LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ta aga ei näinud. Ajalehtedel polnud vist enam raha, et reportereid kohale saata.

      „Ei noh,” ütles üks politseinikest ja vangutas vaatepildi peale pead. „Kuidas selline asi võimalik on?” Küsimus oli suunatud Ivo Andrićile.

      Keha oli enamjaolt mumifitseerunud, millest Ivo Andrić järeldas, et seda oli hoitud pikka aega väga kuivas kohas, seega mitte väljas porises Stockholmi talves.

      „Jah, Schwarz,” vastas ta üles vaadates. „See tulebki meil välja uurida.”

      „No aga see poiss on ju mumifitseerunud. Nagu mingi kuradima vaarao. Niisama kohvipausi ajal sellist asja nagu ei juhtu! Nägin just Discovery pealt, kuidas seda kutti uuriti, kes sealt Alpidest leiti. Ötzi oli ta nimi vist.”

      Ivo Andrić noogutas nõusolevalt.

      „Või see, kes leiti seal lõuna pool kusagilt soost.”

      „Sa pead silmas Bocksteni meest,” vastas Ivo Andrić, keda Schwarzi loba tüütama hakkas. „Aga lase mul nüüd natuke tööd teha, et me saaks edasi liikuda,” ütles ta seejärel, ent kahetses otsekohe oma tõrjuvat hääletooni.

      „Ega see lihtne ole,” ütles Schwarz. „Sihukene põõsas on ju koerasitta ja prahti täis. Ja isegi kui mingi praht on pärit kurjategijalt, siis mis kuradi moodi me peaksime teadma, milline? Jalajälgedega sama lugu.” Ta vangutas murelikult pead ja näis mõtlik.

      Kuigi Ivo Andrić oli karastunud mees, kes oli olnud tunnistajaks nii mõnelegi ebameeldivale vaatepildile, ei olnud ta kogu oma pika ja kirju karjääri jooksul näinud midagi selle sarnastki, mis nüüd tema ees lebas.

      Poisi käsivartel ja kehal oli sadu jälgi, mis olid kõvemad kui ümbritsev kude ja mis kokkuvõttes tähendas, et teda oli eluajal korduvalt löödud. Poisi lamedate sõrmenukkide järgi võis oletada, et ta mitte ainult ei saanud, vaid ka jagas märkimisväärses koguses hoope.

      Siiamaani oli kõik selge.

      Aga mumifitseerunud poisi seljal oli ka hulganisti sügavaid, otsekui piitsaga löödud haavu.

      Ivo Andrić proovis vaimusilmas ette kujutada, mis oli toimunud. Poiss võitles oma elu eest ja kui ta enam ei tahtnud lüüa, oli keegi talle piitsa andnud. Ta teadis, et pagulaste eeslinnades korraldati ebaseaduslikke koeravõitlusi. See võiks olla midagi sarnast, otsustav erinevus oli see, et oma elu eest ei võidelnud koerad, vaid noored poisid.

      Jah, vähemalt üks neist oli olnud noor poiss.

      Vastaste kohta jäi üle ainult huupi oletada.

      Kuni sinnamaani välja, et poiss ei surnud ära, kui ta tegelikult oleks pidanud. Küllap annab lahkamine tõendeid uimastite või kemikaalide jääkide kohta, rohüpnool, võib-olla fentsüklidiin. Ivo Andrić taipas, et tema tõeline töö algab alles siis, kui surnukeha on juba Solnas, Karolinska instituudi patoloogiaosakonnas.

      Nüüd mõtles ta lõunale minna.

      Kella kaheteistkümne ajal võis surnukeha halli kilekotti panna ja Solnasse viimiseks laibaautosse tõsta. Jeanette Kihlberg oli omadega siin valmis ning asutas politseimajja minema. Kui ta parkimiskoha poole kõndis, hakkas vihma tibutama.

      „Kurat küll!” vandus ta omaette ja Åhlund, üks noorematest kolleegidest, pööras ringi ja vaatas talle küsivalt otsa.

      „Mu auto. Ma olin juba unustanud, aga see lagunes siia sõites laiali ja nüüd ma siis seisangi siin. Pean vist puksiiri kutsuma.”

      „Kus see seisab?” küsis kolleeg.

      „Seal.” Ta osutas punasele roostes ja määrdunud Audile kahekümne meetri kaugusel. „Miks sa küsid? Jagad autodest midagi või?”

      „On jah selline väike hobi. Sellist autot pole olemas, mida ma käima ei saa. Anna võtmed, ma vaatan, mis sellel viga on.”

      Jeanette andis talle autovõtmed ja jäi kõnniteele seisma. Vihmasadu muutus tihedamaks ja tal hakkas jahe.

