LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ma ütlesin, et helistad uue aja kinnitamiseks tagasi.”

      „Jah, ma kohe helistan.” Sofia hakkas oma kabineti poole minema. „Muud ei ole?”

      „On tegelikult,” vastas Ann-Britt. „Mikael helistas just ja ütles, et ta vist ei jõua pärastlõunase lennuga, vaid saabub Arlandale alles varahommikul. Ta palus edasi öelda, et talle meeldiks, kui sa ööbiksid tema korteris. No et te jõuaksite hommikul veel näha.”

      Sofia peatus, käsi uksepiidal.

      „Mm, millal mul täna esimene kokkusaamine on?” Teda ärritas, et oli sunnitud oma plaane muutma. Ta oli tahtnud Mikaeli üllatada õhtusöögiga Gondoleni restoranis, aga nüüd oli mees, nagu ikka, tema plaanid segi ajanud.

      „Kell üheksa ja siis veel kaks tükki pärast lõunat.”

      „Kes esimesena tuleb?”

      „Carolina Glanz. Lehes kirjutas, et ta kutsuti saatejuhiks, et ta hakkab mööda maailma ringi sõitma ja staare intervjueerima. Kummaline, kas pole?”

      Ann-Britt vangutas pead ja ohkas häälekalt.

      Carolina Glanz oli suure pauguga läbi löönud ühes nendest talendisaadetest, millest telekavad kubisevad. Lauluhääl polnud tal küll suurem asi, aga kohtunike arvates oli tal olemas see vajalik staarimõõde. Talve ja kevade jooksul oli ta tiirutanud mööda väikesi ööklubisid ja teinud nägusid laulu saatel, mille oli salvestanud üks mitte just sama nägus, ent selle võrra parema häälega tüdruk. Carolinast pasundasid õhtulehed järjepanu ja üks skandaal järgnes teisele.

      Kui meedia huvi seejärel mujale kandus, oli ta hakanud iseendas ja oma karjäärivalikus kahtlema.

      Sofia abistas pseudostaare vastumeelselt ja tal oli raske end nende vestlusteks motiveerida, mis siis, et need olid talle puhtrahaliselt olulised. Tal oli tunne, et raiskab oma aega valele asjale, kuna ta teadis, et tema oskustest said rohkem kasu kliendid, kes ka päriselt abi vajasid.

      Ta tahtis tegeleda päris inimestega.

      Sofia istus kirjutuslaua taha ja helistas kohe Huddingesse. Kokkusaamise ümbertõstmise tulemusena jäi Sofiale vaid napp tunnike ettevalmistusteks, ja pärast telefonikõnet võttis ta välja materjali, mis tal Tyra Mäkelä kohta oli.

      Ta sirvis kaustu. Arstitõendid, politsei ülekuulamisprotokollid ja kohtupsühhiaatriline ekspertiis, millele ta pidigi täiendava arvamuse koostama. Kõik kokku peaaegu viissada lehekülge, paberipakk, mis kasvab veel vähemalt kahekordseks, enne kui juhtum on lõpetatud.

      Ta oli uurimismaterjali kaks korda kaanest kaaneni läbi lugenud ja keskendus nüüd olulisematele osadele.

      Tyra Mäkelä vaimsele seisundile.

      Uurimisrühm oli leeridesse jagunenud. Psühhiaater, kes uuringuid juhtis, taotles vanglakaristust, nagu ka hoolekandetöötajad ja üks psühholoogidest. Ent kaks psühholoogi olid sellele vastu ja soovitasid psühhiaatrilist sundravi.

      Sofia ülesanne oli saavutada üksmeel ühe või teise otsuse suhtes, aga ta andis endale aru, et valik pole kergete killast.

      Tyra Mäkelä ja tema abikaasa olid mõistetud süüdi oma üheteistaastase adopteeritud poja mõrvas. Poisil oli fragiilse X-i sündroom, arengupuue, mis tähendas nii kehalisi kui vaimseid sümptomeid. Poiss oli abitu ohver ja Sofial läks meel mustaks juba ainuüksi juhtumi peale mõeldes.

      Perekond oli elanud üksikus maamajas. Tehnilised tõendid rääkisid selget keelt julmusest, mida poisi kallal tarvitati. Rooja jäägid kopsudes ja maos, sigareti põletusjäljed, peksmine tolmuimejavoolikuga.

      Surnukeha oli leitud metsatukast, üsna maja lähedalt.

      Juhtum leidis meedias suurt vastukaja, eriti seetõttu, et lapse ema oli sellega seotud. Üldjoontes üksmeelne üldsus, mille eesotsas olid mõned valjuhäälsed ja mõjukad poliitikud ning ajakirjanikud, nõudsid rängimat karistust, mis seadusega võimalik. Tyra Mäkelä tuli saata võimalikult pikaks ajaks Hinsebergi naistevanglasse.

