LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nentis ta, kui sooja siseruumi astus. Tuleb lihtsalt edasi rühmata.

      Ta läks läbi bussijaama rongide poole, edasi eskalaatorite juurde ning läbis rongi- ja metroopeatuse vaheliste koridoride tungluse.

      Kerjused ja müügimehed seal maa all viisid tema mõtted rahale.

      Ta avas rahakoti. Järel oli kaks kortsus sajalist, sellest kolmkümmend krooni läheb kojusõidupiletile. Ta lootis, et Åkel on natuke nädala alguses saadud majapidamisrahast alles. Isegi kui Åhlund saab auto korda, läheb see ikkagi paar tuhat maksma, oletas ta.

      Töö ja raha, mõtles ta.

      Mis pagana nipiga neist küll pääseks?

      Kui Johan oli magama heitnud, istusid Jeanette ja Åke elutuppa, kummalgi käes tass teed. Algamas olid jalgpalli EM-i finaalmängud ja televisiooni sporditoimetus andis põhjaliku ülevaate koondise võimalustest. Nagu tavaliselt, räägiti vähemalt veerandfinaalist, loodetavasti poolfinaalist, ja võib-olla isegi kuldmedalist.

      „Muuseas, su isa helistas,” ütles Åke, pilk endiselt ekraanil.

      „Mis ta tahtis?”

      „Nagu ikka. Kuidas sul läheb ja Johani ja kooli kohta. Minu käest küsis, kas ma olen juba töö leidnud.”

      Jeanette teadis, et isal on raske Åkega leppida. Muidusööjaks oli ta teda ükskord kutsunud. Päevavargaks ühel teisel korral. Uimerdiseks. Sohvasoojendajaks. Negatiivsete hüüdnimede loend oli niihästi mitmekesine kui ka lai. Vahel juhtus, et ta ütles neid Åkele otse näkku, kogu perekonna juuresolekul.

      Enamasti oli Jeanette’il siis Åkest kahju ja ta viskus mehe kaitsele, ent üha sagedamini avastas ta, et kipub kriitikaga nõustuma.

      Siin kodus ei toimu ju mitte kõige vähematki, mõtles ta.

      Åke ütles sageli, et talle meeldis olla Jeanette’i koduperenaine, aga tegelikult oli Jeanette mehele täpselt sama palju koduperenaine. Ta võiks veel leppida, kui mees jõuaks tõesti oma maalidega kuhugi välja, kuid selles plaanis ei liikunud ausalt öeldes eriti midagi.

      „Åke…”

      Mees ei kuulnud teda. Telekast näidati intervjuud Rootsi meeskonna kapteniga, Åke oli sellesse ennastunustavalt süüvinud.

      „Meie rahaline seis on sõna otseses mõttes sitt,” ütles Jeanette. „Mul on häbi, et pean jälle isale helistama.”

      Åke ei vastanud.

      Kas ta ei teinud lihtsalt välja?

      „Åke?” proovis ta. „Kas sa kuulad ka või?”

      Mees ohkas uuesti. „Jah, jah,” ütles ta, endiselt telepilti süvenenud. „Aga nüüd on sul ju põhjust talle helistada.”

      „Mis mõttes?”

      „No Bosse ise helistas ju enne.” Åke hääles kõlas ärritus. „Eks ta ootab, et sa helistad tagasi.”

      No täitsa võimatu, mõtles Jeanette.

      Ta tundis, kuidas viha tema üle võimust võtab, aga ta tahtis tüli vältida ja tõusis seetõttu diivanilt ning läks kööki.

      Suur kuhi musti nõusid. Åke ja Johan olid pannkooke söönud, seda oli võimatu mitte märgata.

      Ei, ta ei hakka nõusid pesema. Vedelegu seal, kuni Åke käised üles käärib. Ta istus köögilaua taha ja valis oma vanemate numbri.

      Kurat, olgu see viimane kord, mõtles ta.

      Pärast kõnet läks Jeanette tagasi elutuppa, istus uuesti diivanile ja ootas kannatlikult, et saade lõppeks. Talle meeldis jalgpall väga, arvatavasti rohkem kui Åkele, ent sedasorti saated teda ei huvitanud. Niisama pläma.

      „Ma helistasin isale,” ütles ta, kui tiitrid jooksma hakkasid. „Ta paneb mu arvele viis tuhat, siis saame kuu lõpuni hakkama.”

      Åke noogutas äraolevalt.

      „Aga edaspidi seda enam ei juhtu,” jätkas naine. „Ja seekord ma mõtlen seda tõsiselt. Saad aru?”

