevad ja millal ema saab aega süüa teha.

      Ükskord nägin ma laudade vahelt praost, kuidas ta ema põllu peal taga ajas. Ema jooksis elu eest, aga tema oli kiirem ja virutas talle hoobi kuklasse. Kui nad seejärel tagasi maja juurde tulid, oli emal suur haav silma kohal ja tema nuttis ohjeldamatult.

      Emal oli tast kahju.

      Ebaõiglane saatus oli talle peale sundinud oma kahe naise kasvatamise raske töö.

      Kui me emaga oleksime teda ometi kuulanud ja mitte nii tõrksad olnud.

      Sofia tegi mõned märkmed selle kohta, mida ta peaks lähemalt uurima, ja sulges dokumendi.

      Ta avas järgmise suvalise dokumendi ja mõistis kohe, et see oli üks neist kohtumistest, kus Victoria oli iseendasse täiesti ära kadunud.

      Vestlus oli alanud tavapäraselt, Sofia esitas küsimuse ja Victoria vastas.

      Igale uuele küsimusele järgnes üha pikem, üha seosetum vastus. Victoria rääkis mingist asjast, mis seostus tal hoopis millegi muuga, ja nii edasi, üha kiiremas tempos.

      Sofia otsis kõne salvestuse välja, pistis selle makki, vajutas esitusnuppu, naaldus seljatoele ja sulges silmad.

      Victoria Bergmani hääl.

      Nii et siis ma sõingi, et nende mõttetule kaagutamisele lõpp teha, ja nad jäid ju kohe vait, kui nad nägin, mida ma olen valmis tegema, et nende sõbraks saada. Ilma et peaks neil seepärast perset lakkuma. Teesklema, et nad meeldivad mulle. Sundida neid mind respekteerima. Sundida neid mõistma, et mul oli tegelikult ka aju ja ma olin mõtlemisvõimeline, isegi kui see ei pruukinud alati niimoodi paista, kui ma omaette ringi uitasin.

      Sofia avas silmad, vaatas kassetiümbrist ja nägi, et vestlus oli salvestatud paari kuu eest. Victoria oli jutustanud oma koolipõlvest Sigtuna internaadis ja ühest eriti jõhkrast nooremate koolikaaslaste kiusamisjuhtumist.

      Hääl jätkas.

      Victoria vahetas jututeemat.

      Kui onn valmis sai, siis polnud mul seal enam eriti põnev, ma ei viitsinud seal koos temaga vedeleda ja koomikseid lugeda, nii et kui ta magama jäi, siis läksin ma onnist minema, alla paadi juurde, võtsin sealt ühe põhjalaua, tõstsin selle ukse ette ja lõin mõned naelad sisse, kuni ta seal sees üles ärkas ja küsis, mida ma õieti teen. Sina maga edasi, ütlesin ma, ning tagusin aina naelu, kuni karp tühjaks sai…

      Hääl kadus ja Sofia märkas, et ta oli magama jäämas.

      … ja aken oli liiga väike, et sealt läbi ronida, nii et samal ajal kui tema seal sees nuttis, tõin ma veel laudu ja lõin need ka kinni. Võibolla lasen ma ta pärast välja, võib-olla ka mitte, aga seal pimedas võiks ta mõelda selle peale, kui väga ma talle meeldin…

      Sofia vajutas maki kinni, tõusis toolilt püsti ja vaatas kella.

      Tund aega?

      Ei, pole võimalik, mõtles ta. Küllap ma tukastasin.

      Monumentet

      Kella üheksa paiku otsustas Sofia Mikaeli tahtmise järgi talitada ja minna mehe korterisse, mis asus Ölandsgatanil Monumenteti kvartalis. Tee pealt ostis ta kaasa hommikusöögi, sest teadis, et mehe külmkapp on tühi.

      Mikaeli korterisse jõudnud, uinus ta kurnatult diivanil ja ärkas selle peale, et mees suudles teda laubale.

      „Tere, kallis. Surprise,12” ütles Mikael vaikselt.

      Sofia vaatas unesegaselt ringi ja kratsis kohta, kus mehe must torkiv habe oli teda kõdistanud.

      „Tere, mida sina siin teed? Mis kell on?”

      „Pool üks. Ma jõudsin viimase lennuga.”

      Mees pani lauale suure kimbu punaseid roose ja läks kööki. Sofia vaatas lilli vastikusega, tõusis üles, kõndis üle suure elutoa põranda talle järele. Mikael oli külmkapi lahti teinud ning või, leiva ja juustu välja võtnud.