      Ent Sofia teadis, et psühhiaatriline sundravi tähendas hoopis seda, et süüdimõistetu isoleeriti veelgi pikemaks ajaks kui vanglakaristuse puhul.

      Kas Tyra Mäkelä oli süüdiv, kui need sündmused aset leidsid? Materjali alusel kestis piinamine vähemalt kolm aastat.

      Päris inimeste mured, mõtles Sofia.

      Ta koostas punktikaupa ülevaate küsimustest, mida soovis mõrvas süüdistatud naisega arutada, ja tema mõtisklused katkestas Carolina Glanz, kes liugles kabinetti punastes ülepõlvesaabastes, lühikeses lakkseelikus ja mustas nahkjakis.

      Huddinge haigla

      Sofia jõudis Huddingesse natuke pärast poolt ühtteist ja parkis auto suure hoonekompleksi ette.

      Kogu hoone oli kaetud hallide ja siniste plaatidega ning moodustas terava kontrasti naabermajadega, mille fassaadil oli kasutatud erinevaid kirevaid toone. Ta oli kuulnud, et Teise maailmasõja ajal pidanuks see kaitsma haiglat võimalike õhurünnakute eest. Mõte oli selles, et õhust paistaks, nagu oleks haigla järv ning ümbruskonna majad maaliksid pildi põldudest ja aasadest.

      Ta peatus kohvikus ja ostis kohvi, võileiva ja hommikulehed, enne kui edasi sissepääsu poole suundus.

      Ta pani oma väärtasjad peaukse juurde kappi luku taha, läks läbi metallidetektori ja kõndis edasi mööda pikka koridori. Kõigepealt möödus ta osakonnast 113 ja kuulis nagu tavaliselt, kuidas seina taga lärmati ja kakeldi. Seal olid rasked haiged, kes kangete rohtude mõju all ootasid üleviimist Säterisse, Karsuddenisse, Skogomesse või mõnda muusse hooldekodusse üle kogu riigi.

      Ta kõndis otse edasi, pööras paremale 112. osakonna ja sealse vestlustoa poole, mida kasutasid psühholoogid. Ta heitis pilgu kellale ja nentis, et jõudis veerand tundi varem.

      Ta sulges ukse, istus laua taha ja võrdles ajalehtede esikülgi.

      VÕIGAS LEID STOCKHOLMI KESKLINNAS, teises PÕÕSASTEST LEITI MUUMIA!

      Ta hammustas võileiba ja võttis sõõmu kuuma kohvi. Thorildsplani lähedalt oli leitud noore poisi mumifitseerunud laip.

      Surnud lapsed, mõtles ta.

      Artiklis tõmmati paralleele Mäkelä juhtumiga ja Sofia tundis raskust rinda rõhumas.

      Võileib oli otsas ja kohv samuti, kui uksele koputati.

      „Sisse,” ütles ta ja ukse avas suurt kasvu sanitar.

      „Tere, Sofia.”

      „Tere, KG. Kõik okei?”

      „Jah, kui mitte arvestada seda, et suitsetamistoast anti just häire ja me pidime maha võtma ühe idika, kes loopis toole. Jube tüüp, palju sitta nii veres kui südametunnistusel.”

      „Jah, ma kuulsin mööda tulles mingit lärmi.”

      „Mul on siin väljas üks tegelane, kellega sa pead vist tiba juttu puhuma.” Mees osutas üle õla.

      Sofiale ei meeldinud sanitaride kõnepruuk. Isegi kui tegu oli raskete kurjategijatega, ei olnud põhjust olla üleolev või solvav.

      „Juhata ta sisse ja siis võid ära minna.”

      Tvålpalatset

      Kell kaks oli Sofia Zetterlund tagasi oma kesklinnas asuvas kabinetis. Enne tööpäeva lõppu oli oodata veel kaht visiiti, aga ta mõistis, et pärast Huddinges käiku on raske taas muule keskenduda.

      Sofia võttis laua taga istet, et sõnastada põhjendus, mis soovitas Tyra Mäkeläle psühhiaatrilist sundravi. Uurimisgrupi koosoleku tulemusel oli psühhiaater osaliselt oma suhtumist karistusse muutnud ja Sofia hellitas lootust, et õige pea saab langetada ka lõpliku otsuse.

      Kui mitte muu, siis Tyra Mäkelä enese pärast.

      Naisel oli abi vaja.

      Sofia oli teinud kokkuvõtte naise elukäigust ja loomusest. Tyra Mäkelä oli sooritanud kaks enesetapukatset, juba neljateistaastasena oli ta meelega võtnud üledoosi, ja kui ta kakskümmend sai, määras riik

Скачать книгу