      Mees niheles. „Jah, jah. Saan aru.”

      Eks me näe, mõtles Jeanette.

      Vita bergen

      Korteri olid Sofia ja tema endine mees Lasse hankinud keeruka kolmikvahetuse kaudu, kus olid mängu läinud nii Sofia väike kahetoaline Lundagatanil kui ka Lasse kolmene Mosebackel ja mille tulemusel oli tal nüüd ruumikas viietoaline kõrgel Åsöbergetil, Nytorgeti ja Vitabergsparkeni lähistel.

      Ta astus esikusse, riputas mantli nagisse ja läks elutuppa. Kaasa ostetud India toidu koti asetas ta lauale ning läks seejärel kööki söögiriistu ja veeklaasi tooma.

      Ta lülitas televiisori käima, istus diivanile ja hakkas sööma.

      Harva oli tal kannatust rahulikult söömisele keskenduda ja ta hoolitses alati selle eest, et samal ajal veel midagi käepärast oleks. Raamat, ajaleht või telekas nagu praegu. Vähemalt natukegi seltsi.

      Kütus, mõtles ta.

      Keha tuleb tankida, et see töötaks.

      Õhtusöök üksinduses tegi tal meele mõruks ja ta sõi kiiresti, ise samal ajal kanaleid plõksides. Lastesaade, Ameerika komöödiasari, reklaamid ja haridussaade.

      Ta nägi kella pealt, et kohe peaksid algama uudised, ning pani puldi käest, samal ajal kui telefon piiksatas.

      Sõnum Mikaelilt.

      „Kuidas läheb? Igatsen…” kirjutas mees.

      Sofia neelas viimase suutäie alla ja vastas.

      „Väsinud. Teen õhtul natuke veel kodus tööd. Kalli.”

      Töö kujutas endast põgenemist tüdimusest, mida ta teinekord tundis, ning juba mõnda aega oli üks kindel isik üha rohkem ja rohkem tema tähelepanu köitnud.

      Sofial oli harjumuseks igal õhtul mõned oma märkmed välja võtta ja iga kord lootis ta silmata midagi uut või otsustavat.

      Ta võttis nõuks veeta paar tundi pärast uudiseid kabinetis.

      Sofia tõusis püsti, läks kööki ja valas toidujäänused prügikasti. Ta kuulis elutoast uudistesaate algust ja et juba teist päeva järjest käsitles põhiuudis Thorildsplani mõrva.

      Uudisteankur rääkis, et politsei oli avaldanud telefonikõne, mis oli eelmisel hommikul häirekeskusesse saabunud.

      Sofia arvates oli helistaja tõsises joobes.

      Ta võttis kotist USB-mälupulga, ühendas selle arvutiga ja avas Victoria Bergmani kausta.

      Näis, nagu oleks Victoria Bergmani isiksusest mitu osa puudu olnud. Nende omavaheliste vestluste jooksul oli ilmnenud, et Victoria lapsepõlves ja nooruses oli aset leidnud palju traumaatilisi sündmusi, mida ta pidi töötlema. Mitmed kohtumised olid üle kasvanud pikkadeks monoloogideks, mida sõna otseses mõttes vestlusteks ei saanudki nimetada.

      Sageli oleks Sofia Victoria ühetoonilise ja korrutava hääle saatel peaaegu magama jäänud. Tema monoloogid toimisid iselaadse enesehüpnoosina, mis kutsus esile mäluauke ja unisust ka Sofias, ning tal oli raske meenutada Victoria lugude kõiki üksikasju. Kui ta oli seda tööl ühele kolleegile maininud, oli too tuletanud meelde salvestamisvõimalust ja laenanud talle pudeli kalli veini vastu välja oma diktofoni.

      Ta oli kassettidele märkinud aja ja kuupäeva ning nüüdseks oli tal tööl kaustakapis kakskümmend viis väikest kassetti. Need lõigud, mida ta eriti huvipakkuvaks pidas, oli ta puhtaks kirjutanud ja USBpulgale tõstnud.

      Sofia avas kausta, mille nimeks oli pandud VB ja milles oli mitu salvestatud tekstifaili.

      Ta avas hiireklõpsudega ühe faili ja luges ekraanilt:

      Mõned päevad olid paremad kui teised. Tundus sedamoodi, nagu mu kõht oleks osanud juba ette aimata, millal nad tülitsema hakkavad.

      Sofia vaatas oma märkmetest, et vestlus puudutas Victoria lapsepõlvesuvesid Dalarnas. Peaaegu igal nädalavahetusel

Скачать книгу