      Åhlund käivitas auto ja keeras tänavale. Väljapoole kostis kolin ja krigin veel valjemini ning Jeanette oletas, et ta on sunnitud isale helistama ja laenu küsima. Kõigepealt ütleks isa ei, tuues põhjuseks selle, et tütar on juba niigi palju võlgu, seejärel lubaks emaga nõu pidada, kes ütleks jah.

      Lõpuks küsiks isa, kas Åke on tööle läinud, ja tema peaks seletama, et ega töötu kunstnik ei ole kerge olla. Aga et küllap see varsti muutub.

      Iga kord sama lugu. Ta pidi löögi enda peale võtma ja Åke välja vabandama.

      Kõik võiks ju olla märksa lihtsam, mõtles ta. Kui mu mees suudaks ainult oma uhkuse alla neelata ja mõne ajutise töö leida. Kui mitte muu pärast, siis kas või näitamaks, et ta hoolib ja mõistab, kui väga mina meie majandusliku olukorra pärast muretsen. Kas või näitamaks, et ta on märganud, kui raske on mul teinekord uinuda, kui arved on maksmata.

      Pärast väikest tiiru ümber kvartali hüppas noor kolleeg autost välja ja naeratas võidukalt.

      „Pooltelg, laager või mõlemad. Kui ma selle praegu kaasa võtan, teen õhtul korda. Saad paari päeva pärast tagasi, maksma läheb varuosade hinna ja pudeli viskit. Sobib?”

      „Sa oled ingel, Åhlund. Võta auto ja tee, mis tarvis. Kui korda teed, saad kaks pudelit ja hea sõna sel päeval, kui ametikõrgendust küsima lähed.”

      Jeanette Kihlberg suundus politseiauto poole.

      Meeskonnavaim, mõtles ta.

      Kronobergi kvartal

      Esimesel nõupidamisel jagas Jeanette ülesanded ära.

      Rühm äsja politseikoolist tulnud politseinikke oli pärastlõunal ümbruskonnas elanikke küsitlenud ja Jeanette hellitas mõningaid lootusi.

      Schwarzile jäi tänamatu ülesanne vaadata läbi nimekirjad autodest, mis olid läbinud teetollid; peaaegu kaheksasada tuhat kirjet, samal ajal kui Åhlund uuris valvekaamerate salvestisi, mis nad olid pedagoogikaülikoolist ja metroojaamast saanud.

      Jeanette ei tundnud kuigivõrd puudust oma karjääri algusajast ja seda tüüpi monotoonsest uurimisest, mis jäi sageli kogenematute politseinike õlule.

      Kõige olulisem oli kindlaks teha poisi isik ja Hurtig sai ülesandeks võtta ühendust Stockholmi piirkonna pagulaskeskustega. Jeanette ise vestleb Ivo Andrićiga.

      Pärast koosolekut läks ta tagasi oma kabinetti ja helistas koju. Kell oli juba kuus läbi ja tema kord oli süüa teha.

      „Tere! Kuidas päev läinud on?” Ta pingutas hääle rõõmsamaks, kuigi oli pinges ja väsinud.

      Eks nad olid ju mõneski mõttes võrdväärsed. Argitoimetused olid omavahel ära jagatud, nii et mehe hooleks jäi pesumasin ja tema hooleks tolmuimeja. Süüa tehti graafiku alusel, kus lõi kaasa ka Johan. Aga ikkagi oli majanduslik toimetulek ennekõike tema õlul.

      „Tund aega tagasi sain pesu pestud. Muidu pole viga. Johan tuli just koju ja ütleb, et sa olid lubanud ta täna mängule viia. Jõuad või?”

      „Ei, ma ei saa,” ohkas Jeanette. „Auto ütles tööle sõites üles. Johan peab rattaga minema, see pole ju nii jube kaugel.” Jeanette libistas pilgu üle perepildi, mille ta oli oma seinatahvlile kinnitanud. Johan nägi fotol nii väike välja ja iseennast ei tahtnud ta eriti vaadatagi.

      „Ma pean veel mõneks tunniks jääma ja siis tulen metrooga koju, kui keegi mind ära ei viska. Helista ja telli pitsa. Raha sul on või?”

      „On.” Åke ohkas. „Või eks purgis ikka on.”

      Jeanette mõtles järele. „Jah, on küll. Ma panin sinna eile ühe viiesajalise. Pärast näeme.”

      Åke ei vastanud, nii et Jeanette lõpetas kõne ja nõjatus tooli seljatoele.

      Viis minutit puhkust.

      Ta sulges silmad.

      Patoloogiaosakond

      Surnud poiss lamas roostevabast terasest

Скачать книгу