      „Kas sa soovid ka?” küsis ta. „Tass teed ja võileib?”

      Sofia noogutas ja istus köögilaua taha.

      „Kuidas su nädal läks?” jätkas Mikael. „Mul oli ikka täitsa pöörane värk. Üks ajakirjanik oli pähe võtnud, et ühel meie preparaadil on negatiivne kõrvaltoime, ja see pandi suure kella külge nii lehes kui teles. Kas siin on ka sellest räägitud?”

      Ta pani kaks taldrikut võileibadega lauale ja läks pliidi juurde, kus teevesi mulinal kees.

      „Minu teada mitte. Aga võimalik.” Sofia oli endiselt uimane ja mehe ootamatust ilmumisest jahmunud.

      „Ise pidin ma täna kuulama üht naist, kes tundis, et meedia on teda ära kasutanud…”

      „Arusaadav. Ega see pole vist kuigi tore,” katkestas mees teda ja ulatas talle tassi auravat mustikateed. „Aga eks see läheb üle. Meie oleme välja uurinud, et see ajakirjanik oli mingisugune keskkonnaaktivist, kes on osalenud ühel naaritsafarmivastasel rünnakul. Kui see välja peaks imbuma, siis…” Ta naeris ja tõmbas käega üle kaela, et näidata, milline saatus võib oodata seda, kes söandab suurele ravimifirmale vastu astuda.

      Sofiale ei meeldinud mehe üleolev hoiak, kuid ta ei jaksanud teemat üles võtta. Kell oli liiga palju. Ta tõusis püsti, tõstis nõud laualt ja loputas tassid ära, enne kui suundus tualetti hambaid pesema.

      Mikael uinus tema kõrval esimest korda üle nädala ning Sofia tajus, kui väga ta oli mehest puudust tundnud.

      Mees oli pikk ja sitke, kuigi viimasel ajal paar kilo juurde võtnud. Suur, karvane ja soe, Sofia puuris nina tema kuklasse.

      Mikael meenutas talle Lasset.

      Sofia ärkas selle peale, et autolaterna tuled liikusid üle lae. Algul ei taibanud ta, kus ta on, ent voodis istukile tõustes tundis ta Mikaeli magamistoa ära, ja kellraadio näitas, et ta oli maganud kõigest ühe tunni.

      Ta sulges ettevaatlikult magamistoa ukse ja läks elutuppa. Tundus, nagu oleks ta midagi unustanud.

      Ta avas akna ja süütas sigareti. Mahe tuul puhus tuppa sisse ja suits kadus tema selja taga pimedusse. Suitsetades silmitses ta valget kilekotti, mida tuul all mööda tänavat edasi kandis, kuni see kõnniteel veelompi maandus.

      Ma pean Victoria Bergmaniga otsast peale hakkama, mõtles ta. Miski on mul kahe silma vahele jäänud.

      Kott oli diivani kõrval ja ta võttis istet, tõstis sülearvuti välja ja pani enda ette lauale.

      Ta tegi lahti dokumendi, kuhu oli punktide kaupa koostanud lühikese ülevaate Victoria Bergmani isikust.

      Sündinud 1970.

      Vallaline. Lastetu.

      Vestlused keskenduvad lapsepõlvetraumadele.

      Lapsepõlv: Bengt Bergmani, rahusvahelise arenguabi nõukogu Sida jmt eksperdi ning Birgitta Bergmani, koduperenaise ainus laps. Kõige varasemad mälestused on isa higihais ja suved Dalarnas.

      Eelpuberteet: üles kasvanud Värmdöl Grisslinges. Suvekodu Dala-Flodas. Väga arukas. Eratunnid alates üheksandast eluaastast. Kooli läks aasta võrra varem ja põhikooli lõpus viidi kaheksandast üle üheksandasse. Reisis koos vanematega palju. Seksuaalselt kuritarvitatud juba varases puberteedieas (isa? teised mehed?). Mälestused fragmentaarsed, jutustab meelevaldsetes seostes.

      Noorus: näitab üles äärmuslikku riskivalmidust, enesetapumõtted (pärast 14.–15. eluaastat?). Varaseid teismeaastaid võib kirjeldada kui „nõrku”. Ka selle kohta jutustab mälestusi fragmentaarselt. Gümnaasium Sigtuna internaadis. Korduvad enesehävituslikud teod.

      Sofia mõistis, et gümnaasiumiaeg oli Victoria Bergmani jaoks konfliktirohke periood.

Скачать книгу