LITMIR.BIZ

Скачать книгу

enne kui ta lakkab olemast inimene ja muutub koletiseks? mõtleb ta.

      Signaali heli paneb ta võpatama ja ümber pöörates näeb ta viiekümne meetri kaugusel peatänaval sõjaväebussi sõitmas. Katusel seisab pikk tugeva kehaehitusega mees, kes möirgab ruuporisse. Mees on mässitud Sierra Leone sini-valge-rohelisse lippu ja ta karjub mende keeles midagi, mida naine ei mõista, kuigi tavaliselt suudab ta selles keeles peaaegu vabalt suhelda.

      Rahvasummas tekib paanika ja kui keegi viskab suure kivi, mis purustab bussi tuuleklaasi, kummarduvad mõned mehed bussist välja ja tulistavad valimatult otse rahva sekka.

      Naine kuuleb, kuidas kuulid tema ümber vihisevad, viskub maha ja roomab kärmesti veoauto alla varju. Käteta poiss kössitab tema kõrval ja jalutu lebab liikumatult maas, mitu kuuli keres.

      Sõjaväebuss liigub edasi laagri poole ja nüüd vastab tulele rühm sõdureid, kes on tõmbunud ühe teisel pool teed asuva ubriku taha varju. Bussi katusel seisnud mees kukub selg ees maha nagu kivi ja lipp tema ümber värvub verest punaseks. Buss liigub edasi, sõidab otse ühte majja sisse, mootor sureb välja ja tulistamine lakkab.

      Kõik jääb äkitselt väga vaikseks.

      Punane tolm keerleb õhus ja siit-sealt on kosta nuukseid. Tee peal ei ole midagi peale mehe, kelle surnukeha lebab mõne meetri kaugusel sõjaväebussist. Kuul tabas teda näkku ja vasak põsk on küljest rebitud.

      Kuigi Lakka laager peaks olema palju turvalisem kui enamik teisi kohti, kus naine on viibinud, on see tema elu esimene kogemus relvastatud ja surmaga lõppenud rünnakust.

      Ta proovib end püsti ajada, aga miski takistab. Jalg sai vist viga, kui ta maha viskus.

      Üks kuulihaavaga mees lonkab eemale, mõned kanad jalutavad ringi, nagu poleks midagi juhtunud.

      Läbi tolmu näeb ta käputäit sõdureid bussi läbi otsimas. Karjutakse korraldusi ja pisut kaugemal lohistatakse minema lipuga meest. Ta on ikka veel elus, ent ei avalda vastupanu.

      Naine proovib end püsti ajada, kuid jalavalu muutub äkitselt talumatuks ja ta mõistab, et luu on vist katki.

      Pagan! mõtleb ta.

      Käteta poiss vaatab teda naeratades.

      „Think you need help. You wait here so nobody steal water. I still have my legs left so I run for help.”8

      „How about your friend?”9 Naine osutab jalutu poole, kes lebab endiselt liikumatult mõne meetri kaugusel.

      „Dead. Not my friend. No problem. But you have pain. No good so I run for help, okay?”10

      Ta tänab poissi, kes lippab kohe minema.

      Kümne minuti pärast jõuab poiss tagasi kahe arstiga, kes tutvustavad end puises inglise keeles. Pärast põgusat läbivaatust kannavad nad ta kahe vahel Punase Risti laagrisse.

      Enne kui nad käteta poisi juurest lahkuvad, tänab naine teda veel korra.

      Poiss näib täiesti muretu ja suudleb naist kergelt põsele.

      „No problem, ma’am.”11

      Kronobergi kvartal

      Järgmisel päeval luges kriminaalkomissar Jeanette Kihlberg üksipulgi läbi dokumendid, mis assistent Jens Hurtig oli talle ette valmistanud. Ülekuulamisprotokollid, juurdlused ja kohtuotsused, mis kõik puudutasid kehavigastuste tekitamist või sadismi ilmingutega mõrvasid, ning Jeanette nentis, et kõikidel juhtudel peale ühe oli teo toime pannud meesterahvas.

      Erandi nimi oli Tyra Mäkelä, kes oli hiljuti koos oma mehega süüdi mõistetud lapsendatud poja tapmises.

      Mitte miski Thorildsplanil nähtu juures ei meenutanud talle varem kogetut ja ta tundis, et vajab abi.

      Ta võttis telefoni ja helistas kriposse Lars Mikkelsenile, kes tegeles laste vastu suunatud vägivalla- ja seksuaalkuritegudega. Ta otsustas lugu kirjeldada võimalikult napisõnaliselt. Alles siis, kui Mikkelsen saab teda aidata, süveneb ta üksikasjadesse.

      Ikka tõeline segadus, mõtles ta, kuni telefon kutsus.

      Pedofiilide ülekuulamine ja nende tegude uurimine. Kui tugev peab üks inimene olema, et jaksata läbi vaadata tuhandeid tunde filmitud seksuaalkuritegusid ja miljoneid pilte ärakasutatud lastest? Küllap näib see kõik üsna lootusetu.

      Kas siis keegi ise veel endale lapsi tahaks?

      Pärast kõnet Mikkelseniga kutsus Jeanette Kihlberg uurimisrühma järjekordsele koosolekule, kus prooviti olemasolevaid fakte suuremasse tervikusse paigutada. Ülesanne polnud kergete killast, sest hetkeseisuga ei olnud kuigi palju jälgi, millega edasi töötada.

      „Kõne tuli häirekeskusesse kusagilt DN-i pilvelõhkuja lähedusest.” Åhlund hoidis üleval üht paberilehte. „Sain selle just praegu ja varsti tulevad veel täpsemad andmed.”

      Jeanette noogutas. „Kui palju täpsemad?”

      „Tehnikute väitel pluss-miinus kümme meetrit. Halvimal juhul…” Åhlund jäi vait.

      „Ja parimal juhul?” Schwarz muigas. „Tähendab…”

      „Sellest meile piisab,” katkestas Jeanette. „Piisab täiesti.”

      Ta viivitas, et kolleegide tähelepanu võita, tõusis siis püsti ja läks valge tahvli juurde, kuhu oli üles riputatud kümmekond fotot surnud poisist.

      „Nii et mida me teame?” Ta pöördus Hurtigi poole.

      „Muru peal ja leidmiskoha kõrval lillepeenras oleme tuvastanud lapsekäru ja ühe väiksema auto jäljed. Autojälje jättis puhastusauto ja me oleme koristajaga ka rääkinud, nii et selle võib maha tõmmata.”

      „Keegi võib siis olla kasutanud käru, et laip sinna tuua.”

      „Jah, seda küll.”

      „Kas poisi oleks saanud sinna süles tassida?” küsis Åhlund.

      „Kui oled piisavalt tugev, on see muidugi võimalik. Poiss kaalus alla neljakümne viie kilo.”

      Ruumi sugenes vaikus ning Jeanette oletas, et teised nägid täpselt nagu ta isegi vaimusilmas pilti, kuidas keegi tassis ringi musta prügikotti pakitud poisilaipa.

      Åhlund oli see, kes vaikuse katkestas. „Kui ma nägin, kui rängalt poiss vigastatud oli, tuli mulle kohe meelde Harri Mäkelä, ja kui ma poleks teadnud, et ta Kumlas istub, oleksin…”

      „Mida sa oleksid?” katkestas Schwarz teda naeratades.

      „No ma oleksin arvanud, et teda me otsimegi.”

      „Ah nii? Ja sa ei arva, et meil on see mõte juba ammu läbitud etapp?”

      „Ärge õiendage!” Jeanette luges oma pabereid. „Unustage Mäkelä. Küll aga olen saanud keskkriminaalpolitseist Lars Mikkelsenilt andmeid kellegi Jimmie Furugårdi kohta.”

      „Kes on Furugård?” päris Hurtig.

      „Endine ÜRO sõdur. Kõigepealt kaks aastat Kosovos ja siis aasta Afganistanis. Lahkus sealt kolme aasta eest segastel asjaoludel.”

      „Miks tema peaks meile huvi pakkuma?” Hurtig avas oma märkmeploki ja otsis tühja lehe.

      „Jimmie Furugårdi on vägistamise ja kehavigastuste tekitamise eest korduvalt süüdi mõistetud. Enamiku vägivallajuhtumite puhul on ohvriteks pagulased või homoseksuaalsed mehed, ent Furugårdil näib olevat kombeks ka oma naistuttavaid rünnata. Kolm vägistamisjuhtumit. Kaks korda süüdi, üks kord õigeks mõistetud.”

      Hurtig, Schwarz ja Åhlund vaatasid üksteisele otsa ning noogutasid mõistvalt.

      Nad on huvitatud, mõtles Jeanette, aga kaugeltki mitte veendunud.

      „Ahah, ja miks see sugumürsk siis ÜRO vägedest ära tuli?” küsis Åhlund. Schwarz heitis

Скачать